Restoranitest: Armeenia restoran kodumaise eripärata

Heidi Vihma 16. oktoober 2014, 15:45
Armeenia restorani Mane menüüst leiab Lähis- ja Kesk-Aasia riikide klassikalisi toite - on šašlõkk, bahlava, dolmad ja hinkalid.
http://www.aripaev.ee/storyimage/EA/20141016/VARIA/141019725/AR/0/AR-141019725.jpg

Laia tänava Armeenia restorani Mane menüüs on palju tuttavaid roogasid, mida olen söönud küll Gruusia ja Aserbaidžaani, Kreeka ja Türgi, aga ka Lähis- ja Kesk-­Aasia restoranides. Uudishimu viis vaatama, mil moel teevad neid armeenlased.

Dolmad, baklažaanirullid, hinkalid, pelmeenid, hartšo, šašlõkk, pilaff ja bahlavad – kõik olid kohal. Eelroaks tellitud baklažaanirulle tuli oodata ligikaudu pool tundi, ajaviiteks tuletasime meelde, mida Armeeniast teame. Esimestena meenusid Armeenia konjak ja kunagised Armeenia raadio naljad. Kui jõudsime selleni, et Armeeniat peetakse maailma esimeseks veinimaaks, tuli meelde ka Armeenia veini järele küsida.

Veinikaardil seda polnud. Uuel restoranil polnud veel oma veinikaartigi, meile toodi eelmise, samades ruumides tegutsenud In Vino Veritase nime kandnud restorani oma koos kommentaaridega, et kõiki kirjas olevaid veine tegelikult ei ole. In Vino Veritase menüüs Armeenia veini ei olnud, aga küsimise peale saime seda. Mis viinamarjast ja kuidas tehtud, seda ettekandja ei teadnud, küll aga teadis, et üks vein on kuiv, teine magusam ja kolmas väga magus.

Lammas, mida ei olnud

Kaukaaslased, olgu siis armeenlased, grusiinid, aserid ja teised mägede pojad, on kuulsust kogunud eelkõige oma lambaliharoogadega, seepärast jäi menüüs pilk kõigepealt just lambakarreele.

“Lambakarree või Armeenia searibi?” küsisime ettekandjalt nõu. Ettekandja soovitas lammast: “Võtke kindlasti lambakarree, see on väga hea. Ribi, teate, see on tavaline.” Muidugi valisime lamba. Paari hetke pärast tuli tütarlaps aga tagasi värske teadmisega, et lammast tegelikult ei olegi, tuleb leppida searibiga, selle “tavalisega”. Mis meil üle jäi.

Ribi oli nagu ribi ikka, pekine, keskmises küpsusastmes, kaetud toore sibulaga, lisandiks vokitud köögiviljad, tomatikaste ja tomat. Kõige maitsvam oli tomatikaste, köögiviljade maitsest aimdus sügavkülmikus veedetud aeg ja ribile oleks kasuks tulnud hoolikam ettevalmistus – ribi närides kohtusid hambad nii mõnegi ohtlikult terava luukilluga. Mida selles oli armeeniapärast, et nimeks Armeenia ribi, ettekandja ei teadnud. Võib-olla isegi teadis, aga ei osanud öelda, eesti keel polnud tema tugevamaks küljeks.

Hinkalid au naturel

Kui “tavalise” searibiga oli kokk isegi natuke vaeva näinud, seda kenade punaste sibularõngaste ja maitserohelisega garneerinud, siis hinkalid tulid otse keedupotist, lisandiks vaid kausike hapukoorega.

Mulle oleks meeldinud seal ka natuke ürte kohata, aga mine tea, võib-olla ei käigi armeenia hinkalite juurde ürdid? Ka oleks mulle meeldinud õhem ja nõtkem tainas ning mahlakam sisu (ja sisu oleks võinud rohkem olla, praegu oli vahekord 1:5 taina kasuks), aga jälle – võib-olla pole see kombeks? Gruusias olen küll söönud hinkaleid, kus lopsaka ja mahlaka lihatäidise ümber vaid õhuke tainakiht, aga igal maal omad kombed.

Kuidas maitseb Mane magustoit – valikus pahlava, napooleon, meekook ja jäätis, jäi proovimata, sest õhtusöögiks planeeritud pooleteisest tunnist kolme käigu jaoks ei jätkunud.

Raadio ettevõtlikule inimesele

Äripäeva raadio 92.4

Hetkel eetris

Kava

    Vaata kogu kava
    Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
    16. October 2014, 16:15
    Otsi:

    Ava täpsem otsing