Otsivad Eestist paremat elu

Kõrvalpilk paljastab, et pildil polegi kõik valesti, nagu eestlastel kombeks arvata. Vastupidi, ukrainlane, soomlane, ameeriklane ja hispaanlane joonistavad pildi Eestist kui võimaluste maast.

Eestis ei loobita kaikaid kodarasse. Ida-Virumaa Keskhaigla üldarst, ukrainlanna Maria Ar­ta­monova kolis abikaasa ja lapsega Eestisse kaks aastat tagasi.

Olen Eestis olnud nüüd kaks aastat. Tulin Eestisse, kuna mul oli siin sugulane. Talle meeldis siin ja ta soovitas Eestisse tulla. Siia on tulnud ka rida teisi ukrainlasi. Üks noormees, kes oli minu ülikoolikaaslane. Teine koolikaaslane töötab Kuressaares. Ukrainlased on tööl üle Eesti.

Arvestades praegust olukorda Ukrainas, on elu siin ja seal võrreldamatud. Ukrainas on arstiks olemine hobi, meil näiteks lapsehoidjad teenivad 2,5 korda rohkem kui arstid. Paljud arstid töötavad seal kahel kohal. Eestis ei pea täiskohaga töötades muretsema oma palga pärast.

Mis puudutab kulutusi, siis siin on suur eelis see, et näiteks ei pea maksma selle eest, et su laps läheb kooli. Kui me tulime Eestisse, siis ma ei olnud selleks valmis, et kõik asjad on riigi poolt. Mina läksin rahakotiga kooli ja uurisin, kui palju ja mille eest on vaja maksta. Inimesed vaatasid mind imelikult ning ütlesid, et midagi ei ole vaja maksta. Ukrainas öeldakse ikka kooliaasta alguses, mida on vaja koolis teha: põrandat või aknaid vahetada, õpikuid osta jne. Ka ­Ukraina haiglas, kui midagi on vaja, siis kas sugulased või lapse­vanemad ostavad. Seal ostetakse kõike, alates kinnastest lõpetades seadmetega. Kui on midagi vaja, siis esitatakse nimekiri ja patsient läheb apteeki ostma. Samuti on analüüside tegemine tasuline.

Tõsi, Eestisse saabumisel võtab dokumentide tegemine ikka aega. Alguses ma tulin siia koos lapsega, kes läks esimesse klassi. Laps käib praegu kolmandas klassis ja vene koolis, aga osa ­aineid on neil eesti keeles. Siis tegin dokumente ka mehele, kes puhkuse ajal käis siin ja otsis tööd.

Mehel oli Ukrainas nii hea palk kui ka hea ametikoht. Eestis leidis ta töö suhteliselt kiiresti, poole aastaga. Ta on insener, käis VKGs rääkimas ja ta võeti tööle. Alguses ta palgas natukene kaotas, praeguseks on see kõrgem. Alguses ta töötas lukksepana, siis sai temast meister ja nüüd on ta veel kõrgemal kohal. Eestis on sellega hästi. Kui Ukrainas vaadatakse ikka, kes kelle tuttav on, siis Eestis, kui sa töötad ja näed vaeva, siis saad ka ametikõrgendust, keegi ei loobi kaikaid kodarasse.

Mis puudutab eesti keelt, siis algusest peale oli selge, et eesti keelt on vaja õppida. Algul võeti mind tööle ilma keeleoskuseta. Aga meil haiglas korraldatakse kursuseid. Minul vedas, mina sain toetust Euroopa Liidu fondist. See tähendab, et kui saan eksami tehtud, siis mulle makstakse raha tagasi. See programm kestis kuni 2013. aasta septembrini.

Mingil määral ma ikkagi räägin eesti keeles. Kui ikka on vaja küsida, kust valutab, mis kell ja kuidas patsient kukkus, siis ei ole sellega probleeme. Kui aga tekib arusaamatusi, siis päevasel ajal saab abi sekretäri käest ja on ka vanemarst, kes aitab, kuidas öelda või kirja panna. Meil valdavad paljud inimesed kahte keelt. Olen paar korda käinud ka Rakvere haiglas tööl selleks, et saaks eesti keele praktikat.

Põhjanaabrite virin peletas Eestisse. L oomeagentuuri WTF Group omanikud, soomlased Pauliina ja Petri Pirkola otsustasid sel suvel Eestisse kolida, et põgeneda kodumaa negatiivsest ja pessimistlikust õhkkonnast.

Minul ja mu abikaasal Petril on loomeagentuur WTF Helsinki OÜ. Kaks aastat tagasi rajasime ettevõtte Tallinnasse, et haarata Baltimaade turgu. Kaks kuud tagasi otsustasime aga, et kolime ka ise Eestisse. Miks? Põhjus on tegelikult sama, mis kõikidel immigrantidel – lootus paremale elule.

See võib kõlada absurdsena, tulles inimese suust, kes on maailma parimaks maaks nimetatud riigi kodanik. Soome võib ju olla teistest riikidest parem nii mitmelgi põhjusel, ent ettevõtja seisukohalt on see pigem hirmutav paik.

Loovus on meie suurim ja tähtsaim intelligentne omand ja et me saaksime oma ettevõtet korralikult ülal pidada, peame pidevalt uusi ja värskeid ideid välja käima. Selleks oli meil aga vaja positiivset keskkonda. Soomes pidime pidevalt kulutama liiga palju energiat virisemise ja valitsuse otsustega mittenõustumise peale. Kõik on alati raskendatud ja ühiskonna üleüldine negatiivne õhkkond hakkas meid lämmatama.

Teadsime, et peame tegema midagi radikaalset, et sellest tundest vabaneda. Nii me pakkisimegi oma asjad kokku ja kolisime Tallinna. Eestis on kõik teistmoodi. Ärimaastikule lisab tugevat vürtsi siinne edukas IT-sektor ja üha enam hoogu juurde saavad idufirmad. Valitsus ja rahvas on väga avatud ja uuendusmeelne.

See pole meile esimene kord välismaale kolida. Mina olen elanud Austraalias, pea  kaheksa aastat Hongkongis ja hiljuti pisut ka Lõuna-­Aafrika Vabariigis. Ka mu abikaasa on reisinud terve oma elu, nii et teise riiki kolimine polnud sugugi raske – eriti veel Eestisse, kus meie kodumaa on tegelikult vaid 80 kilomeetri kaugusel. Ja kuigi me kavatseme ­Eestisse elama jäädagi, ei pööra me kindlasti Soomele selga. Pigem vastupidi, meil on ettevõtted mõlemas riigis ja ma usun, et Soomest eemalolek aitab mul sealset elu taas positiivsemana näha.

Kuigi Eesti on tilluke, on tal meeletu potentsiaal loomeagentuuridele. Majandus on halb igal pool, kuid ma näen seda vaid võimalusena midagi luua. Võib-olla pole Eestis tohutut turgu, kuid meile see ju tegelikult ei loe – loomingulist tööd saab teha kõikjal, mitte ­ainult seal, kus sa elad. Eesti on piisavalt pisike, et erinevatele mõjutustele kiiresti reageerida.

Mind on korduvalt hoiatatud, et elu Eestis ei pruugi olla nii lilleline, kui ma arvan. Niisiis olen püüdnud leida midagi, mis on Soomes parem kui siin. Ma leidsin lausa kaks asja: sõiduteed ja jogurtivalik. Küsige mult aasta pärast uuesti.

Selgituseks – ma sündisin Lätis, kuid olen USA kodanik, kes on elanud nii Suurbritannias, USAs kui ka Eestis, kus ma olen vahelduva eduga olnud 2010. aastast. Olin tolleks hetkeks elanud viis aastat New Yorgis, lõpetasin seal oma bakalaureuse- ja magistriõpingud Columbia ja Juilliardi ülikoolis. Tahtsin sellest paigast ja kõigest, mis mulle juba niivõrd tuttav ja teada oli, pääseda nii kaugele kui võimalik. Olen ju sünni poolest baltlane, oli aeg koju tulla. 2011. aasta novembris avasin Eestis ettevõtte Mychef.ee, mille kaudu saab erinevatest söögikohtadest toitu koju tellida. Sellist teenust polnud Eestis varem üldse pakutud.

Eestis on lihtne ettevõtet rajada – siin on lihtne maksusüsteem, selge ja ettevõtjasõbralik keskkond. See kõik teeb Eestist ükskõik millisest ärinduse kooliprogrammist kordades parema paiga, kus ettevõtlust õppida. Võrreldes USAga on siin iga asjaajamine niivõrd lihtne. Kas või ettevõtte rajamise näide – siin ei pea keegi jamama valitsuse juristidega. Puuduvad maakonna, osariigi ja mis iganes võimalikud maksud ja lõputut täitmist vajavad ankeedid. Siinne turg on küll pisike, kuid vägagi küps loomingulisele mõtlemisele. Samas keskenduvad paljud siinsed ettevõtted ainult kasumi teenimisele, mis on pikas perspektiivis üsna küüniline viis, kuidas ettevõtet pidada.

Eestlastel on palju, mille üle uhkust tunda. Vaadake, kui väike riik te olete, ja kui suurt huvi te pakute välismaalastest investoritele ja ettevõtjatele.

Tulin Eestisse esimest korda 2005. aasta novembris, kui asusin Tartu Ülikoolis hispaania keelt õpetama. Ent kahe ja poole aasta pärast sai minu Eesti-kogemus otsa ja ma lahkusin, peas tiksumas mõte, et ma ei naase enam kunagi.

Hispaania keele õpetajal on alati rohkem tööd piiri taga kui kodumaal. Seega pidin kriisi ajal otsima uusi võimalusi, kuidas endal jalad all hoida. Mulle jäi pihku kolm väga erinevat varianti: Holland, Hiina või Aserbaidžaan. Viimane pakkumine sadas mulle sülle eriti ootamatult. Olin parajasti teel Amsterdami lennujaama, et kodumaale tagasi minna, kui mulle helistati Hispaania välisministeeriumist ja tehti ettepanek minna tööle Bakuusse. Ma kahtlesin alguses sinna minekus sügavalt – tõtt öelda ma isegi ei teadnud tol hetkel, kus Bakuu täpselt asub. Kuid kuna ma tundsin Amsterdami juba nagu oma parema käe viit sõrme ja olin niikuinii plaaninud Hiinat külastada, hüppasingi pea ees tundmatus kohas vette ja valisin endale eksootilisima uue kodu, Aserbaidžaani.

Olen ennast alati pidanud pigem eurooplaseks kui maailmakodanikuks. Pärast aastat Bakuus elamist ja töötamist tundsin, et see paik pole minu jaoks. Tahtsin tagasi Eestisse.

Üsna pea pärast selliste mõtete tekkimist tulid mulle Eesti sõbrad külla ja ma rääkisin neile enda ideest avada Tallinnas hispaania keele kool. Sõime Bakuu vanalinnas šašlõkki ja tegime oma esimese ajurünnaku.

Tulemus – kolisingi tagasi Tallinnasse. Avasin keeltekooli Hispaania Maja, kutsusin kohale head õpetajad, kes olid nõus nii kaugele põhja kolima.

Äri püstipanemine Eestis on uskumatult lihtne. Julgen lausa arvata, et nii mitmeski teises riigis ei õnnestuks paljudel ettevõtet rajada enne kolmandat katset ja lugematuid külastusi erinevatesse institutsioonidesse. Eestis on täiesti normaalne, et ettevõtte saab rajada kodust lahkumata – vaid mõned klõpsud veebis ja kõik. Välismaal on isegi mõte sellisest asjade käigust ebareaalne. Kuigi väike ja madalate sissetulekutega Eesti peab veel leidma enda niši, mis siinset majandust edendaks, ei anna siinset elu lõunapoolsete riikidega võrreldagi.

Aga kõik ei tohiks olla ainult internetipõhine. On olnud liiga palju juhuseid, kui olen mõnda asutusse läinud, kus mult küsitakse, miks ma sinna üldse tulin. “Kodulehel on ju kõik olemas!” ütlevad nad mulle. Täiesti harjumatu. Kas see on siin normaalne?

Autor: Eliisa Matsalu, Harry Tuul, Alyona Stadnik