Võlakirjad tooksid meid rohkem pildile

Eesti on praegu ainus Euroopa Liidu riik, kellel ei ole oma võlakirjaprogrammi. See aga ei tähenda, nagu meil puuduks riigivõlg. Eesti riigivõlg on küll Euroopa Liidu väikseim ehk moodustab umbes 10% SKTst, kuid oleme selle peamiselt laenanud välismaistelt finantsinstitutsioonidelt. See tähendab, et riigivõla eest makstav intress läheb Eestist välja ja meie inimestel pole võimalust sellest osa saada.

“Riigil võiks olla põhimõtteline huvi pakkuda kohalikele elanikele investeerimise ja tootluse teenimise võimalust,” arvas Tallinna börsi juht Rauno Klettenberg.

Klettenbergi sõnul on Läti ja Leedu meist suure sammu võrra ees, sest mõlemad riigid on emiteerinud pikka aega eri tähtajaga võlakirju. Lisaks seadis Läti mullu kodanikele turvalise investeerimisvõimaluse pakkumise riiklikuks eesmärgiks ning tuli välja spetsiaalselt väikeinvestoritele mõeldud riiklike hoiutähtedega, mida saab soetada lausa postkontorist.

“Kohalikele investoritele müüdavate riigivõlakirjade puhul teeniksid intressi meie riigi kodanikud, kelle tarbimise või säästmise/investeerimise kaudu liiguks see raha kohalikku majandusse,” arvas Klettenberg.

Kawe Kapitali partneri Kristjan Hänni sõnul võiks Eesti riik tulla turule benchmark-size-võlakirjadega (võrdlusindeksina kasutamist võimaldavas mahus – toim), sest sel juhul on võlakirjaturg üks lisavõimalus, mida saab edaspidi vajadusel kasutada.

“Ma ei poolda lähiaastatel suuremahulist laenu­võtmist, sest sissevoolav euroraha kasvatab niigi riigi võimalusi pikaajalisest eeldatavast tasemest kõrgemale. Samas tuleb valmis olla ka ajaks, mil abiraha enam pilti nii palju ei moonuta ja tuleb tavapärases finantsraamistikus edasi tegutseda,” märkis Hänni.

Laenamine võiks hõlpsamaks minna. Hänni sõnul tuuakse tihti argumendiks, et võlavaba riik annab erasektorile võimaluse odavamalt laenata. “Kui vaadata aga Skandinaavia pankade kommentaare, et miks siin on laenumarginaalid krõbedamad kui sealpool merd, viidatakse just suuremale makromajanduslikule ebastabiilsusele ja sellest tulenevale riskile laenu andmisel,” märkis ta. Seega võib riikides, kus üritatakse majandustsükli mõju pehmendada, laenamine erasektorile hoopis odavam olla. Ka julgeolekupoliitikale mõeldes oleks Eesti Hänni sõnul märksa enam integreeritud, kui siinseid varasid vähemalt Euroopas laialdasemalt portfellides oleks ja siin toimuv seetõttu otseselt rahas väljendatuna korda läheb.

Ka Ameerika investori Karl Wellneri sõnul on riigile oluline meelitada ligi välismaist kapitali ning võlakirjade emiteerimine ja suurem investorite tähelepanu püüdmine aitaks sellele kaasa.

Kuigi investori sõnul pole Eesti majandusnäitajaid vaadates otseselt mõtet võlakirju välja anda, oleksid need investoritele siiski atraktiivsed. Juhul kui valitsus sooviks kohalikku majandust ergutada ja konkurentsi tõstvaid investeeringuid teha, tuleks võlakirjaprogramm kasuks. “Arvestades Eesti madalat krediidiriski, oleksid kohalikud võlakirjad turvaline, kuid madala tootlusega investeering, mis keskenduks kapitali säilitamisele,” märkis Wellner. Suured riigiettevõtted võiksid seejärel samuti võlakirju emiteerida, mis annaks omakorda kohalikule börsile parema väljavaate.

See, kas Eesti riigivõlakirjad investorile atraktiivsed oleksid, sõltub Hänni arvates hinnast ja müügi edukusest. “Läti ja Leedu on ammu oma võla­kirjadega turul ja investorite püsiv huvi on olemas. Sarnane pilt ootaks pärast mõneaastast turul olemist tõenäoliselt ees ka Eesti võlakirju,” arvas ta.

Mis puutub Läti ja Leedu valitsusvõlakirjadesse, siis on Balti börside liikmelisuse ühtlustamine loonud võimaluse, et eestlased saavad börsi vahendusel ka neisse investeerida.

Riik emissiooni vajalikuks ei pea. Rahandusministeeriumi fiskaalpoliitika osakonna juhataja asetäitja Sven Kirsipuu sõnul on Eesti üks olulisi eelarvepoliitilisi põhimõtteid, et majanduskasvu aastatel hoitakse eelarvet ülejäägis. Tulenevalt sellest, et Eesti valitsussektori reservid ulatusid veel ka eelmisel aastal ligikaudu 10 protsendini SKPst, on puudunud vajadus võlakirjaemissiooni järele.

Lisaks on esmase võlakirjaemissiooni mõistlik maht Kirsipuu sõnul üldjuhul üsna suur ja rahavoogude prognoosid sellisele vajadusele lähitulevikus ei viita. Alates 2017. aastast on tema kinnitusel oodata riigieelarve ülejääki, mis võimaldab vahepeal vähenenud reserve juba taastama hakata.

“Arvestades seadusega kehtestatud struktuurse eelarvetasakaalu reeglit, ei ole võlakirjaemissioon otseselt rahavoogudest lähtuvalt vajalik, sest reegel tagab riigi rahanduse pikaajalise jätkusuutlikkuse ilma laenukoormuse kasvuta,” rääkis Kirsipuu.

Vajadus võib Kirsipuu sõnul arutusele tulla eelkõige väga pikaajalise ja sügava majanduskriisi korral ning juhul, kui selleks ajaks ei jõuta varuda piisavaid reserve.

Linnade võlakirjade juurde igaüht ei lasta

Kuigi ka munitsipaal- ehk kohalike omavalitsuste võlakirju on Eestis mitu, on need olnud kinnised emissioonid, kus osalesid pangad ning institutsionaalsed investorid. Järelturgu kohalikel munitsipaal­võlakirjadel ei ole.

Näiteks on Tartu linn korraldanud võlakirjaemissioone alates 2006. aastast. Kokku on selle aja jooksul emiteeritud võlakirju 83,5 miljoni euro väärtuses. Keskmiselt on igal aastal linna investeeringuvajaduste katteks korraldatud üks emissioon, kuid need on olnud kinnised pakkumised.

Tartu linnavalitsuse rahandusosakonna juhataja Külli Lusti sõnul on linn emiteerinud võla­kirju peamiselt põhjusel, et see võimaldab korraga saada pakkumisi mitme erineva struktuuri ja tähtaja alusel, mille põhjal saab linnavalitsus otsustada kõige kasulikuma variandi kasuks. “Samuti on protsessi võimalik teha kiiremini kui rahvusvahelist riigihanget korraldades,” märkis Lust.

Küsimusele, kas võiks kaaluda ka võlakirjade avalikku pakkumist, et näiteks linna elanikud saaksid emissioonidel osaleda, vastas Lust, et seda võib kaaluda, kuid siis tuleb väga täpselt arvestada kuludega ja ajaga, mis selle protsessi korraldamiseks kulub.

 

Laenu võetakse teede ehitamiseks

Eesti valitsussektori võlakoormus oli eelmisel aastal 9,8 protsenti sisemajanduse koguproduktist (SKP) ehk ligikaudu 1,8 miljardit eurot. Veerandi koguvõlast moodustas ­Euroopa Finantsstabiilsuse Fondi laenutegevus, mis ei ole otseselt Eesti riigi võetud võlg.Rahandusministeerium on laenu võtnud kokku 534 miljoni euro ulatuses. Laenu on võetud riigi investeeringute rahastamiseks, eelkõige tee-ehituseks ja europrojektide kaasfinantseerimiseks.Eesti riigi laenuportfelli keskmine intress on 1,2 protsenti aastas ja laenude keskmine tagasimakseperiood kuus aastat. Suurim laen, 532,6 miljonit ­eurot, on Euroopa Investeerimispangalt.

Konservatiivsed põhimõtted

Riigile võlakohustuste võtmise üldpõhimõtted:Eesti riik on võtnud laenu ja võtab ka edaspidi laenu, kui seda on vaja riigi rahavoo juhtimiseks.Riigi rahanduse juhtimisel lähtutakse konservatiivsetest põhimõtetest. See kehtib ka võõrvahendite kaasamisel:– Laenu võetakse siis, kui seda on vaja. Laenud makstakse tagasi niipea, kui seda on mõistlik teha.– Riik on eelistanud võtta pikaajalist laenu kas Euroopa Investeerimispangalt (EIB) või Põhjamaade Investeerimispangalt (NIB).– EIB ja NIB laen on paindlike ja soodsate tingimustega: laenu väljavõtuperiood on pikk ja tagasimaksetähtajad kuni 25 aastat, intress soodsam kui võlakirjadel, laenu ennetähtaegse tagastamise võimalus, tehingutasud puuduvad.– Väikeste finantseerimisvajaduste korral on riigil mõistlik kasutada soodsaid pikaajalisi laene rahvusvahelistelt investeerimispankadelt, mis võimaldab hoida kokku intressikuludelt ja paindlikult laenu tagasi maksta.– Võlakirjade emiteerimine on väga levinud enamikus Euroopa riikides. Võlakirjade kasutamine on praktiline mahukate võlaportfellide juhtimiseks. Riigid kasutavad uusi võlakirju olemasolevate võlakirjade tagasimaksmiseks.

 

Lätlased saavad riigi võlakirju osta kas või keset ööd

Läti seadis kodanikele turvalise investeerimisvõimaluse pakkumise riiklikuks eesmärgiks. Siiani on riiklikke hoiutähti emiteeritud tähtajaga 12 kuud, 5 aastat ja 10 aastat. Hoiutähe nimiväärtus on 0,7 eurot (1 latt), minimaalne investeering 21 eurot (30 latti) ning neid saab internetipanga vahendusel osta 24 tundi ööpäevas ja seitse päeva nädalas.Sel aastal hoiutähtede pakkumisvõrgustikku laiendati ning nüüd saab neid osta ka paljudest postkontoritest. Tänavuse juuli seisuga oli hoiutähti müüdud 4,5 miljoni euro eest (toodi turule möödunud aasta suvel).Hoiutähti saavad tegelikult osta ka mitteresidendid, kel on avatud arvelduskonto ja internetipanga kasutajakonto mõnes Läti pangas.