Restoranitest: Hotoka kuumad koerad

Heidi Vihma 13. november 2014, 16:24
Tallinnas Toompea külje all asuvas uues söögikohas Hotokas saab kõhtu täita hot dog’idega – menüüs on valida ligi kümne erineva kuumkoera vahel.
http://www.aripaev.ee/storyimage/EA/20141113/NEWS/141119798/AR/0/AR-141119798.jpg

Laupäeva õhtul oli Hotoka ehk Tallinna uues kuumkoerarestoranis lisaks vorstisaiasööjatele ka kaks koera. Mõlemad ühesugused, karvaseid vorstikesi meenutavad ja mitte oluliselt suuremad kui need, mis saia vahele käivad.

Unustasin küsimast, kas tegemist on stammkundedega, aga oleks ju tore, kui kuumkoerarestoranis oleks koertele või nende peremeestele soodushinnad. Viited päriskoerte ja kuumkoerte seostele on tänapäeval muidugi ebasündsad, kuigi võimaliku koeralihasisalduse tõttu see nimi vorstisaiadele ju kunagi külge jäigi.

Kuumkoera erinevad maitsevarjundid

Ameerika Lihainstituudi andmetel hakkasid sakslastest sisserändajad juba 1870ndatel frankfurtereid saia sisse pistma ja nii sai hot dog'ist üks maailma esimesi tänavatoite, USA vaesema töölis­klassi jaoks sama oluline kui restoranikülastus keskklassi jaoks. Ja nii on see siiani, kusjuures viimastel aastatel on tänavatoit tegemas läbi lausa renessanslikku õitsengut: klientuur on läinud nõudlikumaks ja ka hamburgerid ning vorstisaiad on ninad gurmee poole pööranud.

Darwini teooria järgi toimub liikide areng pideva kohandumise teel, võib-olla on ameeriklastel aastakümnetega välja arenenud eriti laialt lahti käivad lõuad? Minusugune kitsasuuline eestlane sureks seal lihtsalt välja, sest hot dog mulle suhu lihtsalt ei mahu. Aga söönuks ma seekord sain – eestlaste loodud vorstisaiarestoranis olid kahvlid ja noad õnneks laual olemas, pealegi väga ökoloogilised, puust.

Kuigi ühetoidurestoran, on Hotokal täiesti arvestatava pikkusega menüü: sai ja vorst on alati samad, aga lisandid varieeruvad hapukapsast chilli con carne'ni. Lähtusin sellest, mida paremini tunnen: jõuluaeg ju lähenemas, olgu siis üks kuumkoer hapukapsa ja sinepiga, teiseks ohtra juustuga pitsa-hot dog, sest pitsa on kuumale koerale lähim saiatoode, mida ma natukenegi tunnen.

Täidis võidutseb saia üle

Mulle maitsesid mõlemad. Eriti head olid vorstid. Hotoka vorstid kuuluvad kahtlemata Eesti vorstiparemiku hulka – tehtud veise- ja põdralihast ning ehtsates seasooltes. Ka saiad oli kõike muud kui kahvatud vahtkummtooted: need olid puhta ja ehtsa maitsega, kenasti grillitriibulised ja üldse mitte paksud.

Kuigi läbisöödud-maitstud kuumkoerte nimekirjas on vaid kaks nimetust, julgen nende põhjal teha üldistuse, et täidised on piisavalt eri ilmega. Ja seda on ohtralt: kui hiljuti külastatud esindushamburgerlas oli täidise-saia suhe umbes üks viiele – saia kasuks –, siis Hotoka omal oli vorsti ja täidist oma kaks korda rohkem kui saia.

Saiade kõrvale näkitsesime ka suitsukana-avokaadosalatit ja saime kokku täisväärtusliku õhtusöögi. Magusat, tõsi küll, polnud muud kui jäätist, aga saia-pearoale lisaks ju polegi rohkem süsivesikuid vaja. Joogiks oli Hotokal pakkuda nii veini kui ka mahla ning nagu poolkohustuslikuks saanud väikepruulikodade õllesid. Nii et isegi on põhjust rääkida toidu ja joogi kokkusobitamisest: karameljalt mahemagus Rukkirääk sobis kokku hapukapsa-vorstisaiaga, (paki)tomatimahl oli aga hea valik Pizza dogi kõrvale.

Järgmisel kuul läheb võtan ette kassikohviku külastuse, ka selline olla hiljuti Tallinnasse tekkinud. Erinevalt koertest pole kassidel aga minu teada ühtegi nimirooga.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
13. November 2014, 16:24
Otsi:

Ava täpsem otsing