Neljapäev 8. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Parim noortalunik: väiketootmine on elustiil

22. september 2014, 00:00

Eesti parima talu konkursi raames valiti tänavu parimaks noortalunikuks Martin Aim, kelle majapidamine paistis silma suurepärase heakorra ja lehmakari hea piimaanniga.

Võrumaal Vastseliina vallas Heinasoo külas asuva Pütsepa-Gotlibi talu pärisperemeheks sai Martin Aim 2009. aastal, mil kohustused isa Reinu käest üle võttis. Talul on aukartust äratav ajalugu: üks esiisadest ostis 1850–60ndatel Vastseliina mõisnikult parun von Lipphardilt 300 aakrit maad, kus Aimid (enne nimede eestistamist Mokra) on põlvest põlve toimetanud. Isa Rein ja ema Ilme hakkasid talu pidama pärast maade tagastamist 1989. aastal. Varem peeti viit lehma Vastseliina alevis, siis aga võeti oma talus laudaehitus ette. “Ma olen talutööde juures olnud poisikesepõlvest peale ja eks tegema pidi kõiki töid,” meenutas 1978. aastal sündinud Martin, kes on pere neljast pojast kolmas. “Ega ma keskkoolis käies arvanud, et siia talu pidama tulen. Olin humanitaarsete kalduvustega, mulle meeldis ajalugu ja kirjandus,” tunnistas ta.

Pärast keskkooli läks Martin 1996. aastal Räpina aianduskooli keskkonnakaitset õppima, hiljem jätkas õpinguid Tartus Eesti Maaülikoolis: kõik ained said läbitud, ent lõputöö jäi tegemata. “Stuudium jäi lõpetamata, aga ma ei arva, et see 4–5 aastat Tartus oli mahavisatud aeg. Samas paberi pärast kooli tagasi minna ma ka ei plaani. Praegu korraldatakse palju koolitusi, kus saab juurde õppida ja vajalikke teadmisi omandada,” arutles noorperemees.

Töökäte puudus tõi tagasi kodutallu. 2007. aastal tuli Martin Aim Tartust tagasi kodualevisse, kuna talu vajas töökäsi ja teistel vendadel oli oma pere ja elu juba mujal loodud. “Poissmehena oli mul lihtne elumuutus ette võtta ja kodutallu naasta. Algul olin sulase eest, aga 2009. aastal ajasime paberid ka korda. Täisperemeheks saamine läks seega sujuvalt ja isa-ema on abiks siiani. Abiks on ka Tartus elav noorem vend,” märkis ta. Talu üle võttes asutas Martin osaühingu, sest talu üleandmine FIE-le oleks kaasa toonud ülearu suured maksusummad. OÜ Külaoru Vili on olnud kasumis iga aasta, aga Martini sõnul on rahaga ikka nii, et soovid ja plaanid on suuremad kui hetkevõimalused.

Lüpsilehmade arvu noortalunik vahepealsetel aastatel suurendanud pole. Karjas on ligi 30 lehma ja veerandsada noorlooma. Küll on aga suurenenud toodangu näitajad ja juurde on muretsetud vajalikke masinaid: sõnnikulaotaja, niiduk, söödavarumistehnikat. Suuri investeeringuid ilma toetusrahata ei tee ja nii on Martingi esitanud äriplaane ja taotlenud PRIA toetusi. “Väiketootjale on toetused (pindalatoetused, ebasoodne piirkond, keskkonnasõbralik majandamine, loomatoetused) alustamisperioodil suureks abiks ning ka meie oleme saanud tehnikaparki korralikult uuendada,” märkis ta. “Loetelu sellest, mida edaspidi vaja, on päris pikk. Lauda juures on vaja parandustöid teha, külvik tahab väljavahetamist... eks suur osa kasumist lähebki investeerimiseks,” loetles ta ja lisas, et suuremad unistused on ikka taluga seotud ning linna ta kolida ei tahaks.

Tööpäevad varavalgest loojanguni. Noortaluniku päev algab varavalges, kusjuures Martin ise ei ela talus, vaid mõne kilomeetri kaugusel Vastseliinas. Umbes kuuest üheksani on hommikune lüps ja muud laudatalitused, millele järgneb hommikupaus. Lõuna ajal vajavad tegemist muud talutööd, õhtune lüps lõpeb kaheksa paiku õhtul. Suvisel ajal jätkub töid-tegemisi vaat et loojanguni. Ta tunnistab, et ega kõiki töid üksi ära teha ei jõua. Lisaks oma pere liikmetele on talus ametis ka üks palgatöötaja.

Martin on küttepuude hankimisel ja põllutöödel abistanud ka teisi ümberkaudseid majapidamisi – vajalik tehnika selleks on ju olemas. “Metsa on ümberringi ohtralt ning seda tuleb majandada. Suure osa töödest teeme koos vendadega ära. Eks sealt jääb küttepuid üle ka müügiks, mõningal määral oleme ümberkaudseid aidanud heinapressimise ja niitmisega. Hea, kui endal on vajalik tehnika talutöödeks olemas, aga eks osa teenuseid tuleb ka sisse osta,” rääkis Martin.

Keskendumine ühele asjale toob edu. Väiketootmine pole noortaluniku sõnul mitte äri ajamine, vaid elustiil. “Suures laudas sa toodad piima, aga väikeses pead loomi. Muidugi tuleb vaadata, kuidas end ära majandada. Kunagi proovisime nii, et talus pidasime lehmi ja alevilaudas sigu – aga see killustas liialt. Katsetasin ka lihaloomade pidamist, aga leidsin, et õigem on tegeleda ühe asjaga,” jagas ta kogemusi.

Pütsepa-Gotlibi talu piimatoodang on aasta-aastalt suurenenud, selle kasvu taga on õige ja peensusteni väljatimmitud söötmine. “Juba viis aastat on talu tegemistega kursis ja annab head nõu loomakasvatuse konsulent Jüri Mets, kes võtab sügiseti siloproovid ja aitab paika panna loomade söödaratsioonid. Suur osa talu lehmade heal piimaannil on just konsulendi professionaalsel tööl,” kiitis Aim.

Euroliit tõi paremad ajad. Kui küsida Martinilt, kas seitsme talus töötatud aasta jooksul on ta seisnud silmitsi ka raskemate aegadega, muheleb ta: “Räägitakse masust, aga minu arust pole praegusel ajal häda midagi. Pärast sõda oli elu raske. Mäletan ka, et Vene kriisi ajal 1998. aastal, mil isa talu pidas, olid keerulised ajad, aga pärast euroliiduga ühinemist on põllumehel paremad ajad olnud.” Piimahinnad on küll kevadest saadik langenud, aga noortalunik võtab tõuse-langusi elu ja äri loomuliku osana ning usub, et küllap hinnapõhigi üks kord vastu tuleb.

Sellega, et piima kuhugi müüa ei saa, pole Martin kokku puutunud. Varasematel aastatel ostis Pütsepa-Gotlibi talu lehmade piima Nopri talu, ent kui neil uus laut valmis sai, varustavad nad end ise. Nüüd käib talus ülepäeviti piimaauto, mis toodangu – keskmiselt 1200 liitrit – Valiosse viib. Liitrihind on praegu (august 2014) 300 eurot tonni eest ning Martini sõnul “laseb see ära elada, ehkki ostjale on hind alati kallis ja müüjale odav”.

 

Mis on mis

  • Pütsepa-Gotlibi talu

Peremees Martin Aim, alates 2009. a
30 lüpsilehma ja 25 noorlooma
Lehmade keskmine piima­and on viimastel aastatel kasvanud üle 10 000 kg piiri.
168 ha maad, sh metsa- ja rendimaa
OÜ Külaoru Vili: käive 2013 – 141 608 eurot

 

Kommentaar

  • Talupidamine algas alevis

Ilme Aim, ema
1990ndate algul tahtsime Reinuga siia maja ehitada, aga generaalplaani järgi polnud see toona lubatud ning pidime maja hoopis alevisse ehitama.
Kui 1993. aastal majandid ära kadusid, ehitasime siia endale väikese lauda ja hakkasime talupidajateks.
Pojad oli just sellises eas, et neile oli vaja tööd anda. Alevis olid meil loomad juba varem, piim ja liha olid perele omast käest võtta.
Nüüd on mul selles vanas laudas hoopis käsitöökoda. Martinist sai taluperemees ja oleme tema tegemistega rahul.
Üks, mis tal veel tegemata, on naisevõtt. Teised vennad on temast ses osas ette jõudnud.

 

Üks küsimus

  • Mis tegi Martin Aimist parima noortaluniku?

Ivo Eenpalu, Hellema talu peremees, Eestimaa Talupidajate Keskliidu juhatuse aseesimees, konkursi žürii liige
Konkursile esitati kolm noortalunikku ja tublid olid nad kõik. Valiku tegemisel said määravaks pisiasjad. Noortega on tihtipeale nii, et neil on asjad pooleli ja neid tulebki teise pilguga vaadata: tähtis on, millised on taluniku üleüldised hoiakud ja tulevikuvaade. Kolmandaks jäänud, maasika- ja teraviljakasvatusega tegelev Valgamaa noortalunik jäi kõigile meelde sellega, et alustas mõne aasta eest tühjalt kohalt ja on tublisti ääremaal edenenud. Valgamaa pole just lihtne kant põllumajandusega tegelemiseks. Teisele kohale tulnud piimakarja ja teraviljakasvatajal oli talu väga heas korras. Tema puhul oli eeliseks ka see, et vanemad olid seal varem talu pidanud. Parimaks valitud Martin Aim on kindlasti üks helge tulevikuga noortalunik.
Olin talukonkursi žüriis kolmandat aastat. Kui eelmisel aastal oli noortalunike hulgas kaks veisekasvatajat, siis tänavu polnud ühtegi. Mulle tundub, et iga aastaga on noored muutunud asjalikumaks ja ettevõtjavaimu tuleb kogu aeg juurde: ei loodeta vaid toetustele, vaid püütakse ise oma tootmist arendada.

Arvo Veidenberg, Pajumäe talu peremees, konkursi žürii liige
Olin selle konkursi žüriis esimest korda ja üldmulje Eestimaa taludest väga hea. Mis on muidugi kahetsusväärne, et talusid on nii vähe. Omal ajal ei olnud poliitilist tahet ja ega seda enam parandada saa. Žüriiliikmed veetsid igas talus 2–3 tundi ning hindasid nii üldmuljet kui ka majandustulemusi.
Noortalunikuks valitud Martin Aimi puhul imponeeris, et viie aasta jooksul, mil ta on olnud Pütsepa-Gotlibi talu peremees, on piimatoodang tunduvalt tõusnud. Teda tõstis esile, et ta oli majapidamist edasi arendanud ega toimetanud vana rasva peal. Samuti jäi silma, et kõik kulutused olid tehtud sihipäraselt, polnud mõttetut raiskamist. Loomade söötmine oli väga hästi paika pandud – eks sellest hakkab kõik peale, kari ise oli ju sama. Kui tuleb rohkem piima, on ka majandustulemused paremad.

Leho Verk, Eestimaa Talupidajate Keskliidu nõunik, konkursi žürii liige
Pütsepa-Gotlibi talu puhul on tore, et Eesti mõistes on küll tegemist suhteliselt väikese piimakarjaga, aga selle karja väljalüps on väga kõrge. Eks vanem generatsioon oli sellele juba varem palju tähelepanu pööranud ja häid tulemusi saavutanud, aga nüüd noore peremehe juhtimisel on suudetud veel paar tonni väljalüpsile juurde saada. Tulemused on igal juhul väga muljetavaldavad! Tore ja perspektiivikas talu, kus mitu põlvkonda hõivatud.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
21. September 2014, 15:36
Otsi:

Ava täpsem otsing