Esmaspäev 20. veebruar 2017

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Ma armastasin ehitajat

21. august 2014, 00:00

Et püsiks riik ja ta olemasolu mõte, ei pea me koju tooma mitte ainult talente, vaid ka teisi, keda on sundinud siit lahkuma palgavaesus või sobiva töö puudus.

Tööjõu vaba liikumine on Euroopa Liiduga liitumisega kaasa tulnud eelis ja vabadus, mille kasutamine on kaasa toonud Eestile aina teravamaks muutuva probleemi – väljarände. Üha valusamalt tunnetavad seda omal nahal tööandjad: töökäte puudus ei kummita mitte ainult IT-sektorit, kus juba paar-kolm aastat tagasi oleks kohe olnud tööd pakkuda 1500 spetsialistile, vaid täitmata on ka hulk traditsiooniliselt madala palgaga ametikohti nt jaekaubanduses ja tootmise nendes etappides, mis ei eelda inseneriharidust. Viimase kolme aasta jooksul on Eesti tööjõu­turult “haihtunud” rohkem kui 37 000 inimest. Ositi peegeldab see number elanikkonna vananemist, kuid suurem osa jääb siitmailt mujale paremat elu otsima läinud inimeste arvele.

Palgavaesus. Siit minema ei aja enam ammugi tööpuudus, mis teises kvartalis oli majandusele enam-vähem tervislik 6,9%, vaid palgavaesus: tõsiasi, et hoolimata töökoha olemasolust ei suudeta ära toita ei iseend ega oma peret. See on tõsiasi, millega tegelemist ei pea enda asjaks õigupoolest mitte keegi. Ettevõtjad vaatavad riigi poole: langetage ometi tööjõumakse, kehtestage sotsiaalmaksulagi. Põhjus, miks valitsus seda tõsiselt üldse ei kaalugi, on lihtne: kardetakse otsa ette saada “rikastele” soodustuste tegija mainet – kasu oleks sellest eelkõige kõrgepalgaliste töökohtade loomisel. Unustatakse hea argument sotsiaalmaksulae kehtestamise toetuseks: kõrgepalgaliste töökohtade loomise soodustamine tõstab ka keskmist palgataset. Mitte päevapealt, aga siiski järjekindlalt.

Valitsus ja töötajad aga vaatavad eelkõige tööandja, ettevõtja poole, sest ettevõtja on see, kes reaalselt saab palka tõsta. Miks nad siis ikkagi ei tee, kui töökätest on karjuv puudus? Tööandja eesmärk ei ole mitte palga maksmine, vaid kasumi suurendamine. Selleks, et tööandja saaks palka tõsta, on tal vaja enamat tootlikkust ja suuremat efektiivsust, mis tähendab praeguses olukorras nii mitmeski sektoris hoopis koondamist – ­ainult nii on võimalik suurendada nende palka, ilma kelleta ettevõte ei arene.

Kellele riik? Nii riigi kui ka tööandjate esindajad unustavad sageli, et palgavaesusest tuleneval väljarändel on peale majanduslike mõõtme veel üks täiesti põhimõtteline aspekt: kui väljaranne senise hooga jätkub, koidab päev, mil meie ees seisab täies alastuses küsimus: kelle jaoks seda Eesti riiki pidada? Inimene ei ole ainult töökäed, vaid riigivõimu kandja – see, kelle tarvis riik üldse loodud on. Riik, mis on seadnud ülesandeks tagada eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade, vajab inimest sama palju kui inimene riiki.

Keegi ei tea, kui palju on täpselt Eestist sobiva töö puuduse ja madala palga pärast läinud ehitajaid, aga seda hulka mõõdetakse tuhandetega. Keegi ei tea, kui palju perekondi on purunenud selle pärast, et mees on pidanud minema Soome raha teenima. Kui kaua toimib kaugsuhe mehe ja naise vahel? Võib tunduda, et see on inimeste isiklik probleem, ent ta on seda vaid senikaua, kui purunenud perekondade arv kasvab nii suureks, et see hakkab mõjutama esiteks olemasolevaid lapsi ning teiseks sündimust. Välismaal töötavate vanemate lapsed tunnevad end õnnetuna, mahajäetuna, lootusetult. Naine, kelle mees on teadmata ajaks välismaale tööle läinud, jätab esimese lapse kõrvale teise lapse sünnitamata, sest selle ühegi toitmine-katmine on raske ning sünnib mehest lahuselamise hinnaga.

Välismaale siirduv naine ei tule suure tõenäosusega Eestisse tagasi. Ta leiab (uue) partneri mõnest teisest riigist ning tema lapsed ei kõnele enam ilmselt eesti keelt. Vaevalt mõtleme selle peale, kelle emad võiksid olla need praegu siit lahkuvad naised. Nad toovad mõnes teise riigis ilmale lapse, kellest oleks siin võinud saada Arvo Pärt või minugi poolest meie oma Mark Zuckerberg, Steve Jobs – keegi, kes viib Eesti nime maailmakaardile. Seda me ju nii väga igatseme. Aga me laseme sellel naisel minna – sest tema polnud see talent, keda kinni hoida.

Koju tagasi kutsusime ju ainult talente, aga unustasime, et meil ei ole siin tarvis mitte üksnes talente, vaid ka tavalisi tööinimesi. “Selleks et rahvas oleks jätkusuutlik, on vaja normaalset rahva soo- ja vanusestruktuuri, et rahvastikus oleks nii noori kui ka vanu, nii mehi kui ka naisi ja et suhted oleksid tasakaalus – igaühe jaoks oleks kuskil keegi,” kirjutas Ene-Margit Tiit EPLis. Selle igaühe-jaoks-on-kuskil-keegi põhimõtte toimimist hävitab väljaränne järjekindlalt. See, kelle jaoks siin sobivat ei leidu, ei loo perekonda ega saa lapsi – eesti lapsi, siin, Eestis.

Sinu riik ei vaja sind. “Talendid koju” sõnastamata sõnum oli: kõiki me ei vaja. Vajame ainult parimaid, aga teised las minna. Kas ehitaja peab ennast talendiks, keda Eesti vajab? Kindlasti mitte. Kas kahe töökoha vahet siplev ja ikkagi oma lapsi vaevalt toetada suutev ema, kes läheb Soome koristajaks, peab end talendiks, keda riik vajab? Ei. Kes ennast talendina ei tunne, on Eestile kadunud. Ka praegusele lapsele ja noorele on antud teade: Eesti vajab sind siis, kui sa oled andekas. Kui sa ei ole, siis head teed sul minna.

Ehitajale ei ütle mitte keegi, et tema võiks olla koju tagasi oodatud. Urve Palo riikliku elamuehitusprogrammi tegid koalitsioonipartnerid pihuks ja põrmuks ning irvitasid takkapihta. Ometi on riiklikud elamuehitusprogrammid olemas nii Soomel kui ka Rootsil, ja neis riikides ei peeta seda automaatselt vasakpoolse, “sotsialistliku” mõttelaadi näiteks või tulemuseks. Kui Palo oleks taibanud ehitajate kojutoomise mõtte avalikus teadvuses seostada perekondade püsimise eesmärgiga,  oleks see võinud suure avaliku toetuse tekitada. Iseasi, kuivõrd jätkusuutlik oleks ehitajate kojutoomine ühe programmi raames – suuremahulise ja pikemaajalise ehitamise tarvis oleks vaja laenu võtta, aga seda kardavad valitsuse paduparempoolsed hullemini kui vanakurat välku. Ometi pole laen iseenesest ei parem- ega vasakpoolne, vaid kõigest finantsinstrument, mida vahel on mõistlik kasutada ja vahel mitte.

Küsimusele, kas riik peaks laenu abil ehitajaid – kes selles loos on vaid üks näide – koju tooma, ei saa ilma pikemata vastata jaatavalt. Üks on aga kindel: perekondade purunemine ja välismaale tööle läinud vanemate laste rõõmutud elud on probleem, mis varem või hiljem väljub isiklikust sfäärist ja saab riiklikuks probleemiks. Ta on seda juba praegu, ainult me ei taha seda nii näha.

Eestlased koju. Ja miks ei võiks tööandja omalt poolt pingutada selle nimel, et eesti töökäsi koju tuua? Mitte ainult talentidest pole juba puudus, vaid lihtsalt headest töötegijatest. Tooge siis ometi eestlasi koju ja rääkige sellest, et teistele eeskuju anda. Välistööjõudu on mitmel pool muidugi vaja, kuid pakkugem ka välismaal töötavatele “tavalistele inimestele” võimalust koju tulla: niimoodi terveneb püsimajäämiseks vajalik rahvastiku struktuur, ja kui iibe näitajad paranevad, siis on varsti ka töökäsi ehk jälle rohkem – või vähemasti ei vähene nende hulk nii kiiresti kui praegu. Mõelge natuke hetkevajadusest kaugemale, mõelge suurelt. Vähemasti mõni teist tahab ju ettevõtte oma lastele jätta?

�rip�ev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
20. August 2014, 18:25
Otsi:

Ava täpsem otsing