WTO võimalused Venemaad pidurdada on piiratud

Pretsedenditu on olukord aga siiski, arvestades, et ei EL, USA ega ka Venemaa lähtunud seekord kaubandussanktsioonide kehtestamisel tavapärastest WTO jurisdiktsiooni alla kuuluvatest normidest,  mis tähendaks piiranguid lähtuvalt tervisekaitse, keskkonna, kvaliteedi, toiduohutuse või (vahel harva) ka religioossetest kaalutlustest.

Seni on Venemaa kehtestanud toidukaupade sisseveole piiranguid, viidates WTO sanitaarnõuetele. Kuigi küsitava põhjendusega, on see siiski toimunud WTO raamistikus. Seekord aga on sanktsioone seadnud riikidel  selge vajadus saata vastaspoolele poliitiline signaal. Et seda tehti aga kaubanduslike piirangute kehtestamise ning Venemaa poolt suuremahulise embargo kaudu,  on kohe mängus ka see tänaseks 160 liikmesriigiga organisatsioon, mis reguleerib 98% maailma kaubandusest.

Teatavasti on WTO üks peamisi eesmärke leida positiivseid lahendusi riikidevahelistele kaubanduskonfliktidele. Rõhk on sõnal “kaubandus”. Poliitilistel alustel seatud sanktsioonidele WTOs lahendust leida kujuneb juriidiliselt keeruliseks, kuid see on ka ennustamatu lõpuga protsess, sest WTO vaidluste lahendamise mehhanism pole kordagi pidanud tegelema riiklikust julgeolekust lähtuva laiaulatusliku kaubanduspiirangu legitiimsuse analüüsimisega.

Pretsedenditu juhtum. Kuna Venemaa poliitilisel kaalutlustel seatud sanktsioonil on ulatuslik majanduslik mõõde, on poliitikute pilgupööramine Genfi poole arusaadav. Juhtum oleks selles organisatsioonis aga pretsedenditu, sest nii lääne kui ka ida sanktsioonide põhjendus  WTO-kauge – riiklik julgeolek.

WTO mitmetuhande leheküljelistes lepingutest vaid ühes kirjas erand, mis niisugust põhjendust kasutada lubab. Tegemist on WTO teenustekaubanduse üldlepinguga (GATT), mis lubab riikliku julgeoleku kaalutlustel kasutusele võtta piiravaid kaubandusmeetmeid. Alam­artikkel täpsustab, et seda saab taha sõjaolukorras või mõnes muus rahvusvaheliste suhete kriisiolukorras. Et aga ei Euroopa Liit, USA ega keegi teine teenuste sektoris Venemaa suhtes sanktsioone seadnud riik ei ole Vene Föderatsiooniga sõjajalal, siis saaks WTOs vaieldes kasutada põhjendusena vaid teist juhtu, rahvusvaheliste suhete kriisiolukorda.

Kui algab vaidlus sanktsioonide õiguspärasuse üle, peaks sõltumatustest kaubandusekspertidest koosnev kogu sel juhul hakkama analüüsima, milline on piisavalt tõsine rahvusvaheliste suhete kriisiolukord, et sanktsioonid oleks tõepoolest ka õigustatud. See väljub WTO kompetentsist. Niisugune vaidlus võiks toimuda ÜROs.

Toiduainete aiaulatusliku piirangu seadmine kuulub aga GATTi reguleerimisalasse. Erinevalt teenuste lepingust puudub aga GATTis eriklausel riikliku julgeoleku erandi kohta, mis lubaks WTO riigil kehtestada sellist embargot. Impordipiirangud saavad GATTi kohaselt olla vaid tariifide või muude maksudega reguleeritud. Seega, seada impordipiirangud kaupadele, tuues põhjenduseks riikliku julgeoleku, on WTO üldise kaubanduslepingu alusel keeruline. WTOl puudub sellises olukorras kogemus.

Kõik on võimalik. Enne kui sõltumatud eksperdid WTOs hakkavad sanktsioonide õiguspärasust hindama, eelneb kohustuslik konsultatsioonifaas, mis tähendab, et nii kaebav kui ka kaevatav riik peavad istuma ühise laua taha ja püüdma erimeelsusi lahendada. Kui see ebaõnnestub, on kord ekspertide käes. Arvestades pingelist olukorda lääne ja ida vahel, oleks naiivne loota sõbralikku konsultatsioonifaasi ülimalt poliitilises vaidluses, seda enam, et vaielda vähemalt WTO seinte vahel oleks keeruline – ei diskuteerita ju enam selle üle, kas loomaviiruse leviku üle on saadud kontroll või mitte, kas sanitaarnõuded piimatoodetele on piisavad, kas kalakonserv oli õigesti märgistatud või konjak ikka õiges Prantsusmaa regioonis toodetud.

Küsimus on praegu ainult poliitikas ja majandussanktsioonid rakendati töösse vaid abinõuna poliitilise eesmärgi saavutamiseks. On raske ette kujutada sellise sisuga vaidlust alati poliitikat vältida püüdvas ratsionaalses kaubandusühenduses. Kuid et WTO on riikide initsiatiivil töötav organisatsioon, on kõik võimalik.