Tallinnas jagub uutele kaubakeskustele veel ruumi

Missugusest hetkest alates on kaubanduspinda juba liiga palju? Praegugi edestab Tallinn jaepinnalt elanike kohta Euroopa suurimaid linnu, jäädes aga sealjuures ostujõu poolest neist oluliselt maha.

Mitu hinguseleminejat. Mitu aastat tagasi suurejooneliselt esitletud megakeskuste arendusprojektid Tallinna äärelinnas ja magalarajoonides on praeguseks peatatud või edasi lükatud.

See asjaolu peaks justkui viitama arendajate oskusele hinnata võimalusi ja perspektiivi adekvaatselt. Samas on kujunenud peaaegu et igapäevaseks uudiseks, et siin või seal piirkonnas on jälle päevakorras mõne uue arendusprojekti algatamine.

Kaubanduspindade arendajate tegevuse aktiveerumine ning huvi kasv on mõistetav ka teatava laienemisvõimalusi otsivate jaekaupmeeste surve ning juba tegutsevate keskuste kõrgete külastuskorduste tõttu.

Kontseptsioon loeb. Paljude jaekaupmeeste hulgas on levinud arusaam, et nende ainuke laienemisvõimalus seondub uute keskuste avamisega ning nende esinduskauplus peab asuma igas kaubanduskeskuses.

Mõne kontseptsiooni puhul on see mõistetav ja hädavajalik, teise puhul tekib aga paratamatult küsimus, kas kaupmees adub olukorda, oskab adekvaatselt hinnata oma kaubamärgi sihtgrupi suurust ja teeb majanduslikult põhjendatud otsuse.

Avades sarnase profiiliga ostukeskustes samaväärse tootevaliku ja kontseptsiooniga poode, võib see käibe ja kasumi suurendamise asemel kaasa tuua kulude kasvu kauplejale  ja olemasolevate vahendite ümberjagamise. Naaberkeskustega sama kaupluste kooslust pakkuv ostukeskus ei täienda mingi viisil tarbija ostuvõimalusi ega aita kaasa siinse kaubandusturu arengule.

Statistikaameti andmetel kasvas tööstus- ja toidukaupade jaemüük tervikuna Eestis asuvates kauplustes aasta esimese nelja kuuga 108 miljoni euro võrra võrreldes möödunud aasta sama ajavahemikuga. See näitab, et jaepindade laienemiseks siin justkui ruumi oleks, kuid see pole piisav stardiplatvorm. Samuti ei saa esitada n-ö lineaarselt küsimust, kas kaubanduspindade kriitiline piir on kätte jõudmas. Jaepindu tuleb vaadata piirkondlikku eripära ja kontseptsiooni arvesse võttes.

Piirkondlik kontekst. Kui Tallinnas tervikuna on kaubanduspinda elaniku kohta ligikaudu 1,3 ruutmeetrit, siis näiteks Kristiine piirkonnas on see näitaja ligi 2,5 ruutmeetrit elaniku kohta ja Põhja-Tallinnas vaid 0,3 ruutmeetrit. Uut ostukeskust planeerides võiks arvesse võtta, kuidas kohalikule elanikule luua parim ja mitmekülgseim valik ja suunata ka see tarbimismaht siinse majanduse elavdamisse, selmet võimaldada üksluise valiku asemel tarbijatel soovitu lähiriikidest soetada.

Oluline on teha ka sotsiaalselt vastutustundlikke otsuseid linnajagude kontekstis. Kui ostukeskused koonduvad vaid äärelinna, pole kohalikul elanikul pikemas perspektiivis nädalavahetustel pealinna südamesse asja ning nii ongi linna atraktiivseim osa, süda- ning vanalinn, vaid turistide päralt.

Tallinnas jagub praeguse seisuga ruumi veel nii mõnegi kaubanduskeskuse jaoks. Kuid seda juhul, kui on tegemist läbimõeldud kontseptsiooni, selge sihi ning eristuva lahendusega. Uute tulijatega seoses jaguneb ka turg ümber. Aeg näitab, kes jääb püsima ning kes mitte.

E-kaubanduse mõju. Kaubanduskeskuste arendajad annavad endale ilmselt aru ka e-kaubanduse pidevast ning kiirest arengust, mis 10–15 aasta perspektiivis võib kaubanduskeskuste olemust, vajadust ja hulka oluliselt mõjutada. Seetõttu tuleb pikema perspektiiviga projektide,  eriti megakeskuste puhul,  kindlasti  kaaluda, missugune  kaubanduskeskuse kontseptsioon on ka kümne kuni viieteistkümne  aasta pärast elujõuline.

Kindel on, et järjekordset kloonkeskust ei vaja meist keegi ning nende tekkimine ei ole jätkusuutlik ei arendajate ega jaekaupmeeste seisukohalt, ühtlasi ei paku selline lahendus rahuldust ka tarbijale.