Puhkepäev. Kõige parem elamus tuleb kogemata

Teisel aastal läksin uudishimust, et näha, kas ja kuidas väike tärkav festival väikeses Põhja-Eesti rannakülas edasi on arenenud. Esimese aasta mälestustes oli Viru Folk selline pisike, hubane ja vahvalt kodukootud. Kohalikud elanikud praadisid aedades pannkooke ja suitsutasid kalu ning kutsusid sööma. Publikut ei olnud palju.

Kolmandal aastal lugesin hoolega kava ja ­uurisin esinejaid ehk siis läksin Viru Folgile muusikaelamuse pärast. Neljandast festivalist alates ma enam selget põhjust ei tea, miks ma seal osalen, võib-olla lihtsalt harjumusest. Pisikesest festivalist on nüüdseks saanud suur festival, kus toidutelke ja nänniputkasid on terve rivi, nii nagu suurüritustel ikka. Muusikavalik jaotub meeldib-ei meeldi skaalal samamoodi nagu muudelgi festivalidelgi, mida toimub igat sorti igal nädalalõpul terve suvi läbi.

Arvatavasti käin ma Viru Folgil üllatuste pärast, mida see üritus mulle pakkunud on. Ehk siis elamuste pärast, mis tulevad kogemata ja ja erilise sagedusega minu juurde just Käsmus, olgu selleks üllatuseks siis kogemata kombel tehtud paadisõit, mõni eriliselt armas inimene või kingiks saadud kala. Mis muusikaelamusse puutub, siis tänavuselt festivalilt sain ka ühe sellise, milliseid satub ette vaid mõni üksik aastas. Kontserdielamuse väga hoolega küpsetatud, judinaid tekitavast improvisatsioonilisest muusikast andis keskealistest Norra muusikutest koosnev Transjoik.

Küllap on igalühel oma paigad või üritused, mis tõmbavad ligi, olgugi et on vahel raske põhjendada, miks. Sel juhul on mõtet usaldada sisemist tõmmet ja minna, olgugi et üritusele väga selgeid ootusi ei ole – kõige paremad elamused tulevadki ju kogemata.