Puhkepäev. Teadmatuses ulpimine

Peataolek ja teadmatuses ulpimine mängitakse läbi Hamletist tuntud Rosencrantzi ja Guildensterni lähtepunktist, kes uues lavastuses on ülendatud peategelaste staatusesse.

Kuna neile kummalegi pole antud rohkem episoode mäletada, kui Hamletis kirjas, on fookus korraga nüüd kõige selle eimiski peal, millest Shakespeare juttu ei teinud.

Hamletisse kirjutatud loo telge “Rosencrantz ja Guildenstern on surnud” küll järgib, kuid Shakespeare on Tom Stoppardi näidendisse alles jäänud vaid raamina ja vihjetena.

Mäluta tegelased. Laval käib mitmekordne mäng, mille käigus esimesena kaotavad pea tegelased laval, teisena publik. Kohati on raske hoomata kõiki näidendi alltekste ja allegooriaid, mis ikka ja üha keerulisemaks muutuvad. On teater, on teater teatris ning eluteater, mida näidendis figureeriv näitetrupp tasapisi etendab. Puudujäävad tühikud, et lavastusest saaks tervik, täidab absurd.

Rosencrantz ja Guildenstern mängivad vastu tahtmist kaasa lugu, mille algust ja lõppu nad ei tea. Õnnetuseks puudub neil mälu, millele toetuda. See ühtlasi võimaldab olevikul muutuda igavikuks, mis ei taha lõppeda ja hakkab painama oma etteaimamatuses.

Omamoodi teatrireaalsus. “Rosencrantz ja Guildenstern on surnud” on küllaltki filosoofiline lavastus, mis keerutab ümber eksistentsi, mälu, igaviku, reaalsuse, irreaalsuse jmt abstraktsevõitu teemade. Kõik neist teemadest ei jõua küll alati päris lõpuni kohale, kuid mõningad lõigud tunduvad värsked ja teravad. Lavastuses on ka huvitavat sõnamängu ning mõttearendusi, mis suure kaarega taas nulli jooksevad. On ka naerukohti ja situatsioonikoomikat.

Reaalse eluga kokkupuutepunkte lavastuse teemadel pigem pole, tänu sellele ei hakka need ka painama ega mõistust päris kokku jooksutama. Tegemist on puhta teatrireaalsusega, mida vaadates jääb ainult uudishimulikult oodata, et mis järgmiseks tuleb.

Näitlejad liiguvad ühest etapist järgmisesse, jõudes lõpuks tagasi algsituatsiooni – kulli ja kirja visates meenutama, et midagi olulist on juba olnud ja midagi kohe tulemas.

Läbiv on kõhedustunne oma mineviku ja oleviku suhtes, kuigi iga uue etapiga pühitakse kõik jooksvad mõlgutused minema. Alles jääb mälujälg, et meid kutsuti ja meil tuleb minna. Ja kogu aeg on hirm oma elunatukese pärast. Igavesti.

 

“Rosencrantz ja Guildenstern on surnud”

Ugala teatri lavastusAutor: Ton StoppardLavastaja: Üllar SaaremäeOsades: Meelis Rämmeld, Aarne Soro, Andres Lepik jtEsietendus: 15.03Järgmine etendus: 26.09 Ugala teatri suures saalis