Väikeveskid vallutavad turgu

„Oma tootesse tuleb ise uskuda,“ rõhutas Maarit Maremäe, kes koos oma abikaasa Mario Pauskari ning tema isa Alar Ritteriga veab Pärnumaal asuvat Kivisaare Veskit. „Kõige olulisem on teha kindlaks, et inimestele toode meeldib,“ lisas Pauskar.

Just seda Maremäe ja Pauskar vanavanemate vahepeal hääbunud veskitöö ellu äratamisel ongi teinud. Kuna nad olid veendunud, et erinevad täisterajahud ning -kliid ning eriti täistera odra- ja nisumanna on väärt ja erilised, hakkasid nad 2012. aastal välja töötama Kivisaare Veski kaubamärki ja tootepakendeid ning juba enne aasta lõppu oli võimalik nende toodangut leida talupoodidest.

Seejärel on ettevõte järjest oma sortimenti ning kaupluste hulka laiendanud: esmalt Keila TÜ, seejärel Prisma, ETK kauplused, Rimi ning viimaks selle aasta suvest ka Selver. Võrreldes algusega on tootmine kordades suurenenud. Teisel tegevusaastal kasvas käive viie- ning möödunud aastal kahekordselt.

Vana kuivatihoone, kus toimub tootmine, on suuresti Ritteri pärusmaaks. Tema hooleks on kindlustada, et ümbritsevatelt talunikelt ostetav vili jõuaks veskisse, saaks endiselt osaliselt esimese Eesti aegseid masinaid kasutades jahvatatud ning lõpuks jõuaks tarnijani, kes peab viima toodangu poodi.

Väiketootjana jaekettidesse murdmine on pererahva hinnangul väga keeruline. Selleks peab toode kindlasti eristuma, näiteks ei paku keegi teine neile teadaolevalt turul täistera-nisumannat või täistera-odramannat. Samuti tuleb kasuks täistera-nisumannale omistatud tunnustus Parim Toode Lääne-Eesti Väikeettevõttelt 2013, millele innustas esialgu kandideerima just selle edu tutvusringkonna hulgas. „Paljudel on halb mälestus lasteaia mannapudrust, aga me oleme nad nüüd mannapudruusku pööranud,“ ütles Maremäe.

Ka on kasuks messidel, näiteks Eesti Toidumessil osalemine. Kindlasti samas tuleb kauplustele tagada tarnekindlus, rõhutas Pauskar, ja seda eriti just kampaaniate ajaks. „Osad inimesed tulevad siis juba hommikul kohale, kampaanialeht käes ning kui toodet saada pole, trambivad jalgu,“ kirjeldas Pauskar. Kui riiulid on tühjaks ostetud, pahandab lisaks kliendile ka jaekett, võivad kaasneda trahvid ning koostööleppe lõppemine. „Seepärast tuleks laieneda järk-järgult, mitte kõigisse kauplustesse korraga,“ lisas Pauskar.

Väiketootja kettidesse pääsemist võrdleb Pauskar start-up'idega, kuna otsus on suuresti jaeketi ostujuhi teha. „Inkubaatoreid vaadates on näha, et osadele start-up'idele antakse raha, osadele mitte. Võib-olla magatakse sellega mõned uued Skype'id maha.“

Samuti tuleb valida just oma toodete jaoks õiged kauplused. Näiteks pole Kivisaare Veski üritanud oma keskmisest kallimaid tooteid tarnida väiksematesse kodupoodidesse, kuna kogemused näitavad, et suuremates ostlemiskohtades ning talupoodides liigub nišikaup paremini.

Siiski arvavad Pauskar ja Maremäe, et eestimaisele talutoidule ostjaid jätkub. „Inimesed tahavad olla kindlad, kust toode tuleb ja kuidas see on tehtud,“ selgitas Maremäe.

Pauskari meelest eelistavad eestlased ikkagi eestimaist nii palju, kui rahakott võimaldab. Nii ootavad nad, et inimeste elatustase tõuseks, sest siis hakkab paremini minema ka väiketootjatel. Praegu aga loodab Kivisaare Veski pererahvas saavutada selle, et nende tooteid hakataks pakkuma ka hotellides ja spaades ning miks mitte ka lasteaedades ja koolides. Kavas on ka laiendada või muuta seni kümnest tootest koosnevat sortimenti.

Kui Kivisaare Veski ei paku mahetooteid ega ka püüdle selle poole, sest nende nišiks on kodumaine ning maalähedane toit, siis konkureerib nendega jahuturul ka ohtralt mahetootjaid ja -töötlejaid.

„Meil polnud alguses üldse kavas müümiseks tootma hakata, tegime kõike oma pere jaoks,“ selgitab speltanisu ja tatart kasvatava ning töötleva Koplimäe talu perenaine Marju Müür. Kohaliku veski sulgemise järel soetasid nad endale väikese ökoveski ning kui viie aasta eest selle võimsusest kõigile huvilistele pakkimise jaoks väheseks jäi, siis muretsesid nad endale suure kiviveskiga.

2007. aastast on Saaremaal asuval ettevõttel ka mahetunnustus ning pere harib ühe palgatöölise abiga kokku 20 hektarit põllumaad, millelt saadud toodangutki töötlevad nad ise: jahvatavad jahu, mannat, kliid ning valmistavad küpsetisi.

Praegu on nende tooteid saada talu juures asuvas pood-kohvikus, kahes Saaremaa poes ning paljudes mandril asuvates mahepoodides, peamiselt Tallinnas, näiteks Mahemarketis ning Rimi talupoodides.

„Kui tööd pole, tuleb hakata ettevõtjaks,“ selgitas Viljandimaal asuvat Koksvere Veskit vedav Ants Tamme, kuidas ta pärast kogu elu teraviljatööstuses palgatöölisena ametis olemist oma firmani jõudis. Veebruaris täitub sellest kuus aastat.

„Algus oli väga raske, kõik ruumide otsimisest ja rentimisest kuni remontimiseni tuli üksi ära teha. Ja siis kõige olulisem, klientide leidmine,“ kirjeldab ta. Esimesest aastast pool kulus tal lihtsalt tootmise ettevalmistamisele ja tegevusloa saamisele, seejärel veel pool, kuni tal oli olemas ka mahetootmise luba.

Praegu toodab Koksvere Veski, kus töötab lisaks Tammele veel üks inimene, odrast, kaerast, nisust ja speltast jahusid, helbeid, kliisid ja kruupe. Seda toodangut võib leida e-poodides ja mahekauplustes, nagu Mahemarket, Biomarket, aga ka mitmetes väiksemates kauplustes, mida Tamme sõnul järjest juurde tekib. Samuti käib ta müümas laatadel ning toodangut ostavad ka kondiitrid ja pagarid, kelle kliendid tunnevad huvi maheküpsetiste vastu.

See aga, kas maheturule ka tootjaid ja töötlejaid juurde tuleb, oleneb Tamme sõnul lisaks nõudlusele ka põllumajanduspoliitikast ning jagatavatest toetustest. „Kui olud ja võimalused on soodsad, siis tuleb ka uusi tegijaid juurde,“ lisas ta.

Kuna nüüd on põllumajanduses suunaks ka ühistute loomine, kus tootjad-töötlejad jagavad omavahel vajalikke ruume ja tehnikat, siis see võib Tamme jaoks olla võimalus ka uute mahetootjate jaoks. „Võib-olla leiab mõni grupp ka väljundi välismaal, päris palju tuuakse ju sisse, miks mitte siis toota ja eksportida,“ sõnas ta.

Müüri arvates on teraviljatootjate ja -töötlejate areng maheturul olnud vast kõige suurem ning neid on aastatega rohkelt juurde tulnud. Enamik on turul oma niši leidnud, sestap on uutel tulijatel Müüri meelest ilmselt üsna keeruline, kuigi mahetoodete tarbijate hulgas on oodata kasvu.

Tamme meelest aga võib selleks ajaks, kui uue ettevõtja ideest tegelik tootmine saab, juba vanad olijad ka turult lahkunud olla.

Neil, kes soovivad oma maheteravilja tootmise või töötlemise ettevõtet alustada, soovitab Müür kindlasti ise klientidega kontakti otsida. „Alguses käisime ka ise rohkem laatadel inimestega suhtlemas ja tooteid tutvustamas, nüüdseks on meil kindel klientuur olemas, seega me enam seda palju ei tee,“ ütles ta.

Koksvere Veski tulevikuplaaniks on eelkõige müügi suurendamine ja tehnoloogia uuendamine. Välismaale Tamme sõnul ilmselt kavas minna pole, kuna see nõuaks suuremaid investeeringuid. „Kuid kunagi ei tea, kui tekib huvi ja tingimused on soodsad, siis miks mitte,“ lisas ta.

Koplimäe talu pererahvas ootab aga tulevikult ette seda, et ehk hakkab ettevõttega rohkem tegelema ka praegu gümnaasiumiealine poeg, kes soovib edasi õppida just äri või majandust, eesmärgiga keskenduda hiljem põllumajandusele ja talu arendamisele.

Müüri sõnul tegutseb aga Koplimäe talu edasi nii kaua, kui nad seda eest vedada jaksavad. „Enda jaoks toodame ju ikka, aga kui saame tooteid ka teistele pakkuda, on sellest ainult rõõmu,“ lisas ta.

Koplimäe talu perenaise Marju Müüri selgitusel on nende pere jaoks pidevalt oluline olnud biodünaamiline põllumajandusviis, mis lähtub loodusega kooskõlas toimimisest ja vajadusest maad elavana hoida. N-ö maheda mõtteviisiga on nad nüüdseks kasvatanud ka kolm last, kellest noorimgi, 11-aastane oskab klassikaaslastele seletada, et poest ei tohiks osta valget saia ja kartulikrõpse.

Koksvere Veski nišiks sai maheturg just seetõttu, kuna tol hetkel, kui Tamme alustada soovis, oli jahuturg juba paigas: toonane Tartu Veski, nüüdne Tartu Mill suutis varustada hariliku jahuga terve Eesti. Samal ajal hakkas maheturg alles arenema, oli uus ning võis arvata, et tulevikus see laieneb, niisiis otsustas Tammegi kaasa minna.

Praegu arvab Tamme, et mahetootja ja -töötleja elatab end ära, kuid turg siiski nii kiiresti enam ei laiene, sest inimeste ostujõudlus tavalisest kõrgemate hindadega mahetoodete soetamiseks pole niivõrd suur.

Peale selle oleneb tarbimine Tamme sõnul inimeste teadlikkusest. „Tehakse ka valepropagandat, näiteks räägitakse, et mahetootjad kasutavad väetisi,“ ütles ta. Tamme ise sellesse ei usu, kuna põllumajandusameti kontroll on suur ning lube ja standardeid uuendatakse igal aastal.

Tamme meelest on mahetoit siiski kasvav trend. „Inimesed tahavad süüa tervislikumalt ja tarbida vähem lisaaineid,“ kinnitab ta. „Loodame, et nõudlus suureneb, vähemalt seda oli näha juba aasta lõpus.“

Üldiselt on aga Müüri sõnul Eestis teha veel suur töö, et inimesed teadvustaksid puhta toidu väärtust. „Paljud ütlevad, et see on tavalisest kallim, kuid sellega panustad oma tervisesse, mis tasub hiljem ära, kui apteegist ravimeid osta pole tarvis,“ sõnas ta.

Autor: Merle Must