Äri 25. Garaažiaegne unistus täitus

29. september 2014, 00:00

Tartus kodugaraažis rehviparandusega alustanud ASist Hinkus on välja kasvanud ettevõtete grupp, mis taastab veoautorehve Michelini litsentsi alusel ning vahendab paljude maailmamainega rehvitootjate toodangut Eestis.

ASi Hinkus asutas 1991. aasta lõpus Liivo Voznesenski. Neli aastat hiljem tuli omanikeringi Ain Kuut. Mehed on tuttavad juba 1977. aastast, mil sattusid töösuve veetma õpilasmaleva Valguta rühma. Poisid jäid omavahel läbi käima, algul sõpruskonna tasemel ja hiljem perekonniti. Mõlema mehe abikaasad on ühtlasi Hinkuse nõukogu liikmed.

Pealtnäha on mehed täielikud vastandid. Kahemeetrist kerekat Liivot on asjaomaste ringis naljatamisi kutsutud lausa Eesti Suurimaks Rehvimüüjaks. Ain ulatub kompanjonile kasvult vaevu õlgadeni, ent samas on ta Liivost tunduvalt kõvahäälsem ning lõbusam. “Tavaliselt on nii, et Liivo viskab õhku mingi hullumeelse idee, Ants (Ants Astover, veoautorehvide protekteerimistehase juht) proovib seda ära teha ja mina püüan mehi rahustada, et poisid, olge ikka mõistlikud,” iseloomustab Ain Kuut firma ainsaid valgekraesid ja naerab mõnuga.

Erataksot sõitnud Liivo Voznesenskile jõudis 1991. aasta sügisel pärale tõdemus, et taksosõiduga pole võimalik nii palju raha teenida, et läbi­trööbatud auto asemele uus osta. “Rehviparandamisega oli Tartus samuti üks rist ja viletsus – tollases Žiguli autoteeninduse rehviboksis olid meeletud järjekorrad,” meenutab Voznesenski. “Olin sunnitud oma auto rehvid ise ära parandama ja mõtlesin, et seda teenust võiks ju ka teistele pakkuda. Et asi seaduslik oleks, tuli firma asutada.”

Voznesenski tunnistab, et firmale nime panekul oli ta tõsises kimbatuses. Kuna just enne seda oli telekas näidatud Eesti kultusfilmi ““Hukkunud Alpinisti” hotell”, kaalus ta filmitegelaste Luarviku ja Hincuse nime vahel. Firmat Tartu ettevõtlusosakonda registreerima minnes tal midagi head pähe ei tulnud. “Astusin uksest sisse ja mõtlesin, et Luarvik on ikka väga loll nimi, panen pigem Hinkus.”

Voznesenskist sai esimene eraettevõtja Tartus, kes hakkas rehve remontima ja paigaldama. Ta tegutses oma kodugaraažis Side tänaval algul üksinda, ent õige pea palkas kaks sõpra abiks. Reklaamiks pandi maja ette Kirovetsi rehv, millest oli suur metallnael läbi torgatud. “Reklaam levis klientide kaudu suust suhu ja kuna Tartus eriti palju rehvipunkte ei olnud, siis tuldi ikka minu juurde. Tööd oli meil palju,” seletab Voznesenski.

Ain Kuut suskab vahele, et isegi aastaid pärast seda, kui töö kodugaraažis lõpetati, sattus aeg-ajalt ikka mõni vana kunde Side tänavale. “Kord istusime peredega jaanipäeva õhtul Liivo aias, kui hädaline ukse taha sõitis,” muigab Kuut. “Ja heatahtlik Liivo parandaski hädalise rehvi ära.”

Hinkus arenes koos klientide soovidega: algul parandas rehve, siis hakkas vahendama läänest toodud kasutatud rehve, seejärel pakkus taastatud rehve ja lõpuks uusi rehve. Selline skeem kehtis nii sõidu- kui ka veoautorehvide puhul.

Veoautorehvidega hakkas Hinkus tegelema siis, kui 1994. aastal renditi ruumid Tartu tollase autoregistrikeskuse hoovi peal Vasara tänavas. “Et osta veoauto tõstmiseks vajalik tungraud, müüsin maha oma auto Opel Senatori,” räägib Voznesenski. “Sain auto eest 20 000 krooni ja täpselt sama palju maksis pruugitud tungraud. Mu sõbrad ütlesid, et ma ei ole normaalne.”

Veoautorehvidega tegelemine kasvatas Hinkuse numbreid sedavõrd, et Liivo Voznesenski vajas enda kõrvale finantsinimest. “Teine oluline asi oli veel,” põhjendab Ain Kuut, miks ta sõbra asutatud firmasse 1995. aastal kompanjoniks tuli ja ettevõtte finantsjuhiks hakkas. “Hinkus vajas rahasüsti. Ma müüsin maha poolelioleva ridamaja boksi ja investeerisin raha Hinkuse aktsiakapitali. Ma nägin, et veoautorehvide alal on perspektiivi, sest valdkonnas oli turg suhteliselt tühi.”

2001. aasta kevadel käivitas Hinkuse tütarfirma OÜ Sepa Rehv veoautorehvide protekteerimise tehase, kus kasutatakse Michelini kontsernis välja töötatud taastamistehnoloogiat. “Rehvitaastamistehas oli minu idee,” kinnitab Liivo Voznesenski. “Ma mõtlesin omal ajal, et kunagi peaksin sellise tehase ehitama. See oli mu unistus.”

Mis puudutab sõiduautorehve, siis sellega tegelemine on jätkuvalt hooajaline. Ühe erisuse toob Ain Kuut siiski välja. “Pärast seda, kui me avasime 2007. aastal Sepa tänavas uue sõiduautodele mõeldud rehvitöökoja, on oluliselt kasvanud nais­klientide arv,” ütleb ta. “Endistes mustades töö­kodades ei tahtnud naised käia ja saatsid mehe rehve vahetama. Uues salongis on ilusad puhtad diivanid, ajakirjad diivanilaual ja tasuta wifi-võrk.”

  • Suverehvidest põlve otsas talverehvid

Ehkki 1990. aastate alguses ei olnud talverehvide kasutamine kohustuslik, tahtsid auto­juhid libeduse tekkides võimaluse korral siiski naastrehvidega sõita.

Kuna naast- ehk ­naelrehve müügis ei olnud, pöördusid kliendid abi saamiseks rehvi­parandajate poole. “Naaste oli võimalik hankida ja mul õnnestus soomlaste käest ka vana naelutuspüstol osta,” meenutab ASi Hinkus asutaja Liivo Voznesenski, kes algul parandas ja paigaldas rehve oma kodugaraažis Tartus. “Rehvidel polnud ka ­auke sees, seega tuli enne naastutamist augud ette puurida. Selleks oli mul spetsiaalne kiirete pööretega puur.”

Voznesenski sõnul oli kõige pöörasem aeg siis, kui esimesed külmad tulid ja teed libedaks läksid. Kunded tõid Voznesenski kodugaraaži rehvid ja tahtsid need hommikul naastutatuna tagasi saada. “Kui mustri sügavust jätkus ehk nael rehvist läbi ei läinud, võtsin rehvide naelutamise ette,” räägib Voznesenski. “Töömehed läksid õhtul koju ära ja mina asusin naelutama. Teinekord kestis see öösel kolme-neljani, sest naelutada tuli 40–50 rehvi.” Hommikul panid töömehed naelrehvid kundede ­autodele alla.

Mõni aeg hiljem jõudsid ­Eesti turule protekteeritud rehvid. “Protekteerijate käest võis osta kallimaid, juba naelutatud talverehve või odavamaid, millel naelu polnud sees, ent ­augud olid olemas,” sõnab Voznesenski. “Kui meil maht suuremaks läks, ostsime naelutuseks pool­automaatpingi. Praegu tuleb enamik premium-brändide, näiteks Michelini, Goodyeari või Bridgestone’i naastrehvidest meile juba naastutatult.”

 

Mis on mis

  • AS Hinkus

Asutatud 15.12.1991.
Tegeleb rehvide jae- ja hulgi­müügi, paigaldamise, remondi ja taastamisega.
Omanikud 50% Liivo Voznesesnki, 50% Ain Kuut.
Rehvitootjate Michelini, Good­yeari ja Bridgestone’i grupi toodete üks suuremaid jaemüüjaid Eestis.
Töötajaid 37.
2013. aasta käive 5 137 278 eurot, kasum 223 123 eurot. Käibest 88% andis koduturg ja 12% eksport.
Töökojad Tartus ja Põlvas. Tallinnas on müügiesindaja ja üle Eesti koostööpartnerid.
Tütarettevõtted OÜ Sepa Rehv ja OÜ Eesti Rehv.
2011. aasta Gaselli TOPis oli OÜ Sepa Rehv 486. ja AS Hinkus 680. kohal.
juhatuse esimees Liivo Voznesenski on töötanud bussi-, takso- ja erataksojuhina.
Nõukogu esimees ja finants­juht Ain Kuut on ­lõpetanud Tartu Ülikoolis raamatupida­mise. Töötanud Tartu asfaltbetoonitehases pearaamatupidajana ja pakendifirmas Wellpakk ­finantsdirektorina.

  • Kronoloogia

1991 detsember – Voznesenski alustas rehvide paigaldamise ja remondiga kodu­garaažis Tartus Side ­tänavas.
1994 – Tartus Vasara tänavas avati töökoda, mis hakkas tegelema veoautorehvidega.
1995 – omanikeringi tuli Ain Kuut.
1996 – Tartus Riia tänavas avati rehvitöökoda (suleti 2007. aastal)
1997 – avati töökoda Põlvas.
1998 – Tartus Sepa tänavas osteti krunt koos veoautodele mõeldud rehvitöökojaga.
1999 – Lõpetati töö kodu­garaažis Side tänavas.
2000 – Sepa tänavas avati uus veoautode rehvitöökoda, vanad ruumid ehitati ümber veoautorehvide taastamise tehaseks.
2001 – tütarfirma OÜ Sepa Rehv alustas veoautorehvide taastamist Michelini litsentsi alusel.
2003 – asutati tütarfirma OÜ Eesti Rehv.
2007 – Sepa tänavas avati sõiduautodele rehvi- ja autoremondi töökoda.

Allikas: AS Hinkus, Äripäev

 

Kommentaar

  • Ratsionaalsus on neid nii kaugele toonud

Ants Ale, OÜ Goodyear Dunlop Tires Baltic rasketehnika ja rehvide müügijuht
Minu koostöö ASiga Hinkus algas 1990. aastate keskel. Ma ei mäleta, kumma poolt initsiatiiv tuli, kas minu või nende poolt, aga meil on algusest peale koostöö hästi sujunud.
Tarnin neile uusi veo­autorehve ja nemad turustavad neid oma diilerite võrgu kaudu edasi.
Hinkuse omanikud Liivo Voznesenski ja Ain Kuut on jalad maas mehed. Neil on selge ja lihtne lähenemine ettevõtlusele, nad on kogu aeg ratsionaalselt toimetanud. Eks see neid sellele tasemele on toonudki, kus nad praegu on.
Äris on eesmärk teenida kasumit mitte ainult täna, vaid teenida kasumit pikas perspektiivis. Äri tuleb ajada nii, et see oleks kestev, et võimalike tagasilöökide puhul suudetakse neist minimaalsete kaotustega välja tulla.
Hinkus oskab ärikliimas turvaliselt manööverdada.

 

Sündmused

Mis juhtus Eesti ärimaailmas 1990. aastate septembris?

23 aastat tagasi
AS Baltika ostis riigilt 32 miljoni rubla eest välja riigiettevõtte vara – sündis esimene Eesti suur eraettevõte.

22 aastat tagasi
AS Info-Auto avas Tallinna Järve autoteeninduses Balti riikide esimese Volvo ja Renault’ müügi- ja hooldekeskuse.

21 aastat tagasi
Väino Sarnet asus tööle Eesti Erastamisagentuuri pea­direktorina, enne seda oli ta Lääne-Viru abimaavanem (Sarnet juhtis erastamisagentuuri kuni 27.10.1999).
Kolmeastmeline kohtu­süsteem rakendus.
Erastamisagentuur müüs kodutekstiilitootja RASi Wendre 4 miljoni krooni eest ASile Vely & Co, mille põhiosanik oli Tõnu Laks (Laks müüs oma suur­osaluse Wendres 2002. aastal Peter Hunti firmale Trading House Scandinavia AB).

20 aastat tagasi
Kundas avati meresadam, mille ehitamiseks eraldas Maailmapank 8,5 miljonit USA dollarit.

19 aastat tagasi
Tartumaal Laeva vallas avati Soome piimatööstuskontserni Valio Oy ja ASi Tapila koostöös Laeva meierei, mille rajamine läks maksma 30 miljonit krooni.
Toomas Luman, tollane ASi EE Grupp peadirektor valiti Eesti Kaubandus-Tööstuskoja juhatuse esimeheks. Luman on jätkuvalt EKTK juhatuse esimees.

18 aastat tagasi
Tallinnas Lasnamäel avas uksed esimene Soome kiirtoitlustusketi Hesburger restoran Eestis (McDonald’s avas esimese hamburgerirestorani ligi poolteist aastat varem).
Eesti Televisiooni uudistetoimetus tuli eetrisse majandus­uudiseid edastanud saatega “Kapital”, mille tuntuimaks saatejuhiks sai Tiina Joosu (“Kapital” kadus eetrist 1997. aastal ja alustas taas 09.09.2010).

17 aastat tagasi
Soome õllefirma Olvi ostis ASilt Magnum Grupp 85% ASi Tartu Õlletehas aktsiatest ja ASi Saare Õlu kogu aktsiapaki 138,8 miljoni krooni eest (15% Tartu Õlle­tehasest omandas Olvi 15 miljoni krooni eest aasta 14.10.1996).
Eestile anti esimest korda riigireitingud: reitinguagentuur Moody’s andis hindeks Baa1 ja reitinguagentuur Fitch IBCA andis reitinguks BBB.
AS Alexela Oil ühendas endaga kaheksa Petra tanklat; tehinguga tekkis Eesti tollal suurim tanklakett, milles oli 46 Alexela kaubamärgi all tegutsevat bensiinijaama.

 

Pane tähele

  • Äripäev 25

Äripäev tähistab oktoobris 25. sünnipäeva. Sellest ajendatult käivitasime rubriigi “Äri 25”. Tänane lugu on järjekorras 20 ja rubriigi viimane.

ļæ½ripļæ½ev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
28. September 2014, 19:19
Otsi:

Ava täpsem otsing