Eestlased ehitasid Pekingisse saatkonna

Hiinas ehitamine pole lihtne. Pekingis, kus keskmine ehituplats on ühe keskmise Eesti linna mõõtu, oli uue saatkonna ehitamisel mitmeid väljakutseid. Ehituse kuukirja küsimustele vastas välisministeeriumi haldusküsimuste asekantsler Tõnis Saar.

Miks otsustasite uue hoone ehitada? Eesti saatkond Pekingis vajas lisapinda. Saatkonna uue hoone ehitusega seonduv on olnud võrdlemisi pikk protsess – alates esimestest sammudest sobiva ehituskrundi otsimisel kuni unikaalse objekti paberil olevast visioonist hoone valmimiseni on kulunud ligikaudu 15 aastat. Saatkonnahoone projekt valiti välja 2008. aastal.

Oma saatkonnahoone omamine on üüripinnast otstarbekam. Ka ei pruugi üüripindade puhul alati olla võimalust esindust laiendada. Samuti on turvalisuse koha pealt oma maja otstarbekam.  Kuna saatkonnahoone esindab riiki, peab see olema ka esinduslik.

Kuidas valiti parem lahendus välja? Uue hoone lahenduse leidmiseks korraldati 2007. aastal rahvusvaheline avalik arhitektuuri  ideekonkurss, mille käigus laekus kokku 21 võistlustööd. Arhitektuurivõistluse žürii, millesse kuulusid Eesti Arhitektide Liidu ja välisministeeriumi esindajad, valis välja 5 auhinnatavat tööd. Esimese koha pälvis võidutöö märgusõnaga “Tetris”, mille autorid on arhitektid Andres Põime ja Lauri Vaimel ning sisearhitekt Liisa Põime arhitektuuribüroost Studio-3.

Võidutööd iseloomustab hoone kompaktne ja loogiline lahendus. Saatkonna sise- ja välisruum on omavahel sujuvalt seostatud. Krundile jäi ka piisavalt suur eri kasutusvõimalustega õueala, mis on kujundatud kenas põhjamaises võtmes. Hoone välisilme on askeetlik ja soliidne ning oma väärika rahulikkusega mõjub ehitis ümbritsevas eriilmelises linnaruumis tasakaalustavalt.

Kui keeruline oli Hiinas ehitajat leida? Projekteerimise algfaasis asuti aktiivselt otsima võimalikke ehitajaid. Asukohamaal on meile teistsuguse kulutuuriruum, milles kehtivad oma normid ja asjaajamistavad. Seetõttu otsiti kontakti selliste ehitusfirmadega, millel oleks pikaajaline kogemus antud piirkonnas ehitustööde korraldamisel ja samas ka hea maine. 

Valikute tegemisel võeti arvesse teiste riikide soovitusi ja kogemusi saatkonnahoonete rajamisel Pekingis, samuti lähtuti kohaliku ametiasutuse Pekingi diplomaatiliste esinduste teenindusbüroo (The Beijing Service Bureau for Diplomatic Missions ehk nn DSB) nõuannetest.

Hiina turul tegutseb  ääretult palju ehitusfirmasid, kuid peale põhjalikku kaalumist ja erinevate kriteeriumite vaagimist jäi lõppvooru alles vaid kolm ehitusfirmat. Riigihanke tulemusena sõlmiti ehitustööde peatöövõtuleping firmaga Alpine Mayreder Construction Co., Ltd.

Millised olid suuremad väljakutsed Hiinasse saatkonnahoone ehitamisel? Kui rääkida Hiinas ehitamise väljakutsetest, siis võib eeldada, et  rohkem kui 6000 km kaugusel Aasia suunal asuvale objektile kohaldub peale tavapärase teada-tuntud kolmnurga –  kvaliteet, tähtaeg ja raha – hoopis hulknurksem kujund.

Osaliselt oli see tõesti nii, kuid põhiolemuselt olid probleemide tekkepõhjused pigem siiski “klassikalist laadi”, olgu selleks siis materjalide/seadmete/toode asendamised ja nende samaväärsuse tõendamised või eelnevalt kokkulepitud lahenduste muutmised ning valikuid ja kompromisse tuleb teha eelnimetatud kolme teema vahel nii nagu Eestiski.

Arvestades kohalike tootmisvõimaluste mitmekesisust ja töötajate loomingulisust kujunes ehitamise käigus hoone atraktiivse visuaalse väljanägemise tagamise kõrval üheks suuremaks ja tegelikult ka  põhimõtteliseks sõlmküsimuseks arhitektuurse idee sisuline realiseerimine. Paras proovikivi oli kahtlemata ka inseneribüroo OÜ Estkonsult projekteeritud hoone konstruktsioonide ja tehnosüsteemide ning firma Contactus AS kavandatud elektrisüsteemi  lahenduste elluviimine.

Ühise eesmärgi saavutamise nimel tegutses lisaks Eesti projekteerijatele jõuliselt omanikujärelevalve firma Conviso OÜ ja selle töötaja Kaido Hanikat, kes  kaheaastasel ehitusperioodil kaitses Pekingis tellija huve ning kandis keskset infovahetaja rolli.

Väljakutse oli ka tehnokommunikatsioonide liitumistega seonduv, mis otsapidi ulatus hoone ruumilahendusteni. Liitumiste sisuline projekteerimine osutus võimalikuks ja kohalikud projekteerimisfirmad alustasid seda alles pärast hoone projekti kinnitamist asukohariigi ametkondades ja ehitusloa väljastamist.  Ühe markantsema näitena võiks tuua ootamatult välja ilmunud tingimuse, millega nõuti soojasõlme ruumi suuruseks 100 m2 ja seda ca 2300 m2 netopinnaga hoone puhul.

Omaette katsumuseks oli ka siseviimistluse kontseptsioonis ettenähtud monoliitsest betoonist puhaste betoonpindade saavutamine.

Mis oli kõige keerulisem? Eraldi kõige keerulisemat seika rõhutada on pea võimatu. Arvestades Hiina ja konkreetsemalt Pekingi linna suurust ning selles väljakujunenud asjaajamiskorda ning -tavasid tuleb olla eesmärkide saavutamise nimel tunduvalt kannatlikum, kui Eesti oludes harjunud oleme. Kokkuvõttes võib öelda, et tänu paljude firmade / asutuste töötajate koostöövalmidusele ja ühistele jõupingutustele on valminud kaunis saatkonnahoone, mis eristub selgelt asukohamaa teistest hoonetest.

Ajalugu - Eesti pigem ostab või rendib kui ehitab saatkonnahooneid

Eesti saatkonnahooned on pigem ostetud või renditud, mitte aga selleks spetsiaalselt ehitatud. Mitmes riigis asuvad saatkonna ruumid aga rendipindadel tavapärastes büroohoones või siis renditakse maju. Rendipindade puhul tuleb sageli ruume saatkonnaks kohandada ja teha väiksemaid ümberehitusi.

Esimese oma saatkonnahoone ehitas Eesti enne sõda Helsingis.

1998 avati Vilniuses pidulikult Eesti uus saatkonnahoone, teine, mille Eesti läbi ­aegade ehitanud on, ja esimene selleks otstarbeks rajatud hoone Vilniuses.

Pekingisse kerkinud maja on kolmas, mis on spetsiaalselt ehitatud saatkonnaks.

2006. aastal ostis Eesti saatkonnahoone Haagis ja majaosa New Yorgis. 2007. aastal soetas Eesti saatkonnahooned Londonis, Budapestis ja Thbilisis ning residentsi Helsingis ja Brüsselis. 2008. aastal ostis hoone Kiievis.

“Arvan, et põhiline oli ikka huvitav väljakutse, sest saatkonnahoone konkurssi ei korralda ju ilmaasjata,” põhjendas Pekingi saatkonnahoone loonud arhitekt Andres Põime pärast konkursi võitu  2008. aastal Eesti Ekspressile, mis inspireeris teda konkursil osalema.

Arhitektidel oli ka mõte tuua sisse Eesti traditsioonilist ­mustrit, aga see vajus ära. “Sest saatkond peaks välja nägema nagu saatkond, mitte nagu tilulilu,” rääkis Põime loomeprotsessist.

Saatkonnas on kolm funktsiooni: on residents, esindusruumid ja konsulaarruumid. “Jagasime mahuliselt krundi ja hoone kaheks ning mõnes mõttes eraldavaks ning siduvaks elemendiks sai vesi,” lisas Põime.

“Nii saavutasime saadiku residentsile privaatsema ruumi aeda, mis, nagu pärast selgus, oli meie töö väga tugev pluss, sest suursaadik tegelikult ikka elab seal majas. Hiljem kommenteeriti mitut tööd, et residents on neist selline, et seal elada küll ei tahaks. Või olid funktsioonid liiga segamini. Meie projekt on lähedane Põhjamaade arhitektuurile, meil ei ole mõtet taotleda hollandlaste uskumatuid lahendusi,” lisas Lauri Vaimel.