Sanktsioonid peaksid Putinit ehmatama ja šokeerima

Kui peaksime õnnestumiseks seda, et Venemaad tabab majanduslik pohmell ja rahvuslik alandatusse tunne, siis peaksime küsima, kuidas see meile kui ühele väikesele Venemaa naabrile võiks tervislik ja kasulik olla ja mida lähitulevikus kaasa tuua. Samuti on sanktsioonide tulemuslikkuse lootjatel kahe silma vahele jäänud asjaolu, et Euroopa Liit ise ei ole sanktsioone kehtestades selget majanduslikku eesmärki seadnud ja on hoidunud eesmärgiks seatud poliitilise muutuse täpsemast defineerimisest.

Reeglina eeldatakse, et sanktsioonid peaksid riigi ja ettevõtjate rahakotile nii palju valu tekitama, et nad vaatavad oma poliitilised väärtushinnangud üle ja teevad soovitud muutused. Paraku on selline loogika ülehinnatud. Hoopis tihedamini tuleb ette, et välissurve alla sattunud ettevõtjad kohanevad, riik annab neile eelarvest abi ning ühiskonda tabab patriotismihoog. Õpetlik kogemus on nii Euroopa Liidul, mille viimase 20 aasta jooksul rakendatud 30 sanktsioonijuhtumist ei saa ühtki ootuspäraselt edukaks hinnata, kui ka Eestil, kes 90. aastate keskel kehtestatud Venemaa topelttollide tulemusel orienteerus ümber uutele turgudele.

Džentelmenlikud sanktsioonid. Kui sanktsioonide kehtestamisel ei õnnestu kohe alguses šokki tekitada, siis ilmneb pikaajaline efekt alles 3–5 aasta pärast. Mõistlik on silmas pidada ka asjaolu, et kehtestaja kulud ja kahjud ei peaks olema suuremad kui sihtriigil, see oht ähvardab näiteks mitmete valdkondade raames aga just Balti riikide tootjaid. Tuleks ka endalt küsida, kuidas me loodame Venemaal levinud makromajanduslike andmetega manipuleerimise tingimustes teada saada, et sanktsioonid mõjuvad.

Kolmas oluline küsimus on, kas oleme teinud kõik endast oleneva, et need sanktsioonid võiksid edukad olla. Kas sajakonna erasiku ja firma tegevust osaliselt piirav nimekiri üldse võiks ­Venemaa majandusele mõõdetavat mõju avaldada (suuruse vahet arvestades tähendaks see näiteks Eesti puhul ühe isiku või firma sanktsioneerimist). Džentelmeni kombel ühekaupa inimesi ja tegevusi loetledes ning olulisimaid isikuid (Putin, Medvedev, Rogožin ja Matvijenko) teadlikult nimekirjast välja jättes ei suuda me tekitada Venemaa poliitilises eliidis hirmutavat efekti.

Sanktsioonide ühiskondlik populaarsus tuleneb nende sümboolsest ja enesemääratluslikust olemusest. Sanktsioonide kehtestamine laseb meil end tunda kontrollija ja suunaja, patroneerija ja karistajana, mitte aga ohvri ja naiivse optimistina. Saame iseendale näidata, kes on meie arvates reeglite kehtestaja, ent karistataval ei pruugi üldse sama arvamus olla.

“Tegime, mis saime.” Venemaa majanduskasv on aeglustunud, aga kas see on globaalse stagnatsiooni või sanktsioonide tulemus, saab hinnata võrdluses teiste riikidega. Näiteks Eestis ollakse viimase aasta jooksul stabiilsemalt kiiremini kasvanud (sh avaldas mõju SKT arvestuse meetodi uuendus, mis viis meid pika sammuga ette). Venemaa börs ja rubla kurss on kiratsenud, siiski mitte dramaatiliselt. Lisaks on rubla kursi langus suurendanud Venemaa konkurentsivõimet eksporditurgudel. Riigieelarve  ja kulutused on kasvanud, samuti on hoogsalt kasvanud ­Venemaa kullareservid, mööda on mindud nii Euroopa Keskpangast, Šveitsist kui ka Hiinast, kaitsekulusid on hoitud aga stabiilselt 3,5% tasemel. Euroopa Keskpank on siiski avaldanud lootust, et dramaatilisemad muutused Venemaal on kohe tulekul.

Esmalt tuleks endale seada selged ja mõõdetavad eesmärgid, tuleks kindlustada adekvaatse info kättesaadavus sihtriigist, kolmandaks peaksid sanktsioonid olema pigem ulatuslikumad, šokeerivamad ja üllatuslikumad kui Vladimir Putin oodata oskab, alustades tema enda välismaiste varade külmutamisest ja reisimisvõimaluste piiramisest.  Samas võime leppida asjaoluga, et sanktsioonid ongi eelkõige propagandistlik iseenda ego nuumamise, koduse valija meelitamise ja südametunnistuse rahustamise instrument (“tegime, mis saime”), mille puhul majanduslik tulemusetus on ootuspärasem kui mõju. Sellisel juhul oleme juba suuresti õnnestunud.