Mart Laari suur reformiplaan

IRLi liige ja kahekordne endine peaminister ütles intervjuus Äripäevale, et Eesti vajab järske muutusi, sisuliselt kogu riigisüsteemi restarti. Täna avalikustas Laar oma plaani, kus toob välja viis kriitilist punkti ja viis ettepanekut nende lahendamiseks. "Eesti arenguid jälgides olen aga üha enam selgeks saanud, et siin enam leebelt silitamine ei aita, tuleb malakaga mats panna," ütleb ta.

Eestis on lähenemas järjekordsed riigikogu valimised. Järjekordselt räägitakse haldus- ja riigireformist. Teatavas mõttes on see kindel märk valimiste lähenemisest. Räägitakse paar kuud, et siis neli aastat mitte midagi teha. Kristen Michal Reformierakonnast loomulikult leiab, et sel alal on tohutult tehtud ning liigume seitsme penikoorma saabastega edasi. Ilmselt hakkame sellelgi alal Euroopa viie parema hulka jõudma. Nii pole imestada, kui erakonnad selle teemaga tõsiselt tegelda ei viitsi. Sest mis sa ikka tegeled, kui pärast lepitakse kokku, et milleski kokku ei lepita või võideldakse ametkondade vohamise vastu veel mõnd võimutasandit juurde luues.

Ainsana on sellel teemal visalt ettepanekuid teinud Isamaa ja Res Publica Liit. Eesti arenguid jälgides olen aga üha enam selgeks saanud, et siin enam leebelt silitamine ei aita, tuleb malakaga mats panna. Märt Rask on riigireformi peamise küsimusena sõnastanud, kuidas julgustada arga oravat, ptüi! vabandust, jänest. Ning ise vastanud, et porgandit andes. Vahest aga hoopis porgandit ära võttes?

Eesti on olnud uuesti iseseisev kauem kui kahe maailmasõja vahel. Oleme palju saavutanud, Euroopa Liidu, NATO ja eurotsooni liikmed. See aga lausa kohustab tänast Eestit nõudlikumalt vaatama, meilt kõigilt rohkem nõudma. Sest see, mis tõi meid siia, ei vii enam edasi. Enam ei pea me ka rahulduma sellega, mis kümmekond aastat tagasi tohutu saavutusena tundus. Kuulama ei peaks enam ainuüksi neid, kes valitud ja seatud arvama, vaid küsima ka tavaliste inimeste arvamust. Pole imestada, et see võib valitute ja seatute omast oluliselt erineda. Näiteks riigist kui sellisest rääkides koonduvad minu tunde kohaselt kriitikanooled viide punkti.

1. Rahvas ei otsusta Eestis enam midagi, ütelgu põhiseadus mis tahab. Rahva arvamust ei tahagi keegi kuulda, vahendid poliitika mõjutamiseks tal tegelikult enam pole. Valimised on ka mõttetuks muutunud, kedagi pole enam õieti valida. Vali, keda tahad, ikka saad sama pundi Toompeale tagasi.

2. Parlamentarism on Eestis tühi sõnakõlks. Parlament ei otsusta enam suurt midagi, koalitsioonileping on muutunud tähtsamaks kui põhiseadus. Valimised toimuvad pidevalt, mõtestatud tööd ei tehta.

3. Erakonnad on kogu võimu enda kätte haaranud. Erakondadele jagatakse heldelt raha, nad on sellest sõltuvuses, kaklevad ainult võimu pärast ning vaid sellele mõeldes. Üks populistlik otsus ajab teist taga, Eestile tähtsaid otsuseid ei julge keegi langetada. Rahvas ei suuda erakondi kontrollida ega isegi mõjutada, keda parlamenti valitakse.

4. Bürokraatia ning ametnike hulk ainult kasvab, loovus kaob. Ettevõtlust vaenatakse, saagides sellega oksa, millel ise istutakse. Sellise kaadervärgi hoidmiseks ei jätku varsti raha. Pea on kasvamas suuremaks, kui keha kanda suudab. Rahajagajaid tuleb pidevalt juurde, neid, kellele raha jagada, jääb vähemaks.

5. Eesti jookseb inimestest tühjaks, elu maapiirkondades on lõppemas. Riigi kohalolek samuti. Mitmed olulised reformid seisavad selle taga, et Eesti ei koosne vaid tugevatest ja hakkajatest omavalitsusest, vaid väikestest ning nõrkadest. Mõni erakond on aga enda ja omavalitsuse rahakoti lootusetult sassi ajanud.

Poliitikuna oskaks esitatud punktid statistika ja eurobaromeetri abil loomulikult tühjaks teha ning nende väljaütlejaid naeruvääristada. Vahest aga tasuks neid siiski kuulata ning üritada muredele lahendust leida. Lihtsaid valikuid siin pole. Pakuksin välja viis sammu ning nende sees mitmeid sammukesi.

1. Anda võim rahvale tagasi

a)      Muuta kaasamine teatud juhtudel kohustuslikuks, andes sellele edasilükkava veto õiguse, mis ei lase rahvast teerulliga üle sõita.

b)      Laiendada oluliselt rahvaalgatuse võimalusi, sundides teatud hulga puhul parlamenti tehtud algatust arutama.

c)       Eraldada seadusega rahvahääletus nõuandvast rahvaküsitlusest, kus positiivse vastuse andmine ei tähenda parlamendi laialiminekut, alandades ühtlasi rahvaküsitluse esilekutsumise künnist.

d)      Seada sisse negatiivse hääle andmise võimalus, mis täiesti töötab Läti valimistel.

a)      Arvestades, et suur osa seadusandlusest tuleb Euroopa Liidust ning vajadust muuta parlament dünaamilisemaks vähendada Riigikogu liikmete arvu 71-le.

b)      Vähendada valimiste hulk, viies näiteks ühele päevale kohaliku omavalitsuse organite ja europarlamendi valimised.

c)       Lõpetada partide kasutamine valimistel ehk inimeste seadmine valimisnimekirjadesse, kes valitud koguga liituda ei kavatse. Mõne esinduskogu liikmelisust välistaval kohal olev inimene kantakse valimisnimekirjadesse vaid siis, kui ta on valimiskomisjonile avalduse oma praegusest ametikohast lahkuda, kui ta valituks osutub.

d)      Rakendada parlamendis seadusandluse head tava.

a)      Vähendada tuntavalt erakondade rahastamist riigieelarvest.

b)      Seada erakondade valimiskulutustele lagi.

c)       Lõpetada maksumaksjate raha kasutamine valimiskampaanias, keelustades kolm kuud enne valimisi omavalitsuste teavituskampaaniad.

d)      Analoogselt europarlamendi valimistega seada ka riigikogu valimistel sisse avatud nimekirjade, nii et ka üldnimekirjas otsustaks riigikogusse saamise mitte erakonnakontori vaid valijate tahe.

a)      Vähendada ministrite arvu näiteks nelja võrra ning vastavalt ministeeriumite arvu.

b)      Kokku tõmmata bürokraatiaaparaati, algatuseks kasvõi 15% võrra., muutes otsustamise dünaamilisemaks.

c)       Likvideerida riigiettevõtete nõukogud ning teised ministrite poolt määratavad nõukogud. Riigiettevõtete tegevust koordineeringu üks majandusministri poolt määratav spetsialistide nõukogu.

d)      Lõpetada ettevõtluse vaenamine ning koormamine täiendavate aruandlustega.

a)      Võtta viivitamatult vastu Kiisleri seadus haldus-territoriaalse reformi läbiviimiseks.

b)      Kehtestada omavalitsuste pakutavate teenuste miinimumstandardid üle Eesti ning tagada selle rakendamiseks omavalitsustele kindel tulubaas. Omavalitsused jaotada kahte rühma: mõned teistega võrreldes oluliselt suurema tulubaasiga ning enamus, kelle eelarvesse võiks anda 100% nende territooriumil laekuvast tulumaksust.

c)       Arvestada iga investeerimisotsuse juures regionaalset tegurit.

d)      Lõpetada kohaliku halduse politiseerimine võimulolijate suva järgi, taastada kord, et maavanem esitatakse koha pealt ning vaid kinnitatakse valitsuses.

Loomulikult võib seda nimekirja oluliselt pikendada. Kindlasti ei lahenda see kõiki Eesti ees seisvaid probleeme, küll teeb otsa lahti neile lahendusi otsida. Küll kuulen juba praegu vaimusilmas, et nii need asjad nüüd küll ei käi ning midagi pole vaja muuta. Käib paraku küll. Olen oma 20 aasta jooksul poliitikas lähedalt näinud ning kahjuks osalt osalenud või tolereerinud. Ja muuta tuleb seda kohe kindlasti. Muidu vaatame jõuetult pealt, kuidas Eesti hoog vaikselt maha käib ning Euroopa viie rikkaima riigi hulka jõudmise asemel hakkame viie vaeseima hulka vajuma.