Börsikauplemine on kui tippsport

Veel tänavu loodab Äripäeva Investorite TOPis viimati 2011. aastal enam kui 800 000 euro suuruse investeeringuga kümnenda koha hõivanud väikeinvestor käivitada Eestis maailma väärtpaberiturgudele suunatud riskifondi ja edestada sellega USA nimekaime.

Intervjuus Äripäevale selgitab väikeinvestor, et ka väga väikeste summadega investeerimist alustades, on võimalik kindlustada endale helge tulevik või koguni rikkaks saada. Ta ise 137-kordistas 10 aastaga oma rahapaigutuse. Kullast soovitab ta aga näiteks ringiga mööda minna.

Läbi aegade on olnud väga palju erinevaid strateegiaid, millega olen portfelli kasvatanud. See, milliseid strateegiad ja mis tüüpi ebaefektiivsuste otsimine parasjagu käib, sõltub väga palju börsitsükli faasist. Näiteks selgelt kõige karmimad olid 2008. ja 2009. aasta börside kukkumise faas ja ka tõus, mis sellele järgnes. Olin kriisiks väga hästi valmis ja ka genereerimas rahavoogu kauplemisstrateegiatest, kuid kui 2008 aasta sügisest alustasin investeerimispositsioonide võtmist, siis see tähendas minu jaoks seda, et börsipäeva tuli alustada kella 10 ja lõpetada sai heal juhul kell 1 öösel, millele lisandus analüüside tegemine ja rahavoo planeerimine börsivälisel ajal.

Sõltuvalt börsitsükli faasist on strateegiad erinevad, millega on võimalik raha teenida. Näiteks kui turud on pikka aega olnud tõusus nagu praegu, siis see tingib madala närvilisuse turgudel ehk madala volatiilsuse, mille tõttu näiteks optsioonide väljakirjutamine võib muutuda ebamõistlikuks, kuna närvilisus turgudel võib iga hetk kasvada.

Samuti võivad regulatiivsed muudatused põhjustada turgudel meeletuid ebaefektiivsusi, mis juhtus näiteks 2008. aasta sügisel. Võisid ju teada, et 20. november vahetub panga B aktsia panga C aktsiaks suhtes 1:1-le, kuid kuna oli ajutiselt keelustatud aktsiate lühikeseks müük, siis võis ühe panga aktsia olla 13 dollarit ja teisel pangal 7 ning mõistlik turuosaline võis istuda meeletus realiseerimata kahjumis, kuigi tähtajal saab kaupleja korraliku kasumi.

Seega võib öelda, et mõistlik strateegia võib sõltuda paljudest aspektidest ja börsitsükli faasist, ning näiteks kriisist väljumise algfaasis võib kõige paremaks tegutsemisviisiks olla ka lihtsalt aktsiate ostmine, valides selleks parima sektori aktsiad, milleks enamasti kriisidest väljumise algfaasi puhul on olnud finantsaktsiad. Enne seda, langusfaasis, kukuvad finantsaktsiad just enim, seega oluline on ajastus.

Börsikauplejana pean arvestama kõikide faktoritega, ning otsima võimalusi õigetest kohtadest. Mis on õige börsitsükli tõusu algfaasis võib olla väga vale tegutsemine börsitsükli lõpufaasis.

Üldiselt börskauplejad on üsna spetsialiseerunud, täites enamasti mingit kindlat nišši nii hästi kui võimalik. Mina olen veidi erinev tüüpilistest börsikauplejatest, kuna olen püüdnud tegeleda väga erinevate ebaefektiivsuste ja instrumentidega. On üksjagu börsikauplejaid, kes tegelevad mingi kindla ebaefektiivsusega, teenides enda niššis korralikku kasumit, kuid hoolimata tegutsemisest börsidel ei soovita kunagi teha näiteks aktsiainvesteeringuid, kuna kaupleja peab seal võtma riski, mida ta kontrollida ei suuda.

Üldiselt börsikaupleja ei peaks väga palju piire seadma ja peaks otsima võimalusi kõikjalt. Sõltuvalt inimtüübist, teadmistest ja leidlikkuse tasemest tulenevalt pole kõikjal ebaefektiivuste leidmine realistlik, kuid ideaalis peaks börsikaupleja olema veidi leiutaja tüüpi ja suutma leida võimalusi paljudest olukordadest. Samuti võib võimalusi piirata kapitali maht, nagu näiteks kinnisvarainvesteeringuid on keeruline teha kui inimesel on 1000 eurot.

Mida aeg edasi, seda olulisemaks pean ma üldise nägemuse õigsust. Näiteks kõige üldisem eesmärk on hinnata, millises börsitsükli faasis oleme, seejärel on ülesandeks hinnata, mis sektori aktsiad võiksid olla kõige paremad ning alles siis saaks asuda konkreetsete valikute juurde. Konkreetseid valikuid võib olla aga mõistlik vältida, juhul kui sa ei tegutse koduturul ja piisav võib olla õige sektori valimine sõltuvalt börsitsükli faasist või globaalsetest arengutest.

Eks koos kapitalimahuga kasvab ka soov kapitali säilitada, samuti võib soov kapitali säilitada kasvada koos vanusega. Oluline on mõista riske, neid õigesti hinnata ja riskida siis, kui see toob lisatulu. Kapitali säilitamine on investori tähtsaim ülesanne. Väidetavalt on Warren Buffettil seinal 2 reeglit: reegel 1: „Ära iial kaota raha“ ja „Reegel 2: Järgi esimest reeglit“.

Kindlasti arvan, et praegu tasub olla investeeritud. Lähima aasta jooksul arvan, et ei juhtu midagi, mis muudaks turgude iseloomu või käitumist ja jätkub vaikne üles rühkimine koos suhteliselt madala närvilisuse ehk volatiilsusega, mis mingi hetk nähtavasti tõusma hakkab.

Praegu on volatiilsus väga madal, see ei ole pikemas perioodis jätkusuutlik, kuid selline rahulikkus võib püsida ka näiteks aasta ja kauem, pakkudes vaid hetkelisi närvilisemaid hetki. Euroopas läheb närvilisemaks vast siis, kui hakatakse mingi hetk vaatama, et riikide kulutuste ja tulude vahel on lõhe ja peab kulusid kärpima. Näiteks alates 2007. aastast on EL riikide keskmine võlakoormus kasvanud 40% SKP pealt enam kui 90%-ni SKP-st. Selline võlakoormuse kasv ei ole jätkusuutlik ja see tingib varem või hiljem uue kriisi. Kuna sellel aastal ei ole päevakorda tõusnud, et peaks kulusid kärpima, siis kõige varem saab selline arutelu tekkida järgmise aasta keskpaigas, seega arvaks, et vähemalt nii kaua on börsidel suhteliselt rahulik.

Üldises plaanis arvan, et turud on hetkel hinnatud ligikaudu õiglaselt. Ei ütleks, et aktsiad globaalselt kallid on, kuid samas ei ole aktsiate hinnad ka sellised, mis karjuksid ostma tulema. Selle aasta algul soetasin näiteks Tai aktsiaid, kus olid sel hetkel teatud poliitilised pinged. Praeguseks on Tai aktsiad tõusnud sealt +30%, ilma et ma oleks pidanud tegema üksikaktsia valikuid.

Sellistesse piirkondadesse investeerimisel tuleb muidugi arvestada võimalusega, et mingi kohalik restoran või kiirsöögikoht võib ju teenida kasumit ja areneda, kuid kui kohale jõuab Ameerika McDonalds, siis kohalik tõrjutakse ikkagi välja ja parimaks investeeringuks kujuneb ikkagi USA aktsia.

See on põhjus, miks mõneti tasub valida alati kõige võimsamaid ettevõtteid nagu teeb Warren Buffett, kes on ostnud selliseid ettevõtteid nagu Johnson&Johnson, Procter & Gamble, Coca-Coca, McDonalds jne. Lühiajaline edu ei loe, kui pikas perioodis kaotad.

Paljud on Venemaa koha pealt negatiivsed, arvavad, et Vene aktsiaturg võiks kukkuda. Mina arvan, et Vene aktsiaturu väljavaated on suhteliselt head. Kui jätame kõrvale selle aspekti, kas Venemaale peaks investeerima olukorras, kus Venemaa on agressiooni näitamas teise riigi suhtes, arvan et Venemaale on täitsa mõistlik investeerida. Aktsiate hinna ja kasumi suhted on seal madalad, samas Venemaa on väga sõltuv naftahinnast. Naftahinda toetab aga kasvav maailma elanikkond, samuti areneb Hiina ja autode arv maailmas järjest kasvab. Samas on Venemaa üks 17 riigist maailmas, kus rahvaarv väheneb, mis investeeringute tegemise seisukohast ei ole hea.

Kui nafta hind peaks kukkuma nõnda nagu 2008 lõpus ja 2009 alguses, kui nafta langes 150 dollari pealt 30 dollarile barrelist, siis see oleks Venemaale väga halb. Aga enne seda peaks globaalne majandus hakkama kriisi minema, mille tõenäosust vähemalt lähiaasta perspektiivis ei pea tõenäoliseks.

Investeerimisel pean kõige olulisemaks ajastust terve börsitsükli mõistes. Leian, et oluline on vältida buumi ajal aktsiate ostmist ning omada reserve, et aktsiaid oleks võimalik kriisi haripunktis osta.

Kui üldine ajastus on ligikaudu täpne, siis täpsem aktsiate valik ei pruugi isegi olla nii oluline, sest ka rämpsaktsiad võivad kõvasti tõusta. 2008. aasta kriisile läksin vastu nõnda, et portfellist oli investeeritud umbes 8%, mis võimaldas kriisi käigus haarata tekkinud võimalustest.

Samas väga keeruline on öelda, et nüüd on õige aeg müüa, sest investeeringutest loobudes on oht, et turud tõusevad veel näiteks 50%, kuid kriisi käigus langevad näiteks ainult 15%, seega ei pruugi sellest tulla mingit võitu. Samuti peaks investeeringute osakaalu vähendamiseks eksisteerima buumi-laadne olukord. Pikas perioodis on raha kõige halvem varaklass milles olla. Näiteks kui USAs on inflatsioon alates 1975. aastast alates olnud umbes 4% aastas, siis see tähendab, et selle perioodiga kaotas mitte investeerinud inimene 80% enda raha väärtusest. Seega investeerimise puhul on kõige olulisem mõista, et millistes varaklassides on mõistlik vahendeid hoida. Varanduse kasvatamiseks üldjoontes pikas perioodis sobivad vaid aktsiad ja võlakirjad. Kinnisvara ja maavara on juba varaklass, mis pikas perioodis kallineb vastavalt inflatsioonile. Oluline on mõista, millist kasvu on mõistlik vastavatest investeeringutest oodata.

Vahel võin võtta investeeringu ka sõltuvalt mõnest globaalsest arengust. Näiteks sellel aastal alustati Jaapanis tuumajaamade taasavamist, mis suleti seoses 2011. aastal toimunud maavärina ja tsunamiga. Kuna ka Hiina on ehitamas üksjagu tuumajaamu, siis see tähendab seda, et globaalselt kasvab tummaenergia tootmine lähima viie aastaga vähemalt 20%, mis tähendab, et peaks kasvama nõudlus uraani järele. Seega ostsin väikeses koguses uraanitootjaid, mis peaksid sellest võitma. Uraanitootjate aktsiad on küll odavnenud alates 2011. aastast 3-4 korda, kuid leian, et hinnad pole endiselt liiga odavad, kuigi tuumajaamade taaskäivitamine peaks neisse elu sisse puhuma. Seega ma pole üldse kindel, et see investeering üldse lõppeb positiivse tulemiga.

Kui kaubelda või investeerida USA börsidel, siis iseenesest ei pea tingimata kauplemiseks väga suuri rahareserve hoidma. Juhul kui kauplemistehingute ajaline horisont on lühike, siis lühiajaliselt võib olla mõistlik kasutada lühiajalist krediiti, mis USA-s on kättesaadav umbes intressimääraga 0.5-1% aastas. Seega ma ise olen püüdnud üldjuhul pigem olla investeeritud nii suures ulatuses kui võimalik ja mõistlik, ning reserve olen tekitanud vaid mingite kindlate tehingute või kauplemisstrateegiate tarbeks või olukordades, kus nägemus turgude suhtes on negatiivne.

Kuna minu hinnangul jääb kogu nõudluse ja pakkumise analüüs pigem tehnilise analüüsi valdkonda, siis arvan, et tuleb kasutada mõlemat. Kindlasti ei tohi tehniliseks analüüsiks nimetada ainult graafikute analüüsi. Kui mõista tehnilise analüüsi tegeliku sisu, siis on võimalik sellega raha teenida.

Ma arvan, et ei ole. See rohkem tuleb ikkagi isiklikust huvist majanduse või investeerimise vastu, see on esmatähtis. Kooliteadmised võivad toetada aga haridus edu ei taga. Teatud rumalusi aitab haridus vältida küll.

Arvan, et kuld isegi hinnal 1300 on ligikaudu 3 korda ülehinnatud, sest kulla ostujõud sellise hinna peal ületab 3-4 korda kulla keskmist ostujõudu alates aastast 1770. Võib ju leida põhjuseid, miks kulla hind võiks kallineda, aga pikas perioodis on kuld niikuinii vale varaklass, kus vara hoida, sest kuld pikas perioodis kallineb vastavalt inflatsioonile. Näiteks perioodil 1975-2013, millesse jäi ka kulla nö võidukäik, kallines kuld keskmiselt inflatsioonijärgselt 1.8%, samal ajal kui USA aktsiad kallinesid inflatsiooniga korrigeeritult keskmiselt 7.2%.

Samamoodi pikas perioodis kallineb vastavalt inflatsioonile ka kinnisvara ja maavarad, mis küll mõne piirkonna raames võivad ju kallineda ka rohkem, nagu näiteks riikides, mis vabanesid Nõukogude Liidust, aga sellised arengud on pigem lühiajalised, kuigi need Ida-Euroopas võivad tähendada 20 aastast perioodi. Arenenud turgudel kallineb kinnisvara ligikaudu vastavalt inflatsioonile. Kuna ettevõtted loovad lisaväärtust, siis on loogiline, et aktsiad pikas perioodis varaklassina edestavad kõiki teisi varaklasse.

Varandusliku seisu säilitamiseks võib kulda ju omada, aga varandusliku seisu kasvatamiseks tuleks ikkagi investeerida kas aktsiatesse või võlakirjadesse või siis tegeleda ettevõtlusega.

Julge südamega väga ei julgeks soovitada, samas leian, et Tallinna börsi aktsiad on laias laastus hinnatud enam-vähem õiglaselt. Kui soov on vara mitmekordistada, siis selleks peaks ikkagi ootama mingit erakordset kriisi, nagu oli 2008. aastal, kuid niisuguse ulatusega kriisi ei pruugi lähiaegadel tulla, kuigi arenenud riikide võlakoormused on loomas pinnast uueks erakordseks kriisiks, kuid arvan, et sinna on veel aega, ning see võib ka tulemata jääda.

Rikastumine käib ikkagi paljude tehinguga, kuid raha võib kaotada ühe tehinguga. Ühe tehinguga rikastumise üritus on sama nagu minna kasiinosse ja mängida ruletti. Ka börsidel on võimalik mängida ruletti, aga üksi mõistlik investor ei soovi seda teha.

Seega parimat investeeringut välja ei saa tuua, küll aga võib mõelda halbadele valikutele, mida teatud juhtudel oleks saanud vältida. Tagantjärgi võib ka öelda, et kui mul oli 2007. aasta esimeses pooles portfellis mitu hüpoteeklaenudeandjat, siis hoolimata sellest, et müüsin need maha enne kriisi, oli tegu ikkagi põhimõtteliselt valede valikutega, kuna praktiliselt kõik neist pankrotistusid hiljem.

Kui mingit tehingut välja tuua, siis üks ebastandardne ja edukas tehing oli 2011. aastal seoses Jaapani maavärina ja tsunamiga. Hiidlaine tekitas Jaapanis suuri purustusi ja ka kahjusid majandusele. Jaapani börs langes 2 järgneva börsipäevaga 16%. Ma arvutasin välja, et tegelik kahju majandusele oleks pidanud kukutama börsi umbes 6% ning ostsin teatava koguse Nikkei futuure, mis 2 nädalaga tõusidki hinnani, mida olin arvestanud. Miks seda tehingut välja tooksin, seisneb mõneti selles, et see oli selline ebastandardne ja ootamatu ka minu jaoks, kus minul oli sisuliselt samapalju infot kasutada, kui mistahes teisel turuosalisel. Samuti meeldib see tehing seetõttu, et sellist tehingut oleks olnud võimalik teha ka näiteks 100 miljoni dollariga. Alusvaras mõõtes tähendas see tehing, et mul õnnestus indeksi liikumisest saada 2 nädalaga kätte 12%-line liikumine.

1000 euro puhul on pigem mõistlik investeerida Tallinna Börsile, kus näiteks LHV Pangas puudub aktsiatele haldustasu, kuid kui soov on investeerida riskivabamalt ja globaalsemalt, näiteks USA mõnda indeksaktsiasse, siis võiks kapitaliks olla alates 2000 eurot.

Eesti probleemiks ongi see, et siin investeerib väga väike osa elanikkonnast otse aktsiatesse. Tänu pensionisüsteemile on kaudselt aktsiaomanikeks Eestis küll umbes 40% elanikkonnast, aga otse aktsiaid omavaid inimesi on Eestis vaid 4%. Soomes on vastav näitaja 15%, Rootsis 20%, USAs 31% ja Kanadas 37%. Seega Eestis on valmisolek investeerida väga väike ja see võiks suureneda. Osaline takistus on siin see, et eestlastel on vähe raha ja Tallinna börs on väike ning väljapoole investeerida on 1000 eurot veidi keeruline.

Kui ma oleks algaja investor ja ei soovigi väga aktiivselt investeerimisega tegeleda, siis kõige lihtsam ja mõistlikum valik oleks osta näiteks USA Standad & Poors 500 indeksaktsiat ehk siis USA 500 suurimat ettevõtet korraga. Saad tükikese kõigist ettevõtetest. Igal juhul saad ka dividende, sest kõikide ettevõtete dividendid koondatakse periooditi kokku ja makstakse ühekorraga välja. Praegu see dividendimäär on umbes 2%, mis tähendab, et aastas saaks dividende 20 eurot, mis vast ei pane kedagi investeerimisega tegelema.

Küll aga ei mõelda, et investeerides see 1000 eurot ka lihtsalt indeksaktsiasse võib sellest järgmise 35 aastaga saada ligemale 50000 eurot. Muidugi, kui seda inflatsiooniga korrigeerida võiks see tänases mõttes tähendada ostujõudu 15000 eurot. Investeerimine on pikaajaline protsess. Näiteks olen arvutanud, et kui umbes 30 aastane inimene investeeriks 10000 eurot indeksaktsiasse, siis 65 aastaselt võiks antud inimesel olla tänases mõistes ostujõudu 150 000 euro eest.

Pakun, et kui anda mõnele inimesele valida täna, kas ta sooviks osta endale väikest maja või uut luksuslikku korterit, mille ta saab värskelt ehitatuna kätte 65 aastasel sünnipäeval, makstes selle eest tänasel päeval 10000 eurot, siis leiduks neid, kes selle tehingu võtaks vastu, samal ajal kui sama inimene aktsiate ostmisele ei mõtle.

See nõuab väga suurt tööd. Börsikauplemine on nagu tippsport, väga vähesed on tegelikult edukad. Märkimisväärselt turu edestamist ei saa eeldada. Eduks on vaja väga suurt leidlikkust, väga suurt töötahet või siis õnne. Õnnega tavaliselt väga kaugele ei vea, kuigi ka börsil on võimalik mängida ruletti. Õigupoolest on 1000 eurot piisav, millega saab end üles töötada, aga see on väga raske ja nõuab suurt leidlikust, õiget riskijuhtimist ja suurt tööd.

Kindlasti mitte. Juba algusest peale olen seadnud eesmärgiks mitte pankrotistuda. Kui ruletti mängida, siis on see ainult aja küsimus, millal märkimisväärsed tagasilöögid tulevad.

Ma arvan küll, et tasuta infost piisab. Ei olnud minul võtta neid tasulisi teenusepakkujaid, ega uudiskanaleid ja mul ei olnud ka nii palju raha, et neid osta. Saab hakkama ilma küll. Mugavam on küll, kui on tasulised teenused, aga ma ei leia, et börsikaupleja tingimata vajaks tasulisi teenuseid. Börsihinnad võiksid nähtavad olla, aga need võivad eraisikutele teatud maaklerite juures olla praktiliselt tasuta.

Jah, 2003. aastal alustades oli kapital väga väike. Muidugi see tähendas, et mitmed aastad olid väga keerulised ja rasked. Näiteks kui sul ongi näiteks 1000 eurot ja ostad teenuseid sisse 100 euro eest kuus, siis 10% tootlusest läheks justkui teenuste kinnimaksmiseks, seega alustades on oluline hoida kulusid võimalusel võimalikult väikestena.

Börsidel on ikkagi intellekt edasiviivaks jõuks, koos mõistliku riskijuhtimise ja sihipärase tegutsemisega. Samuti peab olema kannatust.

Veidi üle 10 aastase börsikaupleja karjääri jooksul on minu keskmine varade aastane tootlus kulutuste järgselt jäänud 60% kanti. Selline tootlus on iseenesest väga võimas, aga kas see edasi jätkub sellisena, ma ei julgeks panustada. Viimastel aastatel ei ole ma märkimisväärset kasvu näidanud ja pigem ootan uusi võimalusi ja leian, et igas börsitsükli faasis ei peagi turgu tingimata edestama. Kõige olulisem on see, kuidas elad üle kriisiaastad. Maailma edukaima investori Warren Buffetti edu seisneb paljuski kriiside üleelamises. Siis kui turgudel läheb jälle närvilisemaks ja keerulisemaks olukord, eks ma siis üritan taas toimetada turust paremini ja see on aeg, mis loeb kõige rohkem.

Börsikaupleja ei peaks väga palju piire seadma ja peaks otsima võimalusi kõikjalt.Investori tähtsaim ülesanne on kapitali säilitamine.Väldi buumi ajal aktsiate ostmist.Oma reserve, et aktsiaid oleks võimalik kriisi haripunktis osta.Ühe tehinguga rikastumise üritus on sama nagu minna kasiinosse ja mängida ruletti.Eduks on vaja väga suurt leidlikkust, väga suurt töötahet või siis õnne.Börsidel on edasiviivaks jõuks intellekt koos mõistliku riskijuhtimise ja sihipärase tegutsemisega. Samuti peab olema kannatust.Lühiajaline edu ei loe, kui pikas perioodis kaotad.

Alo Vallikivi: rikkaks saab meeletute riskide või järjekindlusega LHV maaklertegevuse juht.

Ausalt öeldes tundub 60% tootlusnumber (ja seda veel 10 aasta keskmisena) uskumatuna. Sisuliselt tähendab see seda, et Mikk Talpsepp on Warren Buffettist  (kelle ajalooline tootlus jääb 20% kanti - toim). kolm korda leidlikum, töökam või õnnelikum. Pühapäevainvestor peaks olema rahul kui suudab saavutada S&P 500 indeksi ajalooliselt keskmiselt 12% võrdväärset tootlust. Ühelt poolt on Miku tootlusele kindlasti kaasa aidanud see, et alustatud on väikeste summadega – riskitaluvus on sellisel juhul kindlasti suurem. Lisaks jääb silma 2009. ja 2010. aasta erakordsed tootlused – paistab, et investoril oli õnne ja meelekindlust 2008. aasta kriisi järgselt piisavalt kaua kätel istuda ning seejärel odavaid aktsiaid soetada.

Väikeste summade investeerimisel on rikkaks saamiseks kaks võimalust – kas võtta meeletuid riske või investeerida pika aja jooksul ja järjekindlalt. Pikaajalise investeerimise strateegia korral meeldib mulle üha rohkem S&P 500 indeksfondi investeerimine, ajalooliselt 12% tootlust tähendab pikaajalist kuid kindlat teed miljonäristaatuse poole.

Eesti inimesel on kaks probleemi, raha on vähe ja soovitakse elada tuleviku arvelt, mitte tulevikuks koguda. Kui inimese mõtteviis on tarbimise poole kaldu, siis on ükskõik millise sissetuleku korral raha vähe. See tähendab, et sissetuleku suurenedes ostab inimene kallimaid ja edevamaid asju, kuid investeerimiseks ei ole raha ei 500 euro suuruse ega 5000 eurose palga juures. Investeerida on võimalik ka 30 eurot nii, et teenustasud seda ära ei sööks. Alustada tuleks fondidest ning seejärel vaadata juba üksikaktsiate poole. Huvi börsi vastu sõltub ka paljuski börsil olevate ettevõtete edulugudest, kui edukaid ettevõtteid napib, siis on ka raske investorites huvi tekitada. LHV panga klientide enimkaubeldud aktsiate hulka kuuluvad nii Apple, Facebook kui Tesla, kes kõik on oma edulooga.

Jaak Roosaare: Poole kohaga börsikauplejaks minna ei maksa Tänavu uue tulijana Äripäeva koostatud investorite TOPi jõudnud väikeinvestor ja"Rikkaks saamise õpiku" autor.

Minu kokkupuude Mikk Talpsepaga on piirdunud Ärikatla poolt korraldatud seminariga. Minu jaoks on oluline lause selle intervjuu puhul, et „kauplemine on tippsport kus edu saavutavad vähesed“. Kõikidele börsil kauplejatele soovitaksin enne tehingute tegemist leida vastus küsimusele, et mis sinu eelis võrreldes kõikide teiste kauplejatega. Osalesin hiljuti 716 osalejaga Kalevipoja rattamaratonil – nähes stardikoridoris minust palju kogenumaid, paremas vormis ja parema varustusega rattureid, ei tekkinud mul ootust, et ma peaksin neist parem olema. Börsil kaubeldes sa aga oma konkurente ei näe ja nii millegipärast inimesed eeldavad, et aktsiate või valuutadega kaubeldes on lihtne raha teenida. Tuletan meelde lihtsat tõsiasja, et kui sina ostad, siis peab keegi müüma ja vastupidi.

Konkreetsemalt Talpsepast rääkides, siis mind veenis tema esinemine hästi selles, et edukas kaupleja peab olema tavaliselt inimesest veidi erinev ja kirglikult oma eriala armastama. Mikk rääkis, kuidas ta vahel on teinud arvutiekraanide ees kolmepäevaseid maratone, mille käigus on isegi söömine meelest läinud. Või kuidas ta kunagi tegi aja peale peast arvutamise võistluses maailmarekordi. Mitmed inimesed on minult küsinud stiilis, et „kuule, ehk peaks ka pärast palgatööd õhtuti veidi valuutasid treidima?“. Mikk Talpsepp on hea näide sellest, et poole kohaga börsikauplejaks minna ei maksa.

Tavalisel investoril on aga siiski Mikult üht-teist õppida (peale selle, et tavaline investor kauplejaks ei sobi):

Head investorid mõistavad raha väärtust ja elavad alla oma võimaluste. Mikk rääkis, kuidas ta ülikoolis olles kulutas umbes 200 krooni kuus söögile ja ostis aasta jooksul endale ainsa riideesemena ühe särgi (see sama särk oli tal ka esinemise ajal seljas). Kapital ei ole mõeldud söömiseks või raiskamiseks!Väikeste summadega toimetades peabki eesmärk olema kõrge. Esmapilgul pani Mikku tootlustabel mind hämmastunult pead vangutama. Kuidas on võimalik 10 aastaga raha 137-kordistada? Aga arvestades algkapitaliks 3000 eurot, teeb see lõppsummaks 411 000 eurot. Nii et väikeste summadega saab ja peab võtma rohkem riski! Kui Mikk suudaks sama tempot jätkata ja järgmise 10 aasta jooksul uuesti raha 137-kordistada, siis kasvaks 411 000 eurot 56,3 miljoni euroni. Ja kui siis veel 137-kordistada, oleks summa 7,7 miljardit eurot ja Mikk oleks Eesti rikkaim inimene.Hea tootluse saavutamine eeldab julgeid otsuseid kriiside ajal.  Iga kriisi ajal on Tallinna börsil olnud päevi, kus enamik aktsiaid kukub 15-20% ühe päevaga. Siis on aeg osta! Soovitav on valida firmad, millel laenu pole ja pankrot tundub ebatõenäoline (näiteks Olympic maksis 2009. aasta alla 0,30 euro). Nii on võimalik teenida aasta jooksul 289% tootlust (nagu Mikk seda 2009. aastal suutis.

Allan Marnot: Börsi puhuks elule IPO Swedbanki investeerimispanganduse juht Eestis.

Tuleb nõustuda, et Eesti elanike valmisolek investeerida otse aktsiatesse on madal. Osalt on see tingitud ilmselt eraisikute kapitali akumuleerimise lühikesest ajaloost ja teisalt kindlasti ka tagasilöökidest börsil ning karmistuvast regulatsioonist, mis ei soosi otse aktsiatesse investeerimise turundamisest. Peamiseks investorite hulka suurendavaks sündmuseks oleks siiski atraktiivselt hinnastatud avalik pakkumine (IPO), kus tavapäraselt emitent maksab ka investori märkimistasu ja seetõttu on sisenemisbarjäär investeerimiseks tavapärasest veelgi madalam.

Samuti tuleb nõustuda, et väikeste investeeritavate summade puhul on kulude juhtimine väga oluline: investoril tuleks vaadata, kuidas maakler on kujundanud kauplemistasud ja millised on hilisemad hoidmistasud, mis erinevate väärtpaberiarve „tüüpide“ puhul võivad oluliselt erineda. Kindlasti on kodubörsi kauplemis- ja hoidmistasud tavaliselt muudest turgudest madalamad. USA turgudele investeerimine on üldiselt muudetud odavaks ja lihtsaks, kuid interneti vahendusel teenusepakkuja valimisel tuleb arvestada, et investorkaitse internetis on madal, et mitte öelda olematu.