Puhkepäev. Kas olla lapsemeelne või igav täiskasvanu?

Lapsemeelsusest rääkides… Mina näiteks tahtsin väiksena saada Kunksmooriks. See vägevate oskustega vanaproua oli minu tõeliseks iidoliks. Korjasin koduhoovist tema eeskujul kõiksugu taimi, kuivatasin ja segasin neid, ravisin oma terveid koeri, õdesid ja noh mõnikord mängult ka iseennast. Palju rohkem huvilisi minu maagilistest taimeravimitest huvitatud polnud. Aga sellest polnud midagi. Mul oli lõbus ja ausalt on siiani, kui Kunksmoori raamatut või telelavastust kuskil näen. Eaka daamina tundus ta mulle tõelise elunautija, lapsemeelse, toreda ja targana. Sellise mängulise inimesena ka täiskasvanuna, kes ei võta kõike liiga tõsiselt. Tõeline eeskuju.

Selliseid lapselikke unistusi on olnud vist küll igaühel – nii neil, kes ametlikult juba täiskasvanud on, kui ka neil, kes veel oma lapsepõlve naudivad. Niisamuti on kõik tundnud elevust mingite asjade pärast – on see siis mõni reis, sünnipäev, kohtumine sõpradega, koera, uue ratta, töö või millegi muu kauaunistatu saamine või saavutamine.

Lapsemeelsusel on mitmeid plusse – selles on loovust ja julgust (ümmargused autod, kaheksanurksed majad jne – teate küll neid laste joonistusi ja fantaasiaid), kompleksivabadust (häbenemist ja ette kartmist lapsed väga ei harrasta), positiivsust ja energiat. Lapsemeelsed ei sea endale piire, mida tohib, ei tohi, mida saab, ei saa. Igas täiskasvanus on seda olnud ja ma loodan, et on ka praegu. Kui mitte, siis oma laste, väikeste sugulaste ja nende mängukaaslaste abiga saab seda oskust taas meelde tuletada. See on omadus, mis muudab elu värvilisemaks, lõbusamaks ja loovamaks.

Esmaspäeval on ülemaailmne teadmistepäev, mille fookuses veel ka lapsed ja lapsemeelsus. Siis on hea aeg endas taas seda külge arendada.