Tuuma talu “laisad” lambafännid

19. august 2014, 00:00

Võrumaal Varstu vallas toimetavad oma tuhandepealise lambakarja keskel Ants ja Sirje Schmidt, kelle Tuuma talu tänavu Eesti parima talu tiitli pälvis. Perenaise sõnul oli parimaks valimine neile nagu pommuudis.

“Mina ei leia, et me teistega võrreldes midagi teistmoodi ja paremini teeme, arenguruumi on alati,” kommenteeris Sirje Schmidt oma talu võitu.

Ants ja Sirje on põlised maainimesed, sealsamas Kõrgepalu külas üles kasvanud. Tuuma talu ongi taastatud Sirje vanavanemate talu kohale, kuhu Ants pea nelja aastakümne eest üle põllu väimeheks tuli. Paarkümmend aastat tagasi oli talus kümme lammast ja lehm. Autobaasis töötanud Ants ostis 1996. aastal reka ja hakkas omal käel veoteenust osutama. “Kümme aastat tegin seda tööd ja sageli sõitsime mitu korda päevas Tallinna sadama vahet, aga siis hakkas tööd suurfirmade tulekuga vähemaks jääma ja sain aru, et tuleb sellest valdkonnast jalga lasta,” meenutas Ants.

Tasapisi hakkasid Schmidtid lambaid juurde ostma, 2000. aastal alustati uue lauda ehitust. Toetusrahasid toona ei saadud ja kõik investeeringud tehti veoteenuse osutamisest saadud rahadega. 2005. aastal õnnestus Antsul reka maha müüa ja täielikult end lammastele pühendada.

Otsus just lambakasvatust edendada tuli omasoodu ja loomulikult. “Meil on 160 ha maad ja sellest 90 ha on looduslik rohumaa, kus teravilja kasvatada ei saa, aga niitmiseks ja lammaste heinamaaks sobib hästi,” selgitas Ants.

“Teine põhjus on, et oleme laisad inimesed. Lehma pead kella peale lüpsma, aga lambaga seda muret pole. Suvel saab ka üheksani magada,” lisas Sirje. Tuuma talu keskendus lihalammaste kasvatusele - tõuks valiti tumedapealine suffolk. Perenaise käsitöö tegemise tarbeks on karjas ka paar villalammast.

Investeerida tuleb mõistusega. Tuuma talu on viimased kaheksa aastat elanud ainult lammaste pidamisest - Antsu sõnul on selliseid talusid Eestis väga vähe. “Talus on põhireegel see, et tuleb mõistusega investeerida. Ega talus pole vaja väga uhkeid ja kalleid masinaid, nagu teravilja kasvatavatel suurfirmadel on.  Algul investeerisin oma rekamehe tööga teenitud raha, hiljem tulid PRIA toetusrahad ja saime investeeringutoetusi. MAK-toetustega oleme soetanud kultivaatori, ökoäkked, niiduki, traktori...” loetles peremees. Toetuste osakaal talumajapidamise käibest võib ulatuda isegi 60 protsendini. Tuuma talus jääb toetuste aastane maht vahemikku 20 000-30 000 eurot.

“Linnas räägitakse masust, aga maal pole masu olnud. Me oleme kogu aeg pidanud vaatama, mida ja kui palju endale lubada saame. Lammastega on ju nii, et sel ajal, kui nad poegivad ja siis 8-12 kuud kasvavad, pole raha kuskilt võtta. Ja kui siis müügist rahahunniku saame, tuleb sellega aasta otsa toime tulla,” rääkis Sirje.

Viimased neli aastat on Tuuma talu oma lambad Lääne-Euroopasse müünud, enne seda jäi toodang Eestisse. “Esimesed neli aastat oli raske: suurendasime karja ja kuskilt pidi raha teenima, aga lihakombinaat maksis sümboolset hinda. Turustamisega oli tublisti vaeva, viisime loomi Tallinnasse ja Narva, müüsime inimestele,” rääkis Ants ja lisas, et praegu lammaste turustamisega probleeme pole, Saksamaa, Belgia ja Hollandi kokkuostjad viivad elusloomad läände. Tuuma talust läheb aastas müüki 400-500 talle. Arvestades, et looma keskmine eluskaal on 50 kg, on toodangumaht 20-25 tonni, puhast liha tuleb pool sellest kogusest. Tuuma talu lambad lähevad vahendajate kaudu Saksamaale, Hollandisse, Prantsusmaale, Türki ja Lätti.

Üks euro hinge peal. Üks, millega taluperemees rahul ei ole, on kokkuostuhinnad. Need on küll aasta-aastalt senthaaval kasvanud, ent mujal Euroopas lambakasvatajatele makstavat hinda Eesti talunik ei saa. “Mullu saime eluskaalu kilolt 1,9 eurot, sel aastal makstakse 2 eurot ja see on meie jaoks juba hea hind. Aga näiteks Iirimaal makstakse 2,8 ja Prantsusmaal 3-3,5 eurot. Kui saaksime kolm eurot kilolt, oleksime Euroopa tasemel - see üks euro on ikka hinge peal,” tunnistas Ants.

Tuumal kasvatatakse mahelambaid, aga see kokkuostjaid ei huvita ja kõrgemat hinda mahelamba müügist ei saa. Antsu sõnul peaks mahelooma liha olema kallim, aga eestlane ei jaksa tavalistki lambaliha osta. “Rakvere lihakombinaadile kunagi pakkusime, aga neil huvi polnud. Stockmannis on paremad lihatükid müügis 40eurose kilohinnaga, Võrus küsitakse Uus-Meremaa lambaliha kilo eest 25 eurot,” tõi ta näite. Kust eestlane Tuuma talu lambaliha osta saab? “Vot ei saagi. Veterinaaramet ei luba kodus müügiks tappa. Oma tapamaja ehitamine oleks tohutu investeering: külmutusauto, loomaarsti juuresolek ja eraldi ruum talle, jäätmekäitlus Väike-Maarjasse... -  ja milliseks see lihahind veel kujuneks! Mujale tappamajja vedamine ei tasuks ka ära - seal on omad probleemid,” kinnitas peremees.

Mahetaluks olemine Tuuma pererahvale mingeid erilisi kohustusi juurde ei too, mahetalu tasub olla toetuste pärast. “Mahe - see on lihtsalt looduslähedane elamine. Pole vaja osta kalleid herbitsiide ega väetisi. Kasvatame 20 hektaril oma lammastele kaera ning lambad toodavad täpselt niipalju väetist, kui põllule vaja on,” selgitas Ants.

Vill läheb Iirimaale, sealt Hiina. Korra aastas tuleb lammast ka pügada. Lihalammaste kasvatamise kõrvalsaaduse - villa - on Tuuma talu viimasel kahel aastal müünud Iirimaale, kust see edasi Hiina viiakse. Kui varem pügati lambaid ise, siis nüüd ostetakse pügamisteenust sisse.  “Päevaga pügavad kaks meest 300 lammast ära, vill jääb kottidesse ning augusti lõpus tuleb kokkuostja, kes materjali kokku pakib. Kui ta on 24 tonni kokku saanud, saadab villa Iirimaale. Meie talu panus on umbes üks tonn, kusjuures noorloomi, kes läände müüakse, ei pöetagi,” kirjeldas Ants protsessi.

Lihalamba vill on liig karm ja käsitööks ei kõlba. “Inglismaal tehakse lambavillast ökoloogilist soojustusmaterjali. Meie villagi ostis kolm aastat ära üks Setumaa ökoehitaja, kes põhku, savi ja lambavilla kasutas,” märkis Sirje.

Väiketootja on pigem fänn kui ettevõtja. “Väiketootja peab olema oma tegevusala tõeline fänn. Kui meile lambad ei meeldiks, siis nende kasvatamisega tegeleda ei saaks. Kõike pead ise oskama või vajalikud tööd ära õppima, sest teenuse sisseostmist ei saa endale lubada,” rääkis Ants. Põllumajandushariduseta Schmidtid on iseõppijad, käinud kümne aasta jooksul lugematutel täiendkoolitustel ja kursustel, lugenud läbi kõikvõimalikud loomakasvatuse raamatud, vahetanud infot teiste lambakasvatajatega.

Antsu sõnul on lammas küll laisa mehe loom, aga tegemist on tema kasvatamisega piisavalt. Erilist hoolt vajavad loomad just talvel poegimisajal, mis kestab 3-4 kuud. Siis tuleb laudas käia ööpäev ringi pea iga tund ja nii mõnigi lambakasvataja magabki sel perioodil lammaste juures. Sirje rääkis, et lammas saab poegimisega päris hästi hakkama, aga kui pikema aja jooksul nende juures ei käi, võib tulla suuri sekeldusi: “Lambal on 1-2 talle ja kui mõni ära sureb, on lamba pidamine olnud tühi töö.”

Oma talu, oma tulu. Peretalu ei näe võimalust palgatöötajaid võtta. Maal on rahavood kasinad ja sulasele poleks aasta läbi ka tööd anda. “Tubli mees, kes kõiki töid oskab, peaks saama ikka 1000 eurot kätte, aga sinna juurde tulevad ju riigimaksud. Maal ongi see häda, et väikefirmad nokitsevad, aga nende käive on nii väike, et palka maksta ei saa. Ekspordi edendamiseks on kogused liiga väikesed ja kui tahad palka maksta, on pankrot käes,” rääkis Ants.

Tuuma talu aastakäive on 40 000-50 000 eurot, lisaks veel toetused. “Toetused lähevad 100% investeeringuteks ning lammaste müügist tulevad summad peavad katma kõik kulud: silo tegemise, remonditööd, jooksvad kulud. Kätte jääbki vast 25 000-30 000,” avas peremees talumajandamise tagamaid. Laienemisplaane Tuumal ei peeta, ehkki maa suurus võimaldaks veel karja suurendada. Antsu sõnul võib siis aga kvaliteet kannatama hakata.

Ants lisas, et väiketootja ilma toetusteta paraku siiski hakkama ei saaks. “Heleniuse-sugusel mehel, kel 10 000 ha maad, saab ilma läbi, aga mitte paarisaja lehma pidaja. Meil on vähemalt maa ja masinad olemas ning järeltulevatel põlvedel on lihtsam,” sõnas ta usus, et saab kord talu jätta tütarde ja lastelaste hoolde. “Meil on siin kosilasi käinud, kes talu ära ostaks ja meid sulasteks palkaks... Niikaua, kui minu silmad lahti on, pole see talu müüdav!”

 

Mis on mis

  • Tuuma talu

Eesti parim talu 2014 Eestimaa Talupidajate Keskliidu konkursil.
Taastatud Sirje Schmidti vanavanemate talu kohal.
1995. aastast peeti lambaid hobi korras.
2007. a pühenduti lambakasvatusele täies mahus.
Praegu talus üle 1000 mahetootmisel lamba ja talle.
Tuuma talul kasutuses on 161 ha mahetunnustatud maad. Oma talu vajaduste katteks kasvatatakse kaera, nisu, otra.
Loomade tarbeks on ehitatud kaks lauta.
Tuuma talus kasvatatud lambad müüakse Saksamaale, Hollandisse, Prantsusmaale, Türki ja Lätti.
Aastas läheb müüki 400–500 talle.

 

Kommentaar

  • Sihipärane tegevus tõstis Eesti parimaks taluks

Arvo Veidenberg, Pajumäe talu peremees, konkursi žürii liige
Tuuma talu meeldis, sest taluasju on aetud sihipäraselt ja terve pere oli hakkamas – kõigil oli rakendust.
Ikka räägitakse, et lambaid pole mõtet pidada, sest neid pole kuhugi müüa. Tuuma talu peremees ütles, et tal pole mingit probleemi - tal on lepingud ja kogu toodang läheb Euroopasse. Nüüd me nutame Vene turu pärast, aga peame arvestama, et see oli, on ja jääb riskituruks Euroopa turuga võrreldes.
Mulle kui mahetalunikule meeldis, et häid tulemusi saavutanud Tuuma talu on mahetalu. Seal on asjad igati korras. Ehitised on ratsionaalselt ja tasemel rajatud, kõik pinnad hästi kasutatud.
Et Eesti talud elavad toetuste najal, pole häbiasi. Euroopas on talupidamine olnud meiega võrreldes järjepidev, aga ka nende tegevus on toetustele rajatud. Talunik ei pea häbenema toetusi - ega ühtegi toetust ei anta niisama. Häbiasi on, et me seda Saksa maksumaksja raha eest teeme... Samas oleme seeläbi saanud maailmaturu nišši.

  • Teistmoodi lähenemine toidab

Leho Verk, Eestimaa Talupidajate Keskliidu nõunik, konkursi žürii liige
Tuuma talu eristus teistest taludest eelkõige tegevusala poolest – Eestis näeb täies mahus lambakasvatusele spetsialiseerunud talu suhteliselt harva.
Talu on väga heal järjel. Leitud on lahendusi, mis ei nõua miljonit eurot laenuraha. Kõik investeeringud on olnud äärmiselt mõistlikud ja vajadusest juhindunud, samas on kõik vajalik olemas, loomade eluolu on väga hea, põllud ja rohumaad on suurepärases korras. Nende tootmine on igati eeskujulik ja lisaks on tegemist toreda taluperega, kes kõik hõivatud. Heakorra ja üldmulje kõrval oli loomulikult oma osa ka majandustulemustel.
Tänavu oli konkursil väga omanäolisi talusid, eelkõige alternatiivtootmise kategoorias, kus võistlesid kalakasvatustalu ja karusloomakasvatustalu. Traditsiooniline tootmine koondub suurettevõtetesse ja väiksemad talud peavadki leidma nišikultuure või -tootmist või rakendama teistmoodi lähenemist. Et end väiksemas talus ära toita, peabki nupukam olema.

Raadio ettevõtlikule inimesele

Äripäeva raadio 92.4

Hetkel eetris

Kava

    Vaata kogu kava
    Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
    18. August 2014, 15:31
    Otsi:

    Ava täpsem otsing