Ehitus. Päevinäinud rendipinnalt oma tehasesse

Viljandi külje all asub Männimäe tööstuspark, mida linn EASi toel arendab. Pakiautomaate tootva ja arendava OÜ Cleveron omanik ja juht Arno Kütt osutab ühele tänavale: “See rajati alles hiljuti, infrastruktuur paraneb pidevalt.”

Ta seisab oma laial krundil, mis veel mõne aasta eest oli linna maa. Toona sisustasid seal aega n-ö hobiaednikud. Kütt ostis maatüki 100 000 euro eest, mõttes mõlkumas soov kolida rendipinnalt päris oma tehasesse. Nüüd on tehas viimaks valmis. “Kokku on lao- ja tootmispinda 2400 ruutmeetrit, kontoripool 600 ruutmeetrit,” sõnab Kütt hoonet tutvustades.

Rendipind ei sobinud. Käivad veel viimased viimistlustööd. Tootmisruumis paigaldab elektrik pistikuid ning tasapisi tuuakse seniselt pinnalt kraami uude hoonesse. Ruum on tegelikult vähe öeldud. Kokku on pinda 1800 ruutmeetrit. Kui nädal varem polnud seadmeid veel sisse toodud, meenutas see hiiglaslikku jäähalli, ainult et jää asemel oli hele läikiv põrand. “Põrand on hästi puhas ja sile, mis on meie elektroonika jaoks vajalik. Seda on ka väga kerge puhastada. Eelmises kohas oli betoonpõrand, mis pidevalt tolmas.”

Kütt toob vestluse käigus pidevalt võrdlusi Cleveroni vana hoonega, kus tegutseti neli aastat. Tema sõnutsi ei olnud tol ajal paremaid alternatiive, ehkki teati kogu aeg, et lõputult seal olla ei saa, sest arenemisvõimalused puuduvad.  “Palganumber pole ­ainuke asi, millega häid inimesi tööle saada. Kui tahad teha maailmaklassi toodet, on vaja ka maailmaklassi inimesi. Inimesed vajavad moodsat keskkonda, teisiti pole võimalik. Mäletan, et kui meil käisid vanasti kliendid USAst või Lääne­Euroopast, vaatasid nad põlgusega meie vana hoonet,” meenutab Kütt.

Astume tehasest läbi. See asub ühes varjulises hoovis. Kunagi oli selles majas vana jalatsivabrik. “Kui ikka olid suuremad vihmasajud, oli siia saamine pea võimatu,” muigab Kütt, näidates hoovi. Hoone on kahekorruseline ning kokku on seal pinda pea 1800 ruutmeetrit. Hoonel on kaks sopilist korrust. Esimesel korrusel on ladu, kust tooted välja viiakse, teisel korrusel käib tootearendus ning pakiautomaatide kokkupanek. Tooted viib omakorda esimesele korrusele lift. Küti sõnul oli see väga ebamugav ja närvesööv lahendus. “See polnud absoluutselt meile sobilik,” märgib ta. Nende tootmine vajab pigem seda, et kõik oleks ühel korrusel ja raskete pakiautomaatide transportimiseks poleks vaja lifte.

Tehnoloogiast lähtuv tehas. Kuna pidevalt mõeldi paslikumale variandile, oli ettevõttel juba enne projekteerimist kõik valmis mõeldud. “Meil oli nägemus olemas, projekteerija lihtsalt realiseeris selle. Teadsime, kus peab olema parkla, kus ladu ja tootmine. Kõik on meie tehnoloogiast lähtuv. Näiteks peab olema väga kõrge lagi, sest pakiautomaadid on kõrged. Peavad olema ka lambid, mida saab vastavalt vajadusele ümber tõsta. Kõik peab olema võimalikult paindlik.” Kui seni olid kontoriruumid tootmisest väga kaugel, siis uues hoones asuvad need avatud kontorina kohe tootmisruumi kõrval. Kui varem puhkeruumi õieti polnudki, siis nüüd on välja ehitatud ka avar kööginurk.

Ehitushankele tehti ligi kümme pakkumist ja viimaks leiti sobiv. Küti sõnul ehituse käigus suuri muudatusi ei tehtud. Kõik läks plaanipäraselt, valmima pidi juuli lõpuks ja nii ka läks. “Ehituse käigus tegime minimaalselt muudatusi. Isegi näiteks ukseluku margid, WC-potid ja ukselingid olid projekti kirja pandud. Hiljem tellisime juurde selliseid tootmisprotsessiga seotud töid, mis ehitusprojektis sees ei olnud,” selgitab Kütt.

Kütt märgib, et ehitusel hoiti pidevalt silma peal, kuid ennekõike usaldati ehitusjärelevalvet.

Kas Eestis on mõni analoogne tehas, millest eeskuju võeti? “Eks midagi on ikka sarnast, aga me lähtusime oma vajadustest. Ja eks internet on pilte täis, mingeid ideid saime.” Kütt märgib, et on suur vahe, kas teha allhanget või olla ise peatöövõtja. “Allhanke puhul on ka tehasega nii, et tahetakse teha minimaalsete kuludega, näiteks kuskile vanasse angaari. Aga mina usun, et allhangete aeg hakkab ümber saama, pead tulema välja oma tootega, võtma targad ja võimekad inimesed tööle ning neile ka vastavad tingimused looma.” Kütt toob välja, et töötas ka ise omal ajal ettevõttes, mis tegi allhanget. “See pole ikka see, mida tahaks teha, oma toote puhul määrad ise hinna ja vaatad, kuidas edasi arendad, pole nii, et võidab see, kel kõige odavam toode.”

Hiina tooted ei kannata kriitikat. Cleveronis töötab umbes 40 inimest, neist vaid kümmekond tegeleb otseselt toodete komplekteerimisega. “Meie töötame välja prototüübid, ostame osa allhangetega ehk meie ei sae ega puuri. Paneme vaid kokku ning tarkvara peale,” selgitab Kütt. Koostööpartnerid on nii Eestis kui ka väljaspool, peamiselt Euroopas. Kütt lisas, et korra osteti odavaid osi ka Hiinast, aga kvaliteet ei kannata kriitikat. Sellest loobuti, pigem makstakse rohkem, et latt kõrgel hoida.

Ilmselt peagi töötajate arv suureneb, sest seoses uue tehasega loodetakse suurendada mahtu ja seega ka töötajaskonda. Kütt usub, et mõne aastaga võib tootmismaht kasvada 3–4 korda. Mullu valmis umbes 20 000 uut pakikohta ehk umbes 200 uut pakiautomaati ja ka tänavune plaan on sama suur. Võrdluseks võib välja tuua, et Eestis on praegu neil ostukeskustes ja mujal umbes 80 pakiautomaati.

Praegu on Eesti kõrval põhiturg Põhjamaad, kuid hautakse ka laienemisplaane. Üheks potentsiaalseks laienemisvõimaluseks on Hispaania. “Sealgi peab nullist üles ehitama. Pakiautomaatidega ei saa nii, et teed kümme masinat ja vaatad, kas läheb või ei lähe, tuleb kohe katta terve riik, et süsteem toimima hakkaks. See nõuab omakorda väga suuri investeeringuid. Projektiga võib minna kaks aastat või enamgi, sest vaja on leida investorid ning asukohad, kuhu automaadid paigaldada. Hispaania on ka Eestist 30–40 korda suurem, see on hoopis teine mastaap,” räägib Kütt. Ta märgib, et laienemise puhul on pudelikaelaks ka allhanked, peab leidma koostööpartnerid, kes saavad mahu kasvuga kaasa tulla.

Investeerimine on igal juhul märksõnaks. Tehas (koos krundiga) läks maksma umbes 1,5 miljonit eurot. Kütt rõhutab, et see oli pikaajaline investeering ning järelandmisi ei tehtud. “Oleme siiani suutnud nii, et pangalaenu pole võtnud, tahame olla sõltumatud.”

Küti sõnul ei piirduta vaid sellega. Lähiaastatel hakatakse juba mõtlema tootmise laiendamise peale. Nende krundil on võimalik äsja valminud tehas kolm korda suuremaks ehitada. “Kokkuvõttes võib nii maht ka kümnekordistuda,” sõnab Kütt lootusrikkalt. Järgmise tootmishoone projekteerimiseni pole veel jõutud, aga ta usub, et see on lähiaastate küsimus.

Omniva automaadid valmivad Poolas

Cleveron valmistab paki­automaate SmartPostile, kellega konkureerib turul Omniva (Eesti Posti rahvusvaheline nimi) oma võrgustikuga.

Omniva pakiautomaadid valmivad Poola firmas Integer, mis on Euroopa üks suuremaid pakiautomaatide valmistajaid. Omniva kõneisik Erki Varma sõnas, et selle firma valmistatud pakiautomaadid asuvad peale Baltimaade näiteks Austraalias, Tšiilis, Suurbritannias, Ukrainas, Venemaal ja paljudes teistes riikides. “Omniva laiendas sel suvel oluliselt oma pakiautomaatide võrgustikku Eestis. Uute asulatena lisandusid Räpina, Kohila, Tapa, Kiviõli, Paldiski, Kose. ­Uusi pakiautomaate paigaldati veel Tallinna, Narva ja Kohtla-Järvele ning olemasolevaid laiendati ka Jõhvis, Keilas, Rakveres, Haap­salus ja Viimsis.  Kokku kasvas pakisaatmisvõimalus pakiautomaadi kaudu üle 3000 pakilahtri võrra ning Baltimaades on nüüd 181 Omniva pakiautomaati. Eestis asub neist 98,” rääkis Varma.

Kasvu prognoositakse ka tulevikus. Praegu võetakse ühes kuus vastu keskmiselt veidi üle 300 000 rahvusvahelise pakisaadetise. Järgmise kahe aasta jooksul plaanitakse e-kaubandusega seotud lahendustesse investeerida ligikaudu 2 miljonit eurot.

Kui tihe on konkurents Smart­­Postiga, Varma ei kommenteerinud.

Põhjalik projekt

Cleveroni tehase ehituse peatöövõtja ASi Pärlin tegevdirektor Enno Pikkpõld ütles, et tootmishooneid on nad varemgi teinud, aga see projekt oli teistsugune väljakutse. Nimelt oli rõhku pandud just olmeruumidele, mis võtavad hoonest suure pinna ja on moodsa disainilahendusga.

“Jah, alati on mõni töö- ja riietusruum, kuid siin on tõesti hiiglaslikud puhkeruumid. Ju neil läheb väga hästi, et saavad seda endale lubada,” arutles Pikkpõld.

Ehitus läks tema sõnul maksma umbes 1,3 miljonit eurot. “Soojustatud seinapaneelid, betoonpõrand, klaasfassaad ja palju muud. Eks see kõik maksab. Palju tööd tegime ka alltöövõtjatega. Näiteks ventilatsioon, katus ja elektripool.”

Keskmiselt oli objektil ametis 10–12 meest, vajadusel ka enam. Alustati mullu sügise lõpus ning lõpetati suvel. “Muudatusi ehituse ajal projekti ei tulnud, nad olid oma eksklusiivse ehitise ikka läbi mõelnud,” lausus ta.