Imeline Ajalugu: esivanemate jõuluaegne söögimaagia

23. detsember 2014, 14:03
Jõulud vabaõhumuuseumis
http://www.aripaev.ee/storyimage/EA/20141223/VARIA/141229921/AR/0/AR-141229921.jpg

Meie esivanematel oli maagilise tähendusega komme jõuluööl süüa kas 7, 9 või 12 korda. Pärast ühte tugevat söögikorda söödi öö jooksul veel mitu väiksemat, märkides korrad isegi kriidiga seina peale, et järg käest ei läheks, kirjutab Imelise Ajaloo detsembrinumbris Vivian Siirman Eesti Vabaõhumuuseumist.

Eesti jõulukombed on viimase 150 aastaga väga oluliselt muutunud. Tänapäeval kombestiku kõige olulisemaks osaks olevad sümbolid nagu jõulukuusk, jõuluvana, päkapikud, kingitused, piparkoogid ja verivorst on tegelikult üsna hilised nähtused, mis meie pühadega seostunud linliku kultuuri levimisega alles 20. sajandi jooksul.

Vanem Eesti jõulukombestik ei tundnud ei jõulupuud ega kingituste tegemise kommet, olulisel kohal seevastu olid esivanemate austamine, viljakusmaagia, ennustamised ja mängud. Pühadeaegsetest kommetest on aga just ühine söömine üks kõige olulisemaid tavasid ning see on ka kombestiku muutuste kiuste olnud läbi aja Eesti jõuluõhtu keskne ning kestev traditsioon.
Üheskoos pidulauas istumine väljendab perekonna kokkukuuluvust. Sel puhul on alati meeles peetud kuidagi ka neid, kes pereringis viibida ei saa. Kui tänapäeval on jõulud üks väheseid aegu aastas, mil ka kaugemal elavad pereliikmed koju tagasi sõidavad, siis varasemal ajal on eriline koht kuulunud hoopis siit ilmast lahkunud esivanematele, keda arvati pühade ajaks koju naasvat.
Omapäraseks allikaks, mis jutustavad 19. sajandi jõulutoitudest, on regiviisilised jõululaulud. Neid on võrreldes muude kalendrilauludega säilinud väga vähe ning lühidalt. Peamiselt keerlevad nood pärimustekstid aga just pühadetoidu ümber, andes aimu, kui oluline ja oodatud oli pererahva jaoks pühadeaegne toiduküllus. Lauluread "Annaks juba jõulud tulla, et saaks jälle saia süüa, oma käega ossi võtta" manab silme ette, kui muinasjutuline võis olla võimalus kord aastas kõht just nii täis süüa, kui inimene ise soovis. Lapsed ootasid pikisilmi pidusaia, mehed õlletoobi kummutamist.

Liha ja leib
Jõuluaegne söömaaeg oli mitmes mõttes eriline. Kui tavapäraselt jagas lauas liha ja muud paremat perenaine, siis jõulude ajal oli kõigil pereliikmetel voli oma käega võtta nii palju toitu kui nad soovisid. Argistel aegadel sai pererahvas vaid unistada rasvast tilkuvast sealihast ja vorstidest - loomi tapeti talus väga harva ning igapäevaselt koosnes Eesti talupere toidulaud erinevatest tera- ja kaunviljatoitudest. Kuid jõulupühade kõige tähtsamad road olid just sealiha ja vorstid, mille söömisest unistasid nii väikesed kui suured.
Pühadetoitude tegemine algas tavaliselt toomapäeval, 21. detsembril, mida loetakse ka jõulude alguseks, ja kestis jõululaupäevani. Pärast seda enam suuremat toimetamist ette ei võetud. Kui tavaliselt oli just tangupuder kalendripühade aegu Eestis kõige levinum toit, siis jõululaual oli ta soolikasse topitud vorsti kujul. Pekisest sealihast ja tangudest keedetud puder topiti seasoolikasse, kinnitati tikkudega ja keedeti väga ettevaatlikult tasasel tulel, et soolikad lõhki ei lööks.
Verivorsti tegemine oli 19. sajandil levinud lätlaste eeskujul peamiselt Lõuna-Eestis - mujal valmistati üldiselt nn valget vorsti. Liha keedeti pajas või küpsetati kerisel. Juurde keedeti enamasti kapsast, ube-herneid ja kaalikaid. Kartul lisandus toidulauale alles 19. sajandi teisel poolel.
Erilisel kohal oli jõululeib, mis sageli oli voolitud orika kujuliseks, kaunistatud viljapeade või muude kaitsvate märkidega. Pühade puhul küpsetati värsket leiba puhtast rukkijahust, mitte aganatega segatud jahust, nagu argipäeviti. Erikujuline leib seisis laual pühade lõpuni ning hoiti söömata alles karjalaskepäevani, mil sellest nii loomadele kui karjasele süüa anti, et kari suvel terve seisaks. Nisuleib ehk sai oli haruldane ja eriti oodatud maiuspala pühadelaual.  Mida aeg edasi, seda enam pandi lauale erinevaid nisujahust küpsetisi.

Jõulukahi
Kalendripühade joogiks on olnud traditsiooniliselt õlu - seda pruuliti nii jaanipäevaks, mardi- ja kadripäevaks, kuid eriti just jõulude ajaks (pühadeõlu on tuntud ka nime all kahi). Jõuludeks õllepruulimisega seostub toomapäev, mil toomas läheb tõrde - õlu läheb käima ja teda saab palju. Teisal on aga sel päeval õlletegu just keelatud, et õlletegu mitte rikkuda.
Õllejoomine ja vastastikku õlletegude maitsmine oli ka toonaste pühade üheks oluliseks seltskondlikuks tegevuseks. Toomapäeval, jõulude ja uue aasta ehk nääride ajal ringi liikuvad tooma-, jõulu- ja nääripoisid olid tavaliselt noored mehed, kes nagu mardisandidki maskeeritult majast majja käisid, nalja tegid ja õnne soovisid. Vastutasuks küsisid nad õlut mekkida, kuid võisid ka omaenda õlut maitsmiseks pakkuda.
Jõulu teine püha, mil oli tavaks perest perre külas käia, oli ka ajaks, mil peremehed vastastikku omatehtud õlut pakkusid. Jõulukahja on ohverdatud meeleldi ka õlgedele või saunakerisele majaliste õnne püsimiseks.

Püha öö jõuluöö
Maagilise tähendusega on olnud komme jõuluööl süüa kas 7, 9 või 12 korda. Pärast ühte tugevat söögikorda söödi öö jooksul veel mitu väiksemat, märkides korrad isegi kriidiga seina peale, et järg käest ei läheks. Maarahva kartus söögi lõppemise suhtes oli väga suur, sest kõik toidukraam tuli ju oma põllult ja laudast. Seetõttu pidid jõuluöö sagedased söögikorrad ja eriti nõue, et pidulaualt ei või toit otsa saada, kindlustama, et toitu jätkuks ületalve, töötegijad oleksid tugevad ja aasta tuleks viljakas. Viljakusmaagiline on ka tava minna jõulu- ja uusaastaööl loomadele leiba ja heinu andma, et kari suvel terve püsiks.
Eesti vanemas rahvakultuuris on pühadeöö olnud ka ajaks, mil esivanemate hinged ringi liiguvad. Surnute austamine oli sügistalvisel ajal oluline - kardeti hingesid pahandada, sest nad võisid asuda kodus käima.
Jõululauda ei koristatud ära, vaid see jäi hommikuni, mõnel pool isegi kolmanda jõulupühani kaetuks. Niisamuti magas pere toas põrandal õlgede peal, et voodid oleksid koju tagasi pöördunud esivanematele vabad. Jõululaualt kokku pühitud toiduraasukesed kogus perenaine kokku ning tarvitas neid arstirohuks. Ka sante või muid pühadeööl ringi liikuvaid võõraid oli targem lahkelt vastu võtta ja kostitada. Kirikusse kaasa võetud leiba vaestele jagades võis kindlustada samuti paremat õnne.

Maiasmokkadele
Magusat sai Eesti talupere süüa haruharva. Jõuludeks hoiti õunu (kui talul oli õunaaed), jõhvikaid ja pähkleid  (metsaannid, mida samuti igapäevaselt süüa ei saanud). Jõulukuuse tuppatoomise komme levis rahva sekka mõisnike eestvõttel korraldatud jõulupuude kaudu. Koolimajas või mõisas ehitud esimesed jõulukuused olid kaunistatud just värvilises paberis kommide, präänikute ja õuntega.
Kui pidu hakkas läbi saama, tormasid jõulupuu külalised kuuse juurde, et endale puult paremad palad haarata. Kodudesse jõudnud kuused kaunistati samuti esmalt just õunte ja pähklitega - jõulupuu latva kinnitati aga aukohale vorstirõngas. Hiljem pakkusid külapoed maarahvale spetsiaalseid maiuspalu jõulupuu kaunistamiseks.
Kõikvõimalikud peenemad küpsetised, sealhulgas piparkoogid, lisandunud meie toidulauale alles 20. sajandi esimestel kümnenditel, sest just siis hakkas laialdasemaks muutuma keerukamat küpsetamist võimaldavate pliitide-ahjude ehitamine elumajadesse.
Detsembris 1900 pakub ajaleht Linda perenaistele välja mandlileibade, teeleibade, inglise "pullikeste" ja väikeste kringlite retsepte, mida soovitatakse ahjus "pleki peal" küpsetada. 1920.-1930. aastate ajakirjandusest leiab juba Saksa ja Skandinaaviamaade köögi jälgedes käies väga modernseid ja nõudlikke toiduretsepte, mis eeldasid perenaiselt erinevaid toiduained, maitseaineid ja ka toiduvalmistamise nõusid.
1936. aasta detsembrikuu Taluperenaine pakub jõululaua roogadeks järgmist valikut: vasikapea sült maksaga, maks tomatis, hanesült, roosipätsikesed, mustaleivapätsid, köömnekoogid, jõulupuu-piparkoogid munavalgevaabaga, hanepraad ja õunakreem.  Tähelepanu pöörati palju ka lauakatmisele-kaunistamisele.

Oh aegu, oh kombeid
Kindlasti ei olnud mitte kõigi Eesti taluperede laud nõnda rikkalik, kuid nihet pühadelaua katmises suurema valiku ja aeganõudvamate roogade poole võib selgelt näha. Rammusad lihatoidud küll püsivad, kuid sinna kõrvale pakutakse ka külmlauda ja erinevaid magusaid suupisteid.
Klassikaline Eesti jõululaud, nii nagu me tunneme teda täna ühes seaprae, hapukapsa, verivorstide, süldi, kõrvitsasalati, piparkookidega jms on segu nii vanast nn ühe-paja toiduvalikust kui 20. sajandi alguse uuendustest. Ent ka nüüdsel ajal võime olla tunnistajaks muutustele meie toidulaual. Maailma toidutraditsioonide segunemine ja toorainete kerge kättesaadavus toob kaasa selle, et jõululauad on käesoleval ajal perest peresse väga eripalgeliselt kaetud.

Raadio ettevõtlikule inimesele

Äripäeva raadio 92.4

Hetkel eetris

Kava

Vaata kogu kava
Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
23. December 2014, 14:27
Otsi:

Ava täpsem otsing