Rainer Nõlvak: kui oled meeleheitel, siis asjad juhtuvad

Globaalse Teeme ära! algatuse käima lükanud ja Delfi ning Microlinki asutanud Nõlvak rääkis avameelses vestluses Äripäevale, miks mõni asi läheb käima ja mõni mitte.

Rainer Nõlvak räägib suurtest algatustest ka 26. veebruaril Gaselli Kongressil.

Ma olen üksildasevõitu tüüp ja mulle meeldib metsas kolada. Ja kui ühel hetkel hakkasin märkama, et ma ei ole metsas enam üksi – seal on märkimisväärne kogus autokumme ja kummuteid ja kilekotte –, siis see kooslus tundus vägivaldne. Mõtlesin, et peaks ühe pingutuse tegema – et kui see ka ei aita, siis peaks vist Marsile kolima. Ja selle pingutuse ma teen sellepärast, et kui ma seda ei teeks, siis äkki ühel hetkel olen üks vana mees, vaatan peeglisse ja mõtlen, et oleks pidanud tegema!

Kõik asjad on minust suuremad. See võib olla meie lääne kultuuri eripära, aga asjad, mida sa teed, peavadki alati olema sinust suuremad. Teenimine on see, mille läbi sa saad ennast ühiskonnaga suhtestada. Kui sa suudad leida asju, mis on sinust väiksemad, siis pead võib-olla vaatama oma ego poole, et äkki see on liiga suur.

Oma tegudega annavad noored minu meelest jube häid signaale. Vaadake maailma autotootjaid – kõigil on probleem. Kahekümnesed ei osta enam autosid. Üks põhjus on see, et neil ei ole raha, aga teine see, et nad ei tahagi seda planeeti väga saastada. Nad ei osta maju. Nad ei osta ka enam eriti kortereid. Nad ei taha asju. Minu arust näitab see homo sapiens'i arengut õiges suunas. Sul ei olegi vaja neid asju, aga sa pead olema väga vastutustundlik ka sotsiaalses mõttes, et üldse julged selliseid valikuid teha. Meie põlvkond on selles palju kehvem, kui sa vaadata neid kuhjasid, mida me iga päev kokku tahame kanda. Selles mõttes on noored väga lahedad.

Parem on vähem toota. See ongi tänase päeva oluline sõnum, et majanduskasv klassikalises mõttes ei ole mõttekas. Meil on lõpliku suurusega planeet, mille me täna oleme juba praktiliselt üles harinud, ookeanist oleme suure osa kala välja püüdnud, kus me suudame väetiste toimel siseveekogusid mürgitada. Seda protsessi veel intensiivsemaks muuta ei ole mõistlik.

Ma olen kärsitu. Mulle ei meeldi see, et tulevik juhtub liiga aeglaselt. Näiteks, paar kuud tagasi sai Google oma auto valmis. See on üks pisike sümpaatne põrnikas, mis sõidab ise. Milleks üldse on vaja iga saja hobujõu kohta ühte homo sapiens'i? Milleks üldse kogu see protsess, alates valgusfooridest ja laiadest teedest? See kõik juhtub nüüd, aga see võtab aega, ja mul on tahtmine näha tulemust. Neid valdkondi on palju, kus sa praegu näed, et tehnoloogilise protsessi ja asjade intellektualiseerumise tulemusena tekib huvitavaid mudeleid, kus elu läheb loogilisemaks. See on põnev, aga ma tahaksin juba näha, kuidas asi järgmisel hetkel on!

Võimatute probleemide lahendamisel on üks reegel, mille otsa ma kogemata komistasin. Kui sa kujutad ette, et sõidad autoga ja sul on ees betoonmüür, siis normaalne on see, et sa paned pidurit ja mõtled, mida edasi teha. Et sa sealt müürist kuidagi läbi saad, ongi ebareaalne. Sellepärast olid metsad ka lagased, et põhjuseid oli palju ja teisiti ei olnud võimalik.

Aga suurte ühiskondlike muutuste ajal juhtub veider asi. Kui sa siis seda müüri nähes kiirendad ja inimesed kõrvalt näevad, et sa oled meeleheitel – et sa PÄRISELT tahad sellest müürist läbi saada – siis viimasel hetkel nad tulevad sulle appi, sest neil hakkab sust kahju. Ja nad tunnevad, et tegelikult võikski sealt müürist läbi saada. See tähendab, et sa isiklikult lähed välja turvatsoonist, võtad nii suure riski, kui suudad. Ja siis asjad juhtuvadki. Aga sa pead ise neid asju tegema ja kindlasti mitte mugavustsoonis. Võib-olla on selliseid liidreid, kes oskavad Excelis asjad välja arvutada, saata kellelegi e-mailiga ja öelda, et tehtagu! Mina ei oska nii. Ma ei ole näinud, et see inimesi särama paneks.

Kuidas sa liidri defineerid, ongi see, et liidrina võtad sa selle kohustuse personaalselt. Kui sa ettevõtet lood või teed mõnda olulist asja, siis see on sinu probleem. Siis pead hakkama mõtlema: nii, mis ma siis teen, ma pean ju asju otsast tegema hakkama! Eelkõige pead klaarima ära, miks sa seda teed. Ja siis tõusedki üles ja teed, ja kui saad, vahel magad ka. Inimesed on plahvatusliku netisõna levikuga muutunud immuunseks tekstidele. Neil on kõriauguni igasugustest sõnadest, mida neile kuskilt paisatakse. Alateadlikult, ehk ürgajast pärit omadusena me filtreerime välja olulise – ja tegu on see, mis läheb inimese jaoks kirja. Sama kehtib juhi puhul – kui sa näed, et ta panustab, siis tuleb see pisiasjadest välja.

Kui päris aus olla, siis ega ei saa öelda, et kõik oli planeeritud. Seal on sees väga suur juhuslik muutuja. See võib tunduda kummalisena, aga kui sa kõigest hingest soovid, siis maailm tuleb sulle appi. Muidu ei tule. Mina olen tundnud, et on võimatud olukorrad, mis panevad sind proovile, kas sa pingutad või ei. See ei ole võrdluses kellegi teisega, vaid sinu enda sisemise minaga. Ja kui sa ronid sealt üle, siis tead ise ka, et oled nüüd parem. Keegi teine seda ei näe.

Need on asjad, mis ilmselt igaühe sees „Teeme ära!“ tiimis juhtusid. Me tegime looma moodi tööd – päevad läksid öösel kella kaheni, sest alguses ei olnud ju lihtne välja mõelda, kuidas sa suudad riigi ühe päevaga puhtaks saada. Tekib tiimina kasvamine – mõni päev ei jaksa üks, teine päev ei jaksa teine. Ka ettevõtte puhul on sul mingi tuumik, kamp, kes läheb!

Kasum on see, et sa teed midagi nii hästi, et inimene annab sulle vastutasuks rohkem raha, kui sul omal kulusid oli. Nii et ei ole eriti vahet jah. Sa saad ka mittetulunduses teha mittekasumlikke asju, nagu projektiraha taotlevad projektitaotlused, mille sisuline väärtus on väike. Samamoodi saab ka ettevõtluses tegeleda asjaga, mille väärtus on väike. Kasum on mõlemal juhul see, mis loob uut väärtust. Turg annab sulle tagasiside, et see, mida sa teed, on oluline.

Ettevõtte puhul on eelis see, et kasumit on paremini näha. Kui me „Teeme ära!“ algatuse korras 110 riigis koristame, siis meil ei ole aruannet, palju sest kasu oli. Me teame, et 11 miljonit inimest käis koristamas, aga Eestist vaadates võib küsida „So what?“ Mis siis juhtus? Ettevõtjal on lihtne, ta vaatab kasuminumbrit ja ütleb, et see juhtus!

Esiteks on sul vaja enda ümber inimesi, kes aitavad rooli hoida. Teiselt poolt peab olema olukord, kus läbi seina sõitmine on tõesti vajalik. Sa ei saa pseudoprobleemidega tegeleda. Kui keegi otsustab teha üldrahvaliku algatuse koerte värvimiseks, siis sa võid ennast lillaks pingutada, aga midagi ei juhtu. Samamoodi ettevõtluses – sa võid öelda, et ma tahan võlukepikesi toota, mille hind on 10 senti ja mida saaks ajaleheputkas müüa. Ja siis? Realistlikult utoopiliste eesmärkide puhul peab ka eesmärk ise olema õigesti pandud. Ja kui teised komponendid on olemas, siis lõppkokkuvõttes määrab see, mis juhil sees on. Kui see on olemas, siis sa lendad, kui ei ole, siis sõidad ikkagi lõpuks vastu seina.

Oli küll üks hetk elus, kus ma olin 30 ja korraks tundsin, et ma ei viitsi asju teha. Aga mul läks see nii üle, et hakkasin uuesti sporti tegema. Vastupidavusalade üks eelis on, et sa õpidki pingutama. Ja nii uskumatu, kui see ka pole, pingutamine võib muutuda meeldivaks. Kui pingutad nii palju, et tunned: füüsilisel valul on piir. Sul saab minna nii valusaks, aga rohkem ei saa, sest see signaal on lõplik. See oli minu jaoks väga huvitav tunne, siis sain aru, et pingutus ei ole midagi erilist.

Kui mul kehv tunne on, siis lähengi sõidan jalgrattaga või jooksen. Viimasel ajal Hiiumaal lõhun puid või isegi kive, oli nimelt vaja kõnniteed teha. Füüsiline tegevus aitab.

Majanduslik kindlustamine on illusioon. Inimesed mõtlevad, et nad on ennast majanduslikult kindlustanud, nagu nad mõtlesid seda ka enne Teist maailmasõda. Ära kindlustada saad ennast ainult sotsiaalselt. Mul on hea meel, et viimasel ajal on mul aina vähem asju ja ma olen püüdnud sellega tegeleda, et neid oleks veel vähem. Ka oskustega, suhetega, teadmistega saab ennast kindlustada. Aga materiaalselt… No lühiajaliselt on oluline, et sul peab olema võimalik süüa osta, aga pikemaajaliselt ma ei usu kahjuks sellesse.

Ma mõtlen niimooodi: tean, mis umbes kümnekonna aasta pärast oleks normaalne, et juhtuks. Siis ma püüan sättida tegevusi, et suund oleks õige. See on nagu lambakarja ajamisega, ega karjus iga lammast kogu aeg õige joone peal hoia. Tal on koer ja aiad ümber ja ta sätib enamvähem, et oinas õiges suunas läheks. Vahel on vaja udjamalakat, aga ega teda eriti ei häiri, kui nad väikse tiiru teevad.

Mulle meeldib tulevikus olla, sest tulevikke on mitu. Ma saan neid kogu aeg välja mõelda – uusi tulevikke. Tasuta. Ja need saavad olla nii vägevad, et olevik ei ole konkurentsivõimeline! See ongi see, mida ma armastan teha.