Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Minister Pentus-Rosimannus otsustab süvenematult
Keskkonnaminister Keit Pentus-Rosimannus on seisukohal, et põlevkivi kui maavara antakse praegu sektorile odavalt, ning tahab keskkonnatasusid suurendada.
Väljaütlemistes on võrreldud põlevkiviõli tootmist naftatootmisega või põlevkivi hinda näiteks dolomiidi kaevandamise keskkonnatasudega. Nii võrreldakse võrreldamatut. Tootes ühe barreli põlevkiviõli, peab investeerima miljoneid eurosid rohkem kui maapõuest naftat puurides või dolomiiti kaevandades ja seda otse ehitusmaterjalina müües.
Kaob investeerimiskindlus. Milline on siis mõistlik tasu põlevkivi eest, seda on keemiatööstusettevõtted püüdnud keskkonnaministrile mitu korda selgitada. Konsultatsioonifirmas Ernst & Young on valminud uurimus, mis käsitleb põlevkivitööstuse maksukoormust ning võimalikke arenguid, sh keskkonnatasude mõju ettevõtete käekäigule.
Vastuseks õhkub ministeeriumist külma ükskõiksust, tahtmatust aru saada põlevkivitööstuse kohustustest, millised tulenevad ELi keskkonnapoliitikast.
Kui keskkonnatasud suurenevad hüppeliselt ja ilma põhjaliku analüüsita, kaob suurtööstuste investeerimiskindlus. Tagajärjeks on suurtootmiste organiseeritud lõpetamine ja hulk töötuid. Värskest Praxise uuringust lähtuvalt on põlevkivitööstusega otseselt ja kaudselt seotud ligi 20 000 inimese töökohad Ida-Virumaal.
2012 andmete alusel maksid kolm põlevkivisektori ettevõtet pea 80% Eesti keskkonnatasudest ning tagasi Ida-Virumaale jõudis sellest vaid 8%. Võiks küsida, miks pole keskkonnatasusid kasutatud sihipäraselt, et näiteks vähendada põlevkivitööstuse keskkonnamõju ning parandada Ida-Virumaal elukeskkonda.
Vaja uuringuid. Sel aastal avaldatud Eesti Keskkonnaseire 2012 ülevaates on keskkonnaagentuur riikliku keskkonnaseire tulemustest lähtudes hinnanud Eesti keskkonnaseisundi suhteliselt heaks. Samas puuduvad ettevõtetele ning liitudele lubatud viited uuringutele, mis tõestavad põlevkivitööstuse järjest suurenevat keskkonnamõju, mis on aluseks keskkonnatasude kasvule.
Minister peaks süvenema ning nõudma ministeeriumi ametnikelt uuringuid ja analüüse, mille alusel on võimalik teha objektiivseid ja põhjendatud otsuseid. Ka riigikontroll märgib oma auditis, et keskkonnaministeerium pole seni hinnanud põlevkivi kaevandamise ega kasutamise terviklikku mõju.
Päris kindlasti pole maksumaksjate huvides teha olulisi põlevkivivaldkonda puudutavaid ennatlikke otsuseid.