Tumedad pilved majandustaevas

Ei põhjas, läänes ega idas pole näha midagi, mis ekspordist tugevalt sõltuvat Eesti majandust toetada võiks. Seepärast ei ole välistatud, et riigikogule esitatud eelarve, kus oli vaatamata nigelale majanduskasvule peaaegu igaühele midagi pakkuda, on osutunud ülemäära roosaks, ning et enne kulutuste lukkulöömist tasuks veel kord tõsiselt mõelda loodetud tulude realistlikkusele. Sellele, kui kaua nõrga välisnõudluse tingimustes meie majandus teistest kiiremini kasvada suudab. Kuid veel enam sellele, mida peaksime peale eelarve tasakaalustamise teisiti tegema.

Kuigi ka kuu aega tagasi võis aimata, et IMFi maailma majanduskasvu prognoosi nii selleks kui ka tulevaks aastaks kärbib, kipub reaalsus oodatut varjutama. Kulutatud ja ajalooliselt odav raha pole maailmas reaalmajandust ju kasvama pannud. SKT võib ilma reaalmajanduse kasvuta mõnes kohas mõnel hetkel küll kuigivõrd kasvada, kuid kogu majanduse püsivale kasvutrajektoorile tagasijõudmisest selle põhjal rääkida küll ei saa.

Praegu on Bank of Englandi interssimäära baasiks tema 320aastase ajaloo mugavaim 0,5%! Ja kui nii odav raha pole kaasa toonud erilisi investeeringuid reaalmajandusse, vaid peamiselt suuremate finantsriskide võtmist, on täna majanduses midagi tunduvalt teisiti kui kogu eelnenud aja jooksul. Raha omanikele või haldajatele on nn kasiinomajanduse riskid tunduvalt vastuvõetavamad kui reaalmajanduse omad. Miks siis muidu oleks riski- ja varahaldusfirmade tärkavatelt turgudelt ostetud bondide ja muu seesuguse maht kasvanud viimase kümne aastaga 265 miljardilt dollarilt peaaegu kahele triljonile.

Miks siis ikkagi maailmas raha reaalmajandusse investeerida eriti ei soovita? Küllalt levinud ja ilmselt kõige pessimistlikuma seisukoha järgi ongi nüüd pikaks ajaks kui mitte alatiseks arenenud maailma potentsiaalne kasvumäär elanikkonna vananemise ja muu sellise tõttu orgaaniliselt väga madalaks taandunud. Mõnevõrra lootusrikkamaks on teisenenud arvamused, et me pole veel krediidi- ja kinnisvaramulli tagajärgedest välja tulnud, aga ka järjest enam leiab toetust seisukoht, et majandusliku stagnatsiooni üheks põhjuseks on ka viimasel ajal aset leidev majandusliku ebavõrdsuse suurenemine.

Viimase mõnekümne aasta jooksul on arenenud maades kahe kolmandiku inimeste reaalsissetulek kasvanud kas vähe või üldse mitte. Enamik rikkuse juurdekasvust on kogunenud vähem kui elanikkonna ühe kümnendiku kätte, kelle tulude suurenemisest tulenev täiendav nõudlus kahe kolmandiku nõudluse kasvu puudumist sugugi ei tasakaalusta.

Ebavõrdsuse kasvust rääkimine ei ole juba mõnda aega ainult sotsialistide üles puhutud teema, vaid arenenud maades, eriti aga Ühendriikide uurijatele kaua teada olev tõsiasi. USA viimase Census report'i järgi pole 90% ameeriklaste perede sissetulek alates 1980 samahästi kui muutunud. Seal teenis mediaankeskmine täiskohaga tööline 1973 aastal 49 678 dollarit (inflatsiooni arvestades) ja 2013 aastal 50 033 dollarit. Kolmesajadollarine vahe on väiksem kui arvutusviga selliste arvutuste tegemisel.

Reaalmajanduse finantseerimise raskustest rääkimisel  pole õige mööda vaadata ka sellistest põhjustest, mis ühe suure Saksa kommertspanga juhi sõnastuses kõlas järgmiselt: kuidas te saate eeldada, et ma hakkan raha välja  laenama olukorras, kus ma pean iga kuue kuu tagant läbima stressitesti. Võib olla, et nagu sageli varemgi, on ka seekord bürokraatiaga üle pingutanud.

Praeguses mõnevõrra keerulisemaks muutunud olukorras pole vaja tähelepanu pöörata mitte vaidlustele selle üle, kas meie majandus kasvab rahalises arvestuses tuleval aastal kolm või viis protsenti, vaid hoopis enam sellele, kuidas leida avaliku sektori tegevuste ja kulutuste virvarrist üles sinna mõnusalt ära peidetud ebaratsionaalsused.

Esimene samm sellel teel oleks meie senise tegevuse aus ja põhjalik analüüs. Maksumaksja peab ju ükskord peale selle, et tema maksudena ära antud raha on peaaegu täielikult kulutatud, teada saama ka seda, kui hästi seda raha on kasutatud.  Riigikontrolli audititest siin ei piisa. Ka ministeeriumid ise ning riigikogu peavad oma tegevuse tulemuslikkusest senisest erinevas võtmes rääkima hakkama. Seejuures ei tohi unustada, et raha hästi kasutamine ei tähenda üksnes raha kasutamiseks õigetel eesmärkidel, vaid ka efektiivset kasutamist ning arukat otsustamist kulutuste prioriteetide üle. Samuti peame hakkama vahet tegema õigete eesmärkide nimel tegutsemisel ja nende eesmärkide saavutamisel.

 Aga seni kuni majanduslikust määramatusest tuleneda võiv eelarve puudujääk ei ähvarda lubatud piirmäärasid ületada, on tõepoolest vajalike asjade ära tegemine tunduvalt tähtsam kui mõne kümnendiku protsendi suurune hälbimine soovitud  eelarve tasakaalust.