Lõuad pidada ja edasi teenida

15 aastat hiljem, Äriplaan 2015 konverentsil kuulasin ettevõtjate nurisemist ja nentisin, et tänane valitsus on suutnud Mart Laari omaaegse õpetuse ettevõtjate peal väga hästi ellu viia. Ettevõtjad kaebasid, et valitsus toetab ettevõtjat liiga vähe: ei aita põllumajandustoodangut müüa, ei panusta idufirmade ellujäämisse, ei aita mere­tagustele turgudele siseneda, ei määra selgeid mängureegleid ja nii edasi. Saalis tekkis justkui hüpnoosi mõjul vale ettekujutus ettevõtete ja avaliku sektori rollist ühiskonnas.

Jäägu igaüks oma liistude juurde. Ühiskond töötab kõige paremini siis, kui  ettevõtjad ees­otsas ärieliidiga tõmbavad n-ö vankrit eest ja avalik sektor eesotsas poliitilise eliidiga lükkab tagant. Teiste sõnadega, arengu esireas on äri­inimesed, valitsus peaks keskenduma ennekõike vähetootlike gruppide järeleaitamisele, kes ise­tasuvuse printsiibil välja ei tule, nagu õppurid, sõdurid, vanurid või põdurad. Et nemadki vankriga kaasas püsiksid ja võib-olla uuesti vankritõmbajate sekka jõuaksid.

Riikides, kus erasektor on hakanud sotsiaal-, kaitse- ja haridusprobleeme lahendama, või kus avalik sektor ärielu arendamisse sukeldub, pole midagi head välja tulnud. Jäägu kumbki oma liistude juurde.

Valitsuse meetmed ettevõtluse edendamiseks on küll teretulnud, kuid valitsuse palju tähtsam ülesanne on toimetulekuküsimuste lahendamine. Ning vastupidi: ärimeeste annetused näiteks lastehaigla toetusfondi on teretulnud, aga firmade esmane ülesanne on kõrge tootmisefektiivsus ja korralik kasum.

Ettevõtja sõbrad. Tegelikult on passiivne valitsus ju kapitalistist ettevõtja parim sõber. Teised ettevõtja suuremad sõbrad on inflatsioon ja sõjad, kui ellu õnnestub jääda. Need kuuluvad tavamõistes justkui halbade nähtuste hulka, aga ettevõtluse seisukohast on nad väga head: tekib palju uusi võimalusi, mida rahva aktiivsem osa saab enese huvides ära kasutada. Nn lihtinimesed on küll piltlikult põlvili mudas, aga noh, mis meil sest ikka?

Ilusaks näiteks osutus kaitseminister Sven Mikseri ettekandes konverentsil välja öeldud vajadus tõsta kuu alamapalk 355 eurolt 800 eurole. Björn Wahlroos rääkis, et Saksamaal hiljuti kehtestatud alampalk 1455 eurot (8,50 eurot tunnis) on paljuvõitu, sest immigrandid ei suuda nii keerulist tööd teha, et neile saaks 8,50 tunnis maksta. Selle peale kuulsin juba kahe tunni pärast tööandjate keskliidu kommentaari Kuku raadios, et mingit 800 eurot kuus Eestis ei tule, paneme ­355-le 10% juurde ja kõik. Aitab neile küll. On ju ettevõtjasõbralik valitsus!

Ärimeeste kriitikat valitsuse nõrkuse üle ei pea sellepärast väga tõsiselt võtma. Tugev valitsus paneks käe palju sügavamalt ärimeeste taskusse. Kust mujalt see raha peakski tulema, mida riigil justkui palju rohkem vaja kulutada oleks. ­Valitsuse tugevuse üle ilmselt saabki otsustada selle järgi, kui palju ta maksutõusule lobby teha suudab ehk mil määral ta eliidi luksuslikust elustiilist loobumist ja nõrgematele jagamist saavutab. Mulle kõlaski konverentsi peaesineja Björn Wahlroosi kõige tähtsam sõnum: “Siinkandis tuleb kõigil rohkem tööle hakata ja vähem loorberitel puhata.” Minu arvates pidas ta kõige rohkem silmas meie ärieliiti.

Oleme mugavustsoonis. Muidugi hüüti kohe pärast Mikseri esinemist ja ärimeeste kohta käivat mugavustsooni juttu, et kuule, Sven, sa ei tunne asja. Aga mina olen põhimõtteliselt ­Sveniga nõus. Oleme, jah, mugavustsoonis, sõidame ­Inglise kuningannale sobilike autodega ja elame muidu ka kuninganna tasemel, teeme maa­tasa igasuguse katse astmelise tulumaksu üle arutada.

Meie eeskujuriigis Saksamaal on lisaks astmelisele tulumaksule ka näiteks liiklustrahvid, laste­aia kohatasu jmt tasulised avalikud teenused sõltuvuses perekonna sissetulekust, seega kehtib astmeline tulumaks ruudus.

Olen igapäevasest ärielust väljuv, et mitte öelda endine ärimees, aga ma küll pooldan lisaks astmelisele tulumaksule ka pärimismaksu ja vara­maksu. Ühelt poolt oleks see sotsiaalse õigluse parema tagamise allikas, teisalt jõuaks iga inimene kiiremini oma õigele kohale ühiskonnas. Väheneksid olukorrad, kus iseseisvasse ellu astujad sattuvad vanemate õnne või ebaõnne tõttu sellisesse “ühiskonnakasti”, kuhu nad tegelikult ei kuulu.

Kõige paremini läheb siis, kui kogu riik töötab ühise meeskonnana, ja meeskonnatöös on teadagi kõige tähtsam, et õiged mehed oleksid õigetes ametites – loomult kraanajuhid juhiksid kraanasid, loomult majandusjuhid firmasid ja  loomult riigijuhid riiki. Siis võikski öelda Eesti – üks riik, üks meeskond.