Koputavad Eesti uksele

18. september 2014, 19:08

Ajal, kui viimase viie aasta jooksul on Eesti tööturult kadunud ligi 40 000 inimest ning prgnooside kohasel lahkub sama palju ka järgneva viie aasta jooksul, koputavad tuhanded inimesed Eesti uksele, et siin oma unistusi täide viia. Kui läänest tullakse reeglina oma äri ajama, siis ida poolt otsivad oma ala professionaalid pigem palgatööd.

Kui soovi kolmandatest riikidest Eestisse rännata piiravad kvoodid, siis huvi Eesti vastu kasvab endiselt ka Põhjamaades. Nii kirjutas ­Soome ­majandusleht Kauppalehti äsja, et muutunud on ettevõtete Eestisse kolimise põhjus. Kui varem toodi ettevõtteid lõunakaldale madalate tööjõukulude tõttu, siis nüüd on sagenenud juhtumid, kus Soome ettevõtja vahetab asukohamaad, kuna on küllastunud Soome maksukoormusest ja bürokraatiast.

“Ma armastan Eestit – siin on elu palju lihtsam kui Soomes. Umbes 15 aastat tagasi, kui siia tulin, oli mu peamine põhjus kulude kokkuhoid. Sel põhjusel on ju tegelikult enamik Soome ettevõtjaid Eestisse tulnud juba teie iseseisvumisest saati,” tunnistas mööbli ja vooditekstiili tootja ja müüja Delux OÜ omanik Göran Sjöholm.

Ent odavus ja kulude kokkuhoid pole sugugi ainsad põhjused, miks Eestisse tulla või siia jääda. “Eesti inimesed on töökad, ausad, positiivsed ja paindlikud. Olen ettevõtet omanud ka Soomes. Kogu sealne bürokraatia, inimeste suhtumine ja pessimism… nagu öö ja päev!” loetles Sjöholm. “Ta toob ühe eelisena välja võimaluse firma püsti panna 15 minutiga. Lähed natuke lõunapoole Lätti ja juba on kõik teistsugune. Itaalias võtab ettevõtte loomine aega isegi 1-2 aastat. Eestlased on moodsa mõtlemisega rahvas, teil on kõik juba kompuutrites süsteemis valmis. Lihtsalt tule ja võta andmed! Taustauuring, dokumentide ja maksuvõlgade kontrollimine võtab aega mõne minuti. Eesti on kõige modernsem riik selles mõttes,” sõnas Sjöholm.

Eesti ahvatleb. Rekordarv elamislube väljastati 2011. aastal, sellele järgnes kiire langus, mille juured peituvad sama aasta lõpus avalikuks tulnud elamislubade väärkasutamises, nn elamislubade skandaalis. Samas huvi Eestisse tööle tulla või spetsialiste palgata pole kuhugi kadunud. Tööjõu põua all kannatab näiteks Ida-Virumaa, kuhu Eesti noored tööle ei kipu. Nii ongi Ida-Viru Keskhaigla aktiivselt värvanud inimesi Venemaalt ja Ukrainast ning teeb seda ka tulevikus. Haigla kommunikatsioonispetsialist Nadežda Ivanova selgitas, et põhjus, miks vene ja ukraina arstid Eestisse end sisse seavad, on paremad töötingimused ning mõistlik töökorraldus. “Samuti on pere lähedal, sest paljud arstid tulevad Peterburist,” ütles Ivanova.  Tema sõnul on haigla ridadesse astunud vene ja ukraina arstid kohe nõus ka eesti keele ära õppima, sest haigla andmebaasid ning muu dokumentatsioon on eesti keeles. “Nad mõistavad seda ning keele õppimine ei ole nende jaoks väga raske,” selgitas ta.

Rändel päitsed peas. Eesti ühe edukama IT-firma Codeborne OÜ juhatuse liige Aho Augasmägi rääkis, et Vene spetsialistid on ettevõtte vastu huvi tundnud. “See huvi on olnud sõnades nii suur, et nad on olnud valmis Tallinna kolima,” lausus ta. Seni Codeborne ühtegi Vene arvutispetsialisti palganud pole, kuna Augasmägi sõnul pole nende inimeste tase olnud nii kõrge, et muuta oma ettevõtte töökeelt. “Lisaks on ka väljastpoolt ELi inimeste palkamise bürokraatia liiga suur,” lisas ta. Samas näiteks varem aktiivselt võõrtööjõudu, eelkõige Ukrainast, värvanud ja sel teemal ka sõna võtnud BLRT hoidus teemat kommenteerimast.

See võib olla mõistetav. Poliitikauuringute Keskuse Praxis analüütiku Helena Rozeiki hinnangul on praegune rändepoliitika pigem sisserännet piirav kui soodustav. Näiteks kui tööandja soovib välismaalast palgata, peab ta selleks esmalt töötukassalt luba küsima. Loa saab juhul, kui tööandja suudab tõestada, et tal pole õnnestunud vajaminevat tööjõudu ei Eestist ega ka teistest Euroopa Liidu riikidest leida. Muu hulgas peab tööandja esitama dokumendid soovitud isiku töökoha täitmiseks nõutava kvalifikatsiooni, hariduse ja töökogemuse kohta.

Mõningaid samme välistööjõu Eestisse toomise lihtsustamiseks on siiski tehtud.  Näiteks jõustus möödunud aasta septembris välismaalaste seaduse muudatus, millega lihtsustati välisriigi tippspetsialistide, teadlaste ja õppejõudude Eestisse tööle võtmist. Nii võib välismaalane, kes asub tööle kuni kuueks kuuks, asuda tööle päevast, mil tema tööandja on temast politsei- ja piirivalveametile teada andnud. Ettevõtluse ja idufirmade loomise edendamiseks loobuti aga elamisloa ettevõtluseks andmisel vähemalt 65 000 euro suuruse kapitali nõudest tingimusel, et ettevõte on olnud Eestis registreeritud vähem kui 12 kuud ja alustab tegevust riigi või erainvesteeringute näol. Rozeik nentis, et kuigi Eesti rändepoliitikat iseloomustav nõudlus- ehk tööandjapoolne lähenemine, on Eesti ettevõtjate huvi välistööjõu vastu senimaani olnud madal. 2011. aastal töötukassa tellitud “Välistööjõu vajaduse uuringust” selgus, et vaid 12% olid huvitatud välistööjõu värbamisest tulevikus. Enim oodatakse just spetsialiste.

Kasulikud välistudengid. Praxise hariduspoliitika programmi analüütiku Hanna-Stella Haaristo sõnul võib üheks kvalifitseeritud tööjõupuuduseprobleemi lahenduseks olla välistudengid, kes pärast õpingute lõpetamist võiksid Eestisse ka tööle jääda. Eelmisel õppeaastal õppis Eestis täiskohaga 2230 välis­üliõpilast, mis oli rohkem kui mõni aasta tagasi seatud eesmärk. Haaristo sõnul peaks välisüliõpilastele looma parema info kättesaadavuse ja karjäärinõustamisvõimalused, nagu ka kohalikele peaks olema tagatud. Nii oleks neil lihtsam Eestis erialast tööd leida.

“Kuigi kõrgkoolid vastutavad välistudengite eest õpingute ajal, võivad nad jääda suhteliselt üksi pärast kooli lõpetamist kuue kuu jooksul Eestis tööd otsides,” ütles ta. Välistudengite värbamise eeliseks on tema sõnul nii nende juba omandatud kõrgem kvalifikatsioon kui ka teadmised Eesti elu kohta.

Kuigi välismaal elab 150 000 kuni 200 000 eestlast, on neid Eestisse tagasi tuua väga raske. Näiteks talendid koju programm meelitas kodumaale kõigest 27 inimest. Praxise analüütik Laura Kirss usub jätkuvalt, et üheks kasutamata tööjõuressursiks Eestis on väliseestlased, kes moodustavad ligikaudu 15% kogu maailmas elavast 1,1 miljonist eestlasest. “Väliseestlased on tööjõupuuduse olukorras teistega võrreldes soodsaim grupp, keda tagasi meelitada – nad oskavad keelt ja teavad siinset elu,” märkis Kirss. Väliseestlaste tagasimeelitamiseks on siiani suunatud kaks peamist meedet. Üks neist on haridus- ja teadusministeeriumi keeleosakonna juhitav rahvuskaaslaste programm, teine aga Eesti Kaubandus- ja Tööstuskoja algatatud “Talendid koju” projekt. Kusjuures nagu eelnevalt mainitud, jäi viimase tulemus väga tagasihoidlikuks.

Vene noored. Kirss lisas, et tõenäolisemad tagasipöördujad on kõige hilisemad lahkujad. “Reeglina on neil madalam kvalifikatsiooon ja esmajärgus me neid tagasi ei ootagi,” ütles ta, rõhutades, et talendipoliitika sihtgrupid on ennekõike kõrgharidusega inimesed. Kirss märkis, et paljud eestlased lahkuvad kodumaalt juba ainuüksi sellepärast, et nad ei oska hinnata Eesti elu lihtsust.

“Nad pole näinud, kuidas mujal maailmas asjad on ja kui vähe on meil bürokraatiat. Kui nad kogevad teistsugust keskkonda, siis nad ühel hetkel saavadki aru, millised on Eesti väärtused,” ütles ta. Kirss lisas, et peale kogematuse tajuvad paljud noored Eestis ebatolerantsust ja halba õhkkonda, mis neid lõpuks mujale riiki elama ajab. “Nad tunnevad, et neid ei väärtustata ja et neil pole võimalik end Eestis teostada,” märkis ta. Osaliselt on see tunne mõistagi seotud palkadega – ennekõike just kultuuri ja haridusvaldkonnas –, ent ka näiteks meditsiinis, kus võib kõigest 80 kilomeetri kaugusel lahe taga sama töö eest mitu korda rohkem raha teenida.

Kirss lisas, et eraldi seltskond on Vene noored, kes tajuvad eriti suuri kontraste Vene ja Eesti kultuuri ja inimeste vahel. “Nad tunnevad, et nad pole Eestis oodatud. Paljud loobuvad sellepärast isegi eesti keele täielikust omandamisest ja lahkuvad siit jäädavalt,” rääkis ta. Kirsi sõnul on rände puhul esmatähtis just sissetulek ja töökoht, seejärel alles eneseteostus. Sama kehtib ka tagasitulijate kohta – tihtipeale on kodumaale naasvad eestlased need, kes on end välismaal juba teostanud ja mingisuguse rahalise seljataguse kindlustanud. “Siis mõeldaksegi, et tahetakse taas koju ja ollakse selle nimel nõus siin madalama palgaga töötama.”

 

Aina rohkem välisosalusi

Ettevõtete arv, kus on vähemalt üks välismaalasest omanik, on aasta-aastalt tõusnud. Näiteks kui 2010. aastal oli mainitud ettevõtteid 13 852, siis tänavu aasta alguse seisuga on ettevõtete arv, kus on vähemalt üks välismaalasest omanik, kasvanud juba 17 623-le.

Rahvustest domineerivad sisserändajate seas soomlased, venelased ja ukrainlased. Statistika­ameti andmete põhjal on Euroopa Liidu riikidest sisseränne suurim Soomest. Ajavahemikul 2008-2013 asus Soomest Eestisse elama 3839 inimest, mis moodustas 28% kõikidest ELi kodanike sisserändest. Samuti selgub, et sisserändes nn kolmandatest riikidest domineerivad Ukraina ja Venemaa. Ajavahemikul 2008-2013 väljastas politsei- ja piirivalveamet üle kahe kolmandiku (69,5%) elamislubadest Venemaa ja Ukraina kodanikele.

Mõttelise piiri saab sisserändajate vahel tõmmata ka tegevuses. On neid, kes tulevad ja rajavad ettevõtte, ning neid, kes tulevada palgatööle. Siin aga pole vahet enam ELi ja kolmandate riikide kodanike vahel. Nii on välismaalastest enim ettevõtete omanikena soomlaseid, kuid märkimisväärne on ka Vene kodanike kasv Eesti ettevõtete omanikeringis. Selle aasta seisuga on 17 623 ühe välismaalasest omanikuga ettevõttest 2622 omanikud venelased. Muuseas, venelastest ettevõtjate arv on aastail 2010–2014 näidanud pidevat kasvutendentsi, kui näiteks soomlaste näol on Eesti ettevõtlusmaastikul osalejatena tegu üsna stabiilse näitajaga ning sel aastal võrreldes möödunuga isegi langenud. Kui aastail 2010–2011 olid esindatud Eesti ettevõtete omanikena ka rootslased, siis alates 2012. aastast on kasvanud lätlaste osakaal Eesti ettevõtetes. Nagu ka soomlaste puhul, on lätlaste arvukus meie ettevõtetes viimasel kahel aastal langenud.

KOMMENTAAR

Huvi Eestis töötada
Ida-Virumaa Keskhaigla erakorralise meditsiini osakonna vanemarst Ališer Madaminov

Meie osakonnas on kaks arsti, mõlemad töötasid varem Ukrainas. Üks arstidest töötab meie osakonnas anestesioloogina, kes tegeleb ka raskemate patsientidega, ja teine on üldarst. Meesarsti eesti keele tase on B1 ehk nii palju, kui vaja oli, et eksam läbida. Suhtleb eesti keeles ja kirjutab ka dokumentatsiooni eesti keeles. Mõlemad arstid on meie juures töötanud üle aasta. Viimasel ajal ei ole me tööle võtnud Ukrainast kedagi, küll oleme saanud taotlusi. Me ei ole võtnud neid tööle, sest nende kogemus ei ole selline, nagu meie arstidel, ning nad ei oska eesti keelt. Meil ei ole mõtet võtta sellist personali, sest enamik kaebusi tuleb just selle kohta, et arst ei saa eesti keelest aru, kuigi meie arstid räägivad adekvaatselt. Põliseestlased tahavad, et nendega räägitaks puhtas eesti keeles.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
23. September 2014, 08:33
Otsi:

Ava täpsem otsing