Esmaspäev 5. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Jaan Pillesaar – seljakotiga seikleja tarkvarataevas

25. oktoober 2014, 08:30
Tarkvaraärimees, kes kirjutab sahtlisse äriplaane.
http://www.aripaev.ee/storyimage/EA/20141025/VARIA/141029810/AR/0/AR-141029810.jpg

Helmese juht Jaan Pillesaar ei pea ideid suurt millekski, sest neid jagub kõigil. Võidavad need, kes ideed ka päriselt teoks teevad. Kõige paremad ideed, mida asuda laias maailmas teoks tegema, tulevad Pillesaarel tema Kakumäe kodus selili voodis lamades.

Tüüpiline Jaani tööpäev algab hommikumantlis. Esimene tass kohvi käes, lülitab ta kõrge töölaua taga sisse arvuti oma kolmest küljest akendega ümbritsetud kodukontoris. Lapsed on kooli läinud, hommikustes ummikutes pole pidanud istuma, aknast avaneb vaade majatagusesse seenemetsa – päev algab igati pingevabalt. Kõrvaltoas sädistavad tütarde papagoid. Tõsine töö hakkab pihta teise tassi kohviga, kirjutab Äripäeva ajakiri Gentleman.

“Uhkes üksinduses kodus ajude ragistamine on privileeg,” ütleb Jaan. Seda privileegi saavad soovi korral nautida kõik Pillesaare juhitud tarkvarafirma Helmese töötajad, kuid häda on selles, et Helmes on valdavalt tiimitöö ja tiim käib ikka kontoris koos. Üks edukas firma saabki tänapäeval olla ainult hea tiimitöö tulemus, üheski inimeses üksinda ei peitu kõiki selleks vajalikke talente, sõnab Jaan.

Jaan Pillesaar võib jätta malbe ja tagasihoidliku inimese mulje, kuid oma arvamus Eesti elu tervisest on Jaanil tugev. Ta ei kipu kiitma takka riigi veenvale reklaamitööle, mis loob kuvandit Eestist kui maailma parimast paigast ettevõtte asutamiseks, sest ettevõtlusaktiivsus on siin Jaani kinnitusel üks Euroopa madalamaid. Tööjõumaksud on suured. Nõukogudeaegsed röövkapitalismi ilmingud pole kadunud. Riik ei kanna oma ärimehi just kätel. Olla Eestis ettevõtja pole meelakkumine.

Esimesed kümme aastat oma äri käima tõmmates ei näinud Jaan ühtegi pühapäeva. Nüüd, 47. eluaastaks on saabunud hetk, mil ta võib oma Kaku­mäe tagaaias jala üle põlve visata, hinge tõmmata ja rääkida mägedes matkamisest, ajurvedast, pühapäevadest lastega ja kümnetest sahtlisse kirjutatud äriplaanidest.

 

Linnaõhk peletas hotelli elama

Jaan ja tema abikaasa Hede armastavad loodust nii väga, et suutsid elada enne Kakumäe maja valmimist vaid paar nädalat vanalinna üürikorteris, siis kolis mees koos lapseootel abikaasaga Laulas­maa spaasse – ikka linnakärast eemale, mereõhule lähemale.

“Selle Kakumäe koha leidsime nii, et üks sõber tahtis mulle kangesti ühte Volvot müüa. Võtsime siis selle Volvo ja sattusime nädalavahetusel siiakanti sõitma. Siis olid siin Kakumäel ainult krundid, ei ühtegi maja. Vaatasime kohe, et teist sellist mäekülje ja mustikametsaga krunti me küll Tallinnas ei leia. Meil oli Hedega toona kahe peale kaks maja ja kaks korterit, müüsime need kõik maha ja ehitasime siia uue kodu. Sisse kolisime aastal 2005. Maja ei saanud aga õigel ajal valmis, kogu vana kinnisvara oli ka juba ära müüdud. Paar nädalat pidasimegi ühes vanalinna üürikorteris vastu, siis kolisime kuuks ajaks Laulasmaa spaasse. Liisa sündis just sel ajal. Spaainimesed said teada, et olime sünnitusele sõitnud. Kui Fertilitasest tagasi jõudsime, oli meile kook tehtud. Ega seda ikka iga päev juhtu, et hotellielanikud saavad lapse,” meenutab ta.

 

Valgustavad seljavalud

“Umbes kolmandiku ajast töötan kodukontoris, kolmandiku käin inimestega kohtumas ja kolmandiku olen linnakontoris. Soovitan võimalusel kodus töötamist. Mõtlemistööd saab siin kordades tõhusamalt teha. Kõike ei saa muidugi kodust teha, inimestega peab otse ka suhtlema,” räägib Jaan.

Klassikaline tööaeg on tema arvates oma tähtsust tasapisi kaotamas, sest väga paljud inimesed teevad õhtul kell üheksa kodus ka tööd. “Tööd tehakse tulemuse nimel, see pole ju lihtsalt kusagil kohal käimise protsessi pärast. Ma arvan, et kodus töötamise väärtuse mõistmiseks peab paar nädalat haige olema. Siis saab selgeks, et tegelikult saab väga palju asju ära teha ka kodust väljumata. Ma olen väga harva haige olnud, aga korraga saabunud seljavalud valgustasid mind selles osas tohutult,” on ta nüüd veendunud.

Helmese büroojuhataja tegi hiljaaegu pakkumise, et kontorisse võiks sisse seada eraldi toa, kus saaks vahepeal magamas käia – mõned inimesed lihtsalt vajavad lõunast uinakut ja on pärast hulga produktiivsemad. Selle ideega oli Jaan kohe päri.

“Praegu on väga hea ja vaikne kodus töötada, aga suvel oli keerulisem, kui lapsed olid kodus. Eriti head mõtted tulevad siis, kui pikali visata ja veri valgub pähe. Kõige olulisemad asjad siin elus olengi vist välja mõelnud voodis lamades.”

 

Helmes – tegijate näoga pereettevõte

“Ettevõtjad on hullud inimesed. Õnne ja juhuse osakaal nende edus on üüratu,” ütleb Jaan. “Mina oleks pidanud omal ajal TPI järel muidu suunamisega näiteks Väike-Maarjasse insenerina tööle minema, aga õnneks oli mul häid ja innovaatilisi sõpru, kes otsustasid hoopis ise midagi teha ja mind ka kampa võtta.”

Sellest innovaatilisest ettevõtmisest 1991. aastal sai Jaani elutöö, tarkvarafirma Helmes. Jaan aga ei taha nõustuda, et Helmes oleks ligi 25 tegutsemisaastaga ülemäära tema nägu läinud. “Helmese bränd on kõikide sadade tublide inimeste nägu, kes on läbi aegade siin töötanud. Meid on ligi 200 inimest mitmes riigis. Ka mina olin Helmese põhi­väärtuste sõnastamisel aktiivne. Need on hoolivus, julgus ja efektiivsus, mis on minu jaoks olulised inimlikud omadused ja iga eduka äri põhi­mõtted,” ütleb ta.

“Just eile lugesin Michael Gerberi raamatust sellise lause, et mistahes äri on pereäri. Väga õige! Kui sul on ikka vaja laps kooli viia, siis sel ajal tööl olla ei saa. Meie peres teeb seda Hede ja minul on selle võrra kergem. Minu põhimõte on, et iga töötaja peab saama eraelu ja töö ühendada võimalikult efektiivsel viisil.”

 

Õigel hetkel ärid sahtlist välja

Oma paarikümne aasta jooksul Eesti tippettevõtluses on Jaan hoidnud kätt ligi 30 ettevõtte pulsil nende asutamisest peale. Paljud neist pole jõudnud paberilt kaugemale. Helmes, MarkIT ja Now Innovations on olnud lipulaevad. Aga näiteks Jaani ja tema tiimi välja mõeldud Tervisepank ei tahtnud alguses üldse kaubaks minna.

“Praegune koolitervise infosüsteem sai alguse sellest, et mul oli äri, mille eesmärk oligi veebi kaudu perearstidele infosüsteemi teenust pakkuda. Perearstid aga osutusid nii konservatiivseteks, et ma panin umbes kolm kuni viis miljonit krooni magama ja projekt jäi sinnapaika. Mitu aastat hiljem korraldas Tallinna linn aga hanke peaaegu samasuguse teenuse leidmiseks. Siis saime oma tarkvara sahtlist välja võtta ja teenisime investeeritud raha tagasi. See on hea näide sellest, et idee võib olla hea, aga äri õnnestumine on korrutis väga paljudest teguritest ja õige ajastus on selles väga oluline komponent,” ütleb Jaan.

Ta selgitab, et äris on tähtsuselt esimene komponent elluviimine ja idee on alles teisel või kolmandal kohal – kui ta üldse mingit tähtsust omab. Näiteks sellist otsingumootorit nagu AltaVista ei mäleta enam keegi, aga Google on maailma üks väärtuslikemaid ettevõtteid. Mõlema idee on täpselt sama, erinevus on ainult elluviimises.

 

Idee ei maksa midagi

Kui vaadata, millega teenitakse praegu maailmas palju raha, siis 99 protsendi ulatuses pole need Jaani sõnul mitte uued ideed, vaid vanad tuntud ideed, mida keegi teeb lihtsalt väga hästi. “Apple ei teinud ka midagi uut, vaid lihtsalt vana asja paremini. Juba aastal 1995 olid olemas sellised teenused nagu Skype, aga Skype kommertsialiseeris selle. Rahavahetus (viidates edukale idufirmale Transferwise – toim) ei ole ka ju midagi uut, nad teevad seda, mida on tehtud raha leiutamisest alates, lihtsalt pisut uue nurga alt.”

Vaid murdosa idufirmasid on teadusuuringutele tuginedes midagi täiesti uut teinud. Need on mõnes mõttes just kõige olulisemad firmad, kellest me sageli suurt midagi ei tea, sest nende eesotsas on teadlased, kes ei räägi kogu aeg, kui erilised ja innovaatilised nad on. “Keskmine tootlus idufirmade puhul on väga madal või isegi negatiivne. Raha teenivad väga üksikud, kellel veab või kes on väga targad. See on nagu loteriiäri: seal on üksikuid suuri võitjaid ja palju keskpäraseid kaotajaid. Idufirmasid võib teha, kui oled 25 aastat vana, energiat on palju ja pensionini on nii palju aega, et nende paari aia taha läinud firma pärast vanaduses veel nälga ei jää. Kui sa oled 47 nagu mina, on natuke hilja hakata selliseid katseid tegema. Elada oleks ka vaja, mingil hetkel tahaks puhata ja mängida, kogu aeg ei jõua idufirma tempoga tööd teha. Äri alustades ei olnud mul küll kümme aastat ühtegi pühapäeva, see oli ainus võimalus midagi käima saada,” meenutab ta.

 

Mägedepisik

Nüüd, mil Jaanil kõik ettevõtted edukalt käimas on, mõistab ta ka puhkamise vajadust, et keha ega pea alla ei annaks. “Paar aastat tagasi proovisin uuesti jalgpalli mängida, mis oli nooruses mu lemmikspordiala. Masendav kogemus oli. Mõte ja tunnetus teavad, mida tuleb palliga teha, aga keha lihtsalt ei tule järele. Ei ole enam seda kiirust ja painduvust. Õnneks on hulgaliselt teisi spordialasid, kus kiirus ja painduvus ei ole olulised, piisab teadmistest ja vastupidavusest. Näiteks seda usun ma küll, et mägedes suudan ronida veel 70aastaselt ka. Minu üks unistus on ronida Matterhorni, ühe Alpide ilusaima mäe (4478 meetrit), tippu, ja ma tõesti kavatsen seda teha,” kinnitab Jaan.

Tänavu on esimene kord viimase 15 aasta jooksul, mil Jaanil on veel alpimatk tegemata. Mägedes matkamas on ta käinud nii üksi, lähedasemate sõprade, Helmese kolleegide kui ka suuremate gruppidega.

“Kui grupp on kaasas, tuleb hoolitseda, et ka teised liikmed sihtpunkti kohale jõuaksid. Ükskord tulin kaardi järgi justkui korralikul rajal üle
mäeaheliku ja sattusin 1000 meetrit allpool läbimatusse okaspõõsaste džunglisse. Mis sa siis sellises olukorras teed? Üle kuru teisele poole tagasi ronida ei jaksa, päike hakkab loojuma, magamisvarustust pole. Laskusin siis läbi vee kaks-kolm tundi mööda mägijõge ja jõudsin lõpuks pärale. Nii võib ikka juhtuda, kui minna uutele radadele,” on Jaan nüüdseks õppinud.

Jaanil on e-lugeris pidevalt pooleli umbes 30 raamatut.

Kus lõppeb töö ja algab pühapäev?

Jaan ütleb, et tema sõbrad kipuvad väitma, et ta teeb erakordselt palju tööd, aga Jaan ise kaitseb end sellega, et ta ei viitsigi teha paljusid asju, mida teised lõõgastumiseks peavad.

“Senimaani tegin jah kõik nädalavahetused tööd, raske oli piiri tõmmata, mis on töö ja mis enam töö pole. Mõne vajaliku raamatu lugemine pole minu jaoks töö. Ma ei viitsiks aga pühapäeval kell neli veinipudelit lahti teha ja grillima hakata. Selle veinipudeli võin ma avada, aga sinna kõrvale võtan mõne asjaliku raamatu, et midagi ikka teha ka oleks,” selgitab ta.

Kui Jaanil parasjagu lugemistuju pole ja näiteks rattaga ka sõita ei taha, meeldiks talle lastega tegeleda, kuid viimasel ajal ei taha need vedu võtta. Pigem on isa see, kes mängida tahab. “Pühapäeval just pakkusin välja, et lähme jalutame Taba­salu pankrannikul ja pärast lähme restorani sööma. See plaan hääletati kohe maha. Suure tüliga saime kaubale, käisime jalutasime vanaema krundi peal, korjasime õunad ära ja läksime siis sushit sööma. Neil on ikka väga selge oma nägemus, mida nad teha tahavad. Eriti põikpäine on noorem. Ta on alati põhimõtteliselt kõigele vastu, mis välja pakutakse. Esimene tütar on 18 kuud vanem. Tema on rohkem minu laps, noorem on rohkem Hede
laps. Kui ta sündis, siis Hede tegeles temaga, vanem õppis minu lapseks olema,” räägib Jaan.

 

Raamatukoi öötöö

Filoloogi poja ning hilise uinujana on Jaan kõva lugeja. Kooli ajal aitas ta filoloogist emal vahel raamatuidki toimetada. Praegu on tema öökapil e-luger ja selles on pidevalt pooleli umbes 30 raamatut. Paratamatult on vähemalt pooled neist tippjuhile omaselt juhtimisalased, ülejäänud pool ilukirjandus. “Paberiajastul” tellis ta iga kuu Amazonist paki raamatuid.

“Kui õhtul väsinud olen ja pea ei jaga enam korralikult, loen meditatiivset kirjandust. Aga 8st 12ni võin veel midagi asjalikku lugeda, ega ma enne uniseks jää kui alles ühe paiku öösel. Ja kui und ei tule, siis tulen uuesti trepist alla, panen aias tule põlema ja loen mingit joogakirjandust. Kui midagi soovitama peaksin, siis lugege Deepak Chopra
raamatut “Perfect Health”. See paneb mõtlema, kuidas elada, et kaua elada,” soovitab ta.

Viimase aja seljavalu on viinud Jaani tervisekirjanduse radadele. Inimene kogu oma keerukuses on teda alati huvitanud. Et aga valu ei tahtnud üldse järele anda, pöördus ta raamatutest kannustatuna alternatiivmeditsiini poole.

“Täna hommikul käisin esimest korda ajurveda arsti juures oma seljavalu pärast. Mina talle midagi ei rääkinud, mis mul viga on, aga oma kahe käega pulssi mõõtes oskas ta üsna täpselt mu probleemi ära kirjeldada. Kogu ajurveda ravi põhineb sellel, et organismi tasakaalu muudetakse mingis suunas – teatud rakkudel lastakse tekkida vastavalt vajadusele kiiremini või aeglasemalt,” ütleb Jaan.

 

Täna õpiks arstiks

Kuna Jaani tädi oli arst, võeti tedagi lapsepõlves sageli haiglasse kaasa. “Meditsiin oli üks eriala, mida kaalusin õppima minna. Kunst oli teine, aga õnneks olin piisavalt andetu, et ei saanud ERKIsse
graafikasse sisse. Elektroonika tundus ka tore asi, millest toona keegi eriti aru ei saanud. Lõpuks valisin selle. Tuleviku maailmas on tehnoloogiat mõistmata väga raske toime tulla. Need on julged inimesed, kes lähevad õppima nn pehmeid erialasid,” sõnab Jaan.

Kõigepealt ütleb ta, et kui saaks uuesti ülikoolitee algusest peale jalge alla võtta, õpiks ikkagi elektroonikat, sest sellest lihtsalt tuleb tänapäeval aru saada. Pikemalt järele mõeldes tõdeb ta: “Kui täna läheksin ülikooli ja raha ei ole üldse teemaks, õpiksin ilmselt arstiks!” 

KOMMENTAAR

Jätkab ka siis, kui teised juba loobuvad

Ville Jehe, sõber, teinud Jaaniga mitmeid Targa Eesti ja Teenusmajanduse Koja projekte

 

Jaan võib tihti jätta mulje, et tema seisukohad on kõigutamatud. Tegelikult on aga olemas hulk inimesi, kes tema arvamust siiski oluliselt mõjutada suudavad. Kusjuures need inimesed, kelle arvamusega ta arvestab, seda tihti ise ei teagi.

Tema meelekindlus ja pühendumus on tähelepanuväärsed – olenemata ette tulevatest takistustest, jääb ta enda valitud teele kindlaks isegi siis, kui teised on juba loobumas.

Lähemalt sain Jaaniga tuttavaks aastal 1999 – olin koos Allan Martinsoniga Microlinkis, mis sel ajal agressiivselt laienes. Pidasime Jaaniga tema ettevõttega Helmese koostöö- ja investeerimisläbirääkimisi. Samal ajal ostis Microlink Lätis ja Leedus mitmeid ettevõtteid, skeem oli alati sama: tutvusime juhtkonnaga, rääkisime oma visioonist, saime kinnitust, et see ikka ära ostetakse ja seejärel ostsime.

Jaaniga nii ei läinud. Tema visioon Helmese tulevikust oli nii selge ja kindel, et sisuliselt polnud sinna enam mitte midagi lisada. Tal polnud Microlinki vaja. Tal polegi eriti kedagi vaja, ettevõtjana on ta tervik. Samas hindab ta ka meeskonna olulisust ja arendab seda.

 

“Kinkis” lemmikteksad hotellitöötajale

Meelis Lang, kauaaegne töö- ja reisikaaslane, partner Helmeses

 

Esmapilgul on Jaan pigem rahulik introvert, kes ise inimestega juttu rääkima ei trügi, kuid leiab alati aega inimeste kuulamiseks. Ta julgustab aktiivselt, kui kuuleb nende ärivõimalustest. Tutvusime 2001. aastal Helmese kööginurgas, kui arutasin kolleegiga, kuidas midagi saaks paremini teha. Vahepeal oli Jaan ligi hiilinud ja ütles, et tahaks lähemalt minu mõtetest kuulda. Mina rääkisin, Jaan kuulas. Koos töötatud aastate jooksul oleme nii palju häid mõtteid ellu viinud.

Kõige naljakamad ja kummalisemad lood juhtuvad alati välismaal reisides, kuna Jaan räägib vaikselt, mõnikord lausa ilma sõnadeta. Inimesed tõlgendavad tema soove väga loovalt. Ükskord andis Jaan hotellis oma lemmikud disainteksad võõramaalasest teenindajale pesemiseks. Kui Jaan oli juba paar päeva n-ö püksata olnud ja olukorda uurima läks, siis selgus, et teenindaja oli Jaani sõnadest ja käeviibetest aru saanud, et Jaan kingib need teksad talle ning viimane oli neid juba rõõmsalt kandma hakanud.

Äris on Jaan on suutnud mind üllatada nii positiivselt kui ka negatiivselt sellega, milliseid võimalusi ja usaldust ta jätkuvalt inimestele annab ka pärast seda, kui äris on tekkinud tagasilööke või raskusi.

Maailm mõtestatud

Esimene miljon

“Magasin oma ettevõtluse alustamise aastatel põrandal madratsil. Polnud aega voodit osta ja ei tundnud ma selle järele puudust ka,” meenutab Jaan. “Koolipõlves ma vahel arvutasin, milline oleks miinimumsumma päevas, millega ma hakkama saaksin. See oli vist nii umbes üks rubla. Nii et toime tulla on võimalik väga väikese rahaga. Väike raha lihtsalt seab mõningaid piiranguid vabadusele ja igaühel tuleb kaaluda, mis see sobiv tasakaal tema jaoks on.”

Esimene miljon teenitakse Jaani sõnul tavaliselt kõva töö ja säästliku eluviisi tulemusena. Seejärel saab hakata ka investeerima ja rahaga oma tööd võimendama. Jaan räägib, et esimesed investeeringud enamasti luhtuvad: “Teatavasti üle 95% algatatud ettevõtetest üle viie aasta ei ela ja see on reaalne statistika ka minu kogemuses. Järgmised miljonid tulevad tavaliselt kergemini sellepärast, et nad tulevad eelmiste kaotatud miljonite kogemusest.”

 

Lühinägelik Euroopa langeb nagu Rooma impeerium

Vabal ja tööaja piirimail mõtleb Jaan Euroopa Liidu tulevikust. Majanduslikult edukaid riike maailmas iseloomustab üks ühine näitaja – madalad tööjõumaksud. “Vaadake USAd ja Aasiat. EL on tänase maksupoliitika jätkumisel 100 aasta pärast vaene ja tülidest lõhestatud vanadekodu. Maailma valitseb Aasia,” kinnitab ta.

“ELi abirahade mõju majandusele on nagu püksi pissimine. Kuni abi jagatakse, on soe ja hea, aga pikemas perspektiivis on külm ja märg. Kuhu selline ümberjagamine viib, on näha põllumajanduse sektoris. Lõpuks ei oska ettevõtted ilma abita toime tulla. Abirahad ei lase turul puhastuda ettevõtmistest, mis tegelikult ei ole konkurentsivõimelised. Ja selle tõttu ei saa ka konkurentsivõimelised ettevõtted raha teenida. Sõites ringi Prantsusmaa maakohtades, on seal näha talumajapidamisi, mis elavad lehmade pealt makstavast eurotoetusest. Kaks eurot lehma kohta päevas. Lehm seda raha tegelikult ei vaja.”

 

Poliitikud, võtke aru pähe

Jaan Pillesaare sõnul ei peaks riik ettevõtjaid kuidagi abistama, sest riigi ülesanne on luua mõistlike maksudega seadusruum ja anda ettevõtjatele luba tegutseda. Tõelistele ettevõtjatele sellest piisab.

“Igasugune riiklik abi ehk teiste sõnadega pöördmaksustamine on majanduslikus mõttes lollus,” manitseb ta. “Kõigepealt korjatakse raha kokku ja siis jagatakse see taas laiali. Tulemusena läheb pool raha raisku ja ülejäänut kasutatakse turumoonutuse tekitamiseks ja poliitilise toe ostmiseks, mitte majanduse edendamiseks,” ütleb ta.

“Minu jaoks on alati põhimõtted ja tõde olulisemad olnud kui raha. Nii mõnigi kord olen selle eest ka poliitikutelt privaatse või avaliku noomituse saanud,” räägib Pillesaar. “Kahjuks esineb ettevõtjaid, kelle äri sõltub ainult riigist ja kelle arvamust parteid ettevõtjate seisukohana võtavad. Ma soovitaks neile ettevõtjatele sama, mida Venemaaga äri ajajatele: riik ei ole stabiilne partner, investeerige oma raha mujale.”

Eesti on mehe sõnul ettevõtja jaoks maksukohustuste suuruse poolest keskmise kasumi kohta Euroopa kõige kallim riik. Ettevõtja maksab riigikassasse käibemaksu, aktsiisid, dividendi tulumaksu, töötuskindlustuse ja kõik tööjõumaksud. See, et osa tööjõumakse justkui tasub töötaja ise, on fiktsioon paberil.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. October 2014, 16:01
Otsi:

Ava täpsem otsing