Peterburi ärimehed rääkisid suud puhtaks

Töötame edasi. Millised variandid meil veel on? Praegune dollari ja euro hind pole majanduslikult põhjendatud, see on spekulatsioon – ei enamat. Isegi kui nafta hind kukub 40 rublale barrelist, võib maksimaalne kurss olla 60 rubla dollari eest. Praegu on kiirelt vaja subsideerida hüpoteekide intresse. See on võtmesamm, mis tõmbaks riigi kriisist välja. Miks sellest pole veel teatatud, ma ei tea. Loodan, et baasintressimäära tõstmine on lühiajaline, sest tööstus ei kannata seda välja. Üheski riigis pole sellise intressimäära puhul võimalik midagi toota.

Aga mis siin teha? Kas puua end üles? Pigistada kannikad kokku ja kannatada. Vaadata, kuhu olukord kulgeb ja kuulata, mida ütleb riigi optimistlik valitsus. Neil, kes sõitsid lebotama Taisse, on paras aeg naasta lebotama Peterburi. Ma ei saa üldse aru, mis toimub ja mitte keegi ei saa millestki aru. Inimesed, kes juhivad riiki, kahjuks samuti.

Kes on süüdi, ma ei ütle, sest elan selles riigis. Ma ei pea silmas poliitilist juhtkonda, vaid neid, kes vastutavad Venemaa majandusarengu eest. Kahju on inimestest, kes ostavad eurosid kokku 100 rubla eest. See on elust irdunud kurss ning see kindlasti taandub. Me ei kavatse valuutat kokku osta, meie ülesanne on riistvara keerutada ja riiklike tellimusi täita.

Muuseas, kaks nädalat tagasi ennustasin, et euro kurss saab olema 100 rubla, kuigi reaalne kurss oli 55-60 rubla. Teine küsimus on, kas ta naaseb sama tähise juurde enne või pärast sõda. Aga sõda tuleb: praegusel Ukraina valitsusel pole teist moodust hoida riiki lagunemast, kui alustada sõjalise sekkumisega. Kuigi väga seda ei tahaks.

Ma ei saa oma inimesi ja kliinikuid kaenlasse võtta ja riigist välja vedada. Olen saatusega seotud selle riigiga, nii uppudes kui ka ellu jäädes. Kahjuks turumajanduse tekkega istusime nafta ja gaasi süstla otsa ning peamised ressursid on meil looduslikud, mitte inimlikud. Kui me oleks omal ajal lülitunud ümber inimressursi hindamisele, poleks ehk kõike seda juhtunud. See ongi minu diagnoos kogu meie praegusele olukorrale. Küsimus, mida teha? Jääda ellu!!! Kuigi päris põhja pole veel jõudnud. Varsti jääme alles ainult meie – need, kes armastavad seda riiki ja inimesi, aga ülejäänud viivad kapitali välja. Välisinvestoreid on meil veel palju, kuid seda pole kauaks.

Pill tuli pika ilu peale, mis siin öelda. Võtta kasutusele kiireloomulisi meetmeid on kasutu. On vaja ühiskonda rahustada. Rubla langeb edasi. Esiplaanile tungib psühholoogia, aga täpsemalt usu küsimus – usk sellesse, et kõik saab korda. Majanduses ei toimu ühtegi tegevust ilma usuta. Näiteks investorid ei paiguta raha, kui ei usu, et see toob kasumi. Aga meil praegu pole usku sellesse, et kõik läheb hästi, pigem vastupidi – inimesed usuvad halvemasse, mis nõrgestabki meie rahvuslikku valuutat. Varsti tekib rööpvaluuta – tinglik ühik (vene keeles uslovnaja jedinitsa ehk u.e.) ning algab majanduse dollariseerumine, ärid peituvad varju, et mitte maksta makse, mida pärast hakatakse varastama.

Kas juba 100? Olgu või 200. Mis vahet seal on? Peab lihtsalt ootama, kui paanika möödub ja kõik roolib välja ühes või teises suunas. Nafta langeb mingi miinimumini ja sellest sõltuvalt saab paika ka valuuta maksumus. Lõppude lõpuks peame ära ootama põhja, sest olukord pole kontrollitav. Me jäime kaks korda vaesemaks – ainuüksi see on fakt ja sellele polegi midagi lisada. Teha praegu prognoose pole tänuväärne tegevus. Kuigi ma mõtlen, et dollar hakkab maksma 115-120 rubla ja sellel peatub.

Kes on süüdi? Jegor Timurovitš Gaidar (vene 1990ndate majandusreformide käilakuju – toim.). Tema majandusmudel käivitati 25 aastat tagasi ja täna saadi resultaat. Kogu selle aja oleme kaubelnud sellega, mida jumal on meile andnud, selle asemel et toota ja töötada reaalsektoris. Seepärast omame seda, mida omame. Elatustase kukub kokku, sotsiaalvallas tulevad suured probleemid, end ravima me ei hakka, sest paljud ravimid on importkaup, algavad ettevõtete pankrotid. Valitsus peab muutma majanduspoliitikat. Aga ta vaikib, järelikult mõtleb millestki. Üldiselt on vaja teha kahte asja, et vähemalt stabiliseerida toiduaineturgu: lõpetada käibemaksu tagastamine teravilja sissevedajatele ja keelata teravilja eksport.

Ma ei tea, mis sellega teha. Ilmselt president annab vastuse. Mina, nagu kogu riik, olen veidi šokis. Kuid, mis iganes ka ei juhtuks, ei kavatse ma midagi müüa ja elan edasi Venemaal. Ma olen patrioot.

Viimane asi on hüsteeritseda ja võtta vastu spontaanseid otsuseid. Kõik on läinud kaugemale, kui paljud oletasid, kuigi märke kujunenud olukorra tekkimiseks oli. Meie äris pole peamiselt mõju avaldanud mitte eilne kursikõikumine, vaid baasintressimäära muutus, mis ametlikult lasi inflatsiooni valla ja silmapilkselt muutis raha hinda Venemaal. Sellega koos ka investeerimise võtmeindikaatoreid ja hoobasid, millest lähtutakse äri planeerimisel. Intress tõusis olukorda adekvaatselt peegeldaval määral. Me asume uues reaalsuses, kus hakkab kehtima uus hinnamastaap kõigele, sealhulgas kinnisvarale.