Palgatõusu tapavad maksud

30. september 2014, 00:00

Kas Eesti ettevõtted üldse saaksid maksta Soome tasemel palka või on ainsaks takistuseks ettevõtjate ahnus?

Vastus sellele küsimusele sõltub nii majandusharust kui ka konkreetsetest ettevõtetest, nende toodete ja teenuste omahinna struktuurist, kasumlikkusest ning turuhindadest riigis ja välisturgudel. Kasumi ja ettevõtjate ahnuse vahele ma võrdusmärki ei paneks. Jätkusuutlikul ettevõttel peab olema kasum! Mida väiksem käive, seda suurem peaks olema kasumlikkus, et omada investeerimisvõimekust. Kasum ei ole summa, mille ettevõtja oma taskusse ajab, vaid mille arvel maksab ettevõte kõigepealt tagasi laenude põhiosa. Kui laenumaksetest midagi üle jääb ja arvel ka reaalset raha on, siis vahel ka dividende. 2012. aasta lõpus oli Eesti ettevõtete kogu puhas­kasum 3,6 ja kohustuste maht 26 mld eurot (statistikaamet, EM009) ehk keskmiselt  7 aasta kasum läheb laenude tagasimaksmisele.

Vaadates Eestis tegutsevate välispankade kasumeid, saaksid need kindlasti oma tellerite brutopalgad Indrek Neivelti välja käidud 1000 euro tasemele tõsta. Õmblustööstuses võib see rahvusvahelise konkurentsiolukorra tõttu olla keerulisem. Siseturuettevõtete palgatõusuga saab kaasneda ka hinnatõus koduturul, kuid eksportijate jaoks ei pruugi see olla võimalik.

Eesti palk on kallis. Ühel eksportival Eesti ettevõttel, mis müüb analoogset toodangut Soome ettevõttega sama hinnaga ja mille sisendid (elekter, puit) on tihti majanduspoliitilistel põhjustel kallimadki kui Soomes, puudub võimalus maksta töötajatele samal tasemel palka just kõrgete tööjõumaksude tõttu.  Kui palju mõjutab palgakulusid tööjõu maksustamise määr? Brutopalgal on eri riikides erinev sisu ja seda pole võimalik võrrelda. Võtsin oma mitteteadusliku analüüsi aluseks netopalga ehk summa, mille töötaja kuus kätte saab, ja sellest tuleneva kogukulu ettevõtte jaoks, mis sisaldab kõiki võimalikke makse, kohustuslikke kindlustusi ja puhkusetasu. Küsisin eri riikidest tuttavate ettevõtjate käest, kui suur on ettevõtte jaoks kogukulu, kui netopalk on 1000 eurot. Taandades muud valuutad eurodesse, sain järgmised vastused: Inglismaal 1164, Soomes 1378, Rootsis 1490, Ungaris 1961 ja Itaalias 2000 eurot. Võrdluseks: Eestis on see 1856 ­eurot. Jätsin arvestamata soodustused (laste arv, elukoht jne), sest need numbrid pole absoluutselt täpsed, kuid võimaldavad siiski olukordi riikides võrrelda. Tulemus: kui Eesti ettevõte tõstaks oma netopalga 1000 eurole, läheks see meie ettevõttele maksma 478 eurot rohkem töötaja kohta kui sama netopalk Soome ettevõttele.

Inglismaa ja Itaalia asuvad kaugel ja meie tööjõuturgu oluliselt ei mõjuta. Soome ja Rootsi on meie vahetud naabrid ning just esimesele on Eesti kaotanud juba kümneid tuhandeid töötajaid palgaerinevuste tõttu. Palgaootus Eestis on ka lihtsama töö tegijatel tõusnud arusaadavatel põhjustel sellisele tasemele, et kõrgete tööjõumaksude tõttu on siinsetel ettevõtetel oht Soome omadele kulukonkurentsis alla jääda. Paradoksaalsel kombel jääme me progresseeruva tulumaksuga Soomele alla mitte ainult netopalga madalamas otsas. Ka veel 1900eurose netopalga puhul on Soome tööandja jaoks palgakulud väiksemad kui Eestis! Kui võtta meil kasutusele Soome tööjõumaksud, saaksid ettevõtted samade kulude juures oluliselt palku tõsta.

Palgatõus eeldab maksureformi. Küsimus ei ole mitte tulumaksu ühetaolisuses või astmelisuses, vaid selles, kuhu maksuastmed on tõmmatud.  Ettevõtjal pole vahet, millise nimega maksuga see raha talt ära võetakse – seda raha ei saa enam kasutada ettevõttes palga tõstmiseks, investeeringuteks ja dividendideks. Oleksin nõus maksma ka näiteks 10% ettevõtte tulumaksu, et kompenseerida riigi maksutulude esialgset langust, kuid siis tuleks kaotada dividendide tulumaks. Ettevõtja kasumi kahekordset maksustamist ei pea ma õiglaseks. Mitmekümneprotsendine palgatõus suurendaks sisetarbimise tõusu kaudu käibemaksu näol riigi tulusid niigi.

Palkade tõstmise küsimus on tihedalt seotud riigi üldise maksutasemega, mis omakorda sõltub sellest, mis otstarbeks ja kui efektiivselt seda maksuraha kasutatakse. Eesti Panga asepresident Ülo Kaasik kirjutas (ÄP, 12.09.14), et “ettevõtte võimalused palku tõsta sõltuvad sellest, kui palju suudetakse suurendada loodavat lisandväärtust töötaja kohta.” Tüüpilise tippametnikuna jättis ta esile toomata fakti, et lisandväärtus sisaldab ka makse. Mida suurem on maksuosa lisand­väärtuses, seda väiksemaks jääb palgaosa.

Raiskava ülesehitusega, asendus- ja puuktöökohti loov  ning paiguti pseudosotsiaalne valitsussektor suudab alati kulutada rohkem kui erasektor maksuraha toota, olgu maksutase kuitahes kõrge. Seda näitab Euroopa nn vanade riikide kogemus. Üldine palgatõus Eestis eeldab valitsussektori ja maksusüsteemi põhjalikku reformi.

ļæ½ripļæ½ev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
29. September 2014, 18:52
Otsi:

Ava täpsem otsing