Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Idufirmasid pole põhjust põlevkivisektorile vastandada
Poliitikasse pürgiv endine ajakirjanik Anvar Samost väljendas hiljutisel arvamusfestivalil seisukohta, et Eestis keskendutakse liialt idufirmadele. Samas kui näiteks unikaalsed sadu miljoneid neelavad põlevkivitehnoloogiad ei pälvi piisavalt avalikku tähelepanu. Sel jutul on mitu nõrka külge.
Põlevkivitehnoloogiatel on laiem tähelepanu kindlasti olemas. Teema on meedias kajastatud ning üldsus teab, et Eestis toodetakse ja üritatakse toota põlevkiviõli, et meil on põlevkiviga seotud ambitsioonid Jordaanias ja Utah’ osariigis USAs. Samuti pole usutav, et projektid, kus investeeringute maht on suurusjärgus 10+ miljonit eurot, ei leia meie PR-agentuuride tüüritud meediamaastikul tähelepanu, kui seda tegelikult soovitakse.
Kas üks või 350? Teine - pigem ohtlik loogikaviga - ilmneb investeeringu riskide haldamise vaatepunktist. Näiteks aastatel 2010-2012 investeeris Eesti Energia uue põlvkonna õlitehasesse 182 miljonit eurot. Sellise investeeringute mahu juures saab ära katsetada minimaalselt 350 start-up-ideed.
Raske on hinnata, mitmest sellisest ideest võib saada järgmine Skype, kuid sarnaselt nende ideedega pole ka suvalisel põlevkivitehnoloogiat puudutaval ideel garanteeritud edu. Lihtsustatult on küsimus selles, kas osta üks lotopilet suure raha eest või 350 odavamat.
Oluline on silmas pidada sedagi, et Eesti turu väiksuse tõttu on meie idusektori geneetilisse koodi kirjutatud eksport, laienemine välisturgudel. See tähendab, et selliste äride puhul tuuakse raha Eestisse väljast, mitte ei kaevandata taastumatu maavarana meie piiratud maapõuest.
Drastiliselt erinevad. Lõppeks tuleb mõista, et põlevkivitööstuse ja idusektori vastandamisel võrdleme justkui siga ja kägu. Kaevandamisel võetakse väärtus maapõuest, samas, kui start-up’id (nagu paljud teised majandusharud) loovad oma väärtuse inimjõul nullist.
Ma kahtlen, kas sektorite drastilise erinevuse tõttu debatt teemal, kumb on olulisem või väärtuslikum, üldse mõtet omab.