Euroopal oht kaotada kümnend

Sirje Rank 01. september 2014, 09:20

Euroopa Keskpank peab iga hinna eest tõrjuma euroala deflatsiooniriski ja hakkama kas või aktsiaid ostma, et laastav spiraal käima ei läheks, leiab Soome Aalto ülikooli professor Sixten Korkman.

Reedel avaldatud ­Eurostati hinnang näitas ­euroala inflatsiooni aeglustumist augustis 0,3%-le, mis on kriitilisele piirile järjest lähemal. Äsja vihjas Euroopa Keskpanga (EKP) juht Mario Draghi uue stiimuli võimalusele, kuid EKP selle nädala nõupidamiselt veel muutusi ei oodata. Korkmani sõnul on EKP juba hiljaks jäänud.

“EKP oleks pidanud tegema palju rohkem palju varem,” ütles Korkman. “Mulle teeb hirmu, et nad lasevad inflatsioonil nii madalal olla. Finantsturud prognoosivad viieks aastaks inflatsiooni 1% tasemel. See teeks suure võlakoormaga Lõuna-­Euroopa elu väga raskeks ega oleks tervislik ka Soomele. Loodan, et EKP alustab rahapoliitika kvantitatiivset lõdvendamist.” Ehk teisisõnu keskpanga suuremahulisi tugioste euroala võlakirjaturul.

Intervjuu

Mida nende keskpanga tugiostudega tahetakse saavutada – võlakirjaintressid euroalal on sadade aastate madalaimal tasemel ja seda ka suure võlaga Itaalias ja Hispaanias?

Jah, nii väidetakse, et madalamale enam ei saa. Tuleb suhtuda loominguliselt. Kaalutakse näiteks vara tagatisega väärtpaberite ostmist, kus aga probleem on selles, et Euroopas neid väga palju ei ole. Lisaks pakub EKP sügisest pankadele võimalust keskpangast laenata palju soovi on, tingimusel, et raha laenatakse edasi väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele.  Minu arvates peaks EKP mõtlema ka aktsiate ostule, mis suruks aktsiahindu üles ja parandaks ettevõtete rahastamisvõimalusi. Kaaluda võiks isegi  valuutaturule sekkumist, nagu on teinud Šveitsi keskpank frangi nõrgestamiseks. Euro on kaua väga tugev olnud. Minu arvates tuleks sõna otseses mõttes teha Mario Draghi sõnade järgi “mis iganes vaja”, et kaoks euroala deflatsiooni langemise risk.

Panen suuri lootusi Euroopa pankades praegu läbiviidavale varade kvaliteedi inventuurile ja koormustestidele (mis viiakse läbi enne ühtse pangandusjärelevalve käivitumist – toim.), mis peaks pangad rekapitaliseerima. See on väga tähtis, sest Euroopa peamisi probleeme on purunenud pangandussüsteem, mille tõttu on laenud eriti väikefirmadele viis aastat vähenenud. See on peamine vahe USAga, kus pangad kas või sunniga kiiresti rekapitaliseeriti. Euroopa eitas probleemi.

Kas “tekitatud” raha ei ole niigi liiga palju?

Pangad võtavad EKPst likviidsuslaene, kuid investeerivad selle valitsusvõlakirjadesse. Raha ei lähe ringlusesse, selles on häda. Teema pole raha kogus, vaid kuidas tõsta erasektori riskiisu, et investeeritaks. 

Stiimulina võiks ELis kaaluda ka suurt investeerimisprogrammi, mida EKP aitaks rahastada.

Mõni aasta tagasi pakkus IMFi peaökonomist Oliver Blanchard välja 4%se inflatsioonisihi, mis taganuks piisavalt negatiivse reaalintressi määra nominaalset intressi nulli laskmata. Euroopas pole see mõeldav, sakslased läheksid endast välja. Sakslaste inflatsioonihirm ongi üks põhjus, miks EKP pole rohkem teinud.

Teisalt on minu arvates vastuvõetamatu, et tehnokraatlik institutsioon nagu EKP ütleb, et surve keskpangale oleks väiksem, kui itaallased ja prantslased rohkem struktuurseid reforme teeksid. See on õige, aga mitte keskpanga asi öelda. EKP-l on oma mandaat ja kui inflatsioon riskib liiga kauaks jääda alla 2% piiri, tuleb keskpangal tegutseda.

Kardan, et euroalal on ees kaotatud kümnend.

Jaapani stsenaarium?

Jaapanist on põhiõppetund, et finantssüsteem tuleb kiiresti toimima ja majandust rahastama saada. Me pole seda teinud ja oleme teel Jaapani stsenaariumisse. Õige samm on pangandusliidu loomine, kuid liiga suur võlakoorem hoiab Euroopa kasvu kinni veel pikki aastaid. Ma ei ole euroala arengu suhtes väga optimistlik ega uhke viimase kümnendi üle, kuid on see ühisraha või pigem reformiargade poliitikute süü?

Kuidas lisada Euroopas nõudlust?

Riigid, millel eelarves ruumi, võiksid rohkem investeerida või makse kärpida. See ei pruugi aga aidata Kreekat ja Hispaaniat, pigem võidavad Hiina ja USA. Ja teisalt lähtub Saksamaa eelarvepoliitikas eelkõige enda huvidest. Veel üks põhjus, miks EKP peaks rohkem tegema – sest Saksamaa ei tee.

Oleme nõudluse ette ära tarbinud?

Ja siis? Buumile järgnenud langus pole õige aeg karmimaks eelarvepoliitikaks, see kaevab meid sügavamale ­auku. Majandus käima ja siis kärbime.

Mida teha Prantsusmaa ja Itaaliaga, mis euro­ala uutes reeglites juba mööndusi soovivad?

Peame neile ruumi andma, tingimusel, et nad struktuurseid reforme teevad. Sest see on kõige olulisem. Peame arvestama, et suudame toetada Kreekat ja Portugali, kuid kui finantsurud kaotavad usalduse Prantsusmaa või Itaalia vastu, on “põrgu lahti”, sest nad on nii suured. Praegu on põhjust optimismiks – Matteo Renzi on Mario Monti järel esimene Itaalia peaminister, kes reformidesse tõsiselt suhtub.

Mario Draghi on öelnud, et euroala remontides  ei peaks inimesi hirmutama föderatsiooni juttudega, vaid keskenduma kriitilisele miinimumile, mis on rahaliidu toimimiseks tarvilik. 

Tark jutt. Praegu on debatis kaks liini. Üks ütleb, et meil on vaja uuesti reegleid arutada. Minu jaoks on aga kriitilise tähtsusega hoopis pangandusliit. Kui on ühisraha ja panganduskriisi risk, on vaja mehhanismi sellega tegelemiseks. Tahaksin näha ka ühist hoiusekindlustuse süsteemi. See on kriitiline miinimum. Me ei räägi Euroopa ühendriikidest ega föderalismist, selline on Põhja-Euroopa suhtumine.

Teine, enam Lõuna-Euroopa liin, ütleb, et ühisraha ei saa toimida ilma ühise eelarve-, sotsiaal- ja maksupoliitikata. Arvan, et see on vale,  ükski rahaliit pole hästi toiminud eelkõige selleta, et osalejad oma kohuseid täidaks. See on põhjus, miks no-bailout reegel (et riigid üksteise võlgade eest ei vastuta – toim.) oli tähtis ja on seda jätkuvalt. Vajame kriisilahendusmehhanismi ka riikide pankrotiks, nagu on USA osariikidel.

Selle liini pooldajad väidavad ka, et riike abistades saame sundida neid Brüsseli ettekirjutusi täitma. Aga kui valijad sellise valitsuse maha hääletavad? Saadame Rooma tankid või?

Sixten Korkman

Sündinud 1948
Soome Aalto ülikooli majandusteaduste osakonna praktikaprofessor
riigiteaduste doktori kraad Helsingi ülikoolist
2005–2012 majandusuuringute instituudi ETLA ja mõttekoja EVA juht
1995–2005 Brüsselis Ecofini juht, vastutusalaks majandus- ja finantsküsimused ja ELi eelarve ja sotsiaalpoliitika
1989–1996 Soome rahandusministeeriumi majandusosakonna juht
2013. aastal avaldas raamatu eurost ja Soomest ­euroalal.
Wikipedia andmeil osalenud vähemalt ühel korral Bilderbergi grupi kohtumisel.

 

 

Raadio ettevõtlikule inimesele

Äripäeva raadio 92.4

Hetkel eetris

Kava

Vaata kogu kava
Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
03. September 2014, 10:57
Otsi:

Ava täpsem otsing