Restoranitest: Ancho kostitab vürtsikusega

Heidi Vihma 21. november 2014, 11:00
Sama kirev ja värviline kui Tallinna vanalinnas asuva Mehhiko söögikoha Ancho sisekujundus on ka nende joogimenüü – sealt leiab kümmekond erinevat Margaritat. Toidumenüü on tagasihoidlikum, aga häid maitseid pakkuv.
http://www.aripaev.ee/storyimage/EA/20141121/VARIA/141129964/AR/0/Restoran-Ancho.jpg

Müürivahe tänava Ancho tutvustab ennast ainult inglise keeles: Mexican food & Drink bar. Eesti keeles siis Mehhiko toiduga napsikoht? Või hoopiski Mehhiko gastrobaar?

Menüü annaks väiksema restorani mõõdu välja küll, aga jooke pakutakse hoogsamalt, kui restoranis kombeks on. Nii pole seinatahvlil kirjas mitte toidud, nagu söögikohas tavaks, vaid joogid, täpsemalt kõikvõimalikud tequila-kokteilid – kümmekond või isegi rohkem erinevat Margaritat. Võimsaim neist, pooleteistliitrine hinnaga 27 eurot – restorani kohta liig mis liig, napsikohas aga lihtsalt tavaline XXL.

Vürtsi pimedasse talve

Lopsakamaid taldriku­täisi ehk pearoogasid on kolm: chilli con carne, grillitud searibid ja grillitud kanavardad. Suupistete ja taco'de-burritode-tortiljade valik on aga märksa rikkalikum. Sissejuhatavaks suupisteks valisin chilaquiles rojos ehk tulised juustu ja chipotle'i kastmega kaetud tortilja-tšipsid, mis koos klaasi lihtsa punaveiniga oma vürtsikuses ja krõbeduses mõjusid lausa teraapiliselt. Muidugi meeldib mulle Eesti kohalik ja hooajaline toit, aga pimedal ja märjal talvehakul kulub ära ka natuke tšillit ja jalapeno't.

Olen juba mõnda aega märganud, et viimaks ometi, natuke rohkem kui viissada aastat pärast Ameerika avastamist, on sealse mandri põlisasukas mais lõpuks ka Eestisse jõudnud. Suuremates kauplustes leiab juba tükk aega lisaks nisuimitatsioonidele ka tõelisi maisitortiljasid, Ancho aga laseb lausa valida: kellele meeldib nisu, saab pehmeid nisu-taco'sid, kellele mais, see krõbedaid ja kõvasid maisi-taco'sid. Täidised on ühesuguselt lopsakad mõlemal. Minu rammusalt mahlakas veiseliha-taco oleks vajanud suuremat nälga kui see, mis mind Anchosse tõi, jagasin seda lauakaaslasega. Ka salati mõõt oli pigem kahe- kui ühe sööja järgi seatud ja läks jagamisele.

Õige asi õiges kohas

Tõelise turistilõksuna on Ancho end üles seadnud ühele Tallinna kitsaimale tänavale. Turistilõksu nimetust kasutatakse enamasti halvustavas kontekstis, aga tegelikult pole turistidel ju osa lõksude, lõksuparemiku vastu midagi: turistielu pole lihtne, päevade kaupa tuleb kodutuna võõras linnas ringi käia ja see on väga väsitav, eriti külmal ajal.

Ikka on aeg-ajalt vaja kuhugi maha istuda ja ennast turgutada. Ancho asub selleks just õiges kohas, on õige suuruse ja kiiret kosutust pakkuva sisuga. Kuigi uustulnuk, oskab ta jätta mulje, nagu oleks ta kogu aeg olemas olnud. Tundub, et tegijatel-otsustajatel pole see esimene söögi-joogikoht sisse seada, nii menüüs kui ka atmosfääri loomisel on tunda kogenud kätt ja läbimõeldud tegutsemist.

Sama hästi kui turistilõksuks sobib Ancho ka kontoritöötajalõksuks. Sügavaid elamusi ei paku, aga särtsakaid maitseid ja lihtsaid jooke küllaga. Tuba on soe ja värviline, söök-jook lihtne ja maitsev ning lisaks pole ka kallis – mida veel pimedal ja külmal ajal tahta?

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
21. November 2014, 11:01
Otsi:

Ava täpsem otsing