Kuidas korrastada üüriturgu?

Pean sellise lähenemise realiseerumist üsnagi keerukaks. Alati ei kasutata eraisikule kuuluvat teist, kolmandat korterit tingimata äri otstarbel. Need võivad näiteks peresiseselt kvalifitseeruda teise elukohana, tasuta kasutuses sugulaste, sõprade poolt. Maksustamise aluseks, silmas pidades alternatiivi eluruumide väljaüürimiselt saadava tulu maksustamisele, peab ikkagi olema konkreetselt saadav netotulu. Ehk siis saadud üürisumma, millelt on maha arvatud kõikvõimalikud asjakohased kulud.

Arvestades sellise mudeli administreerimise keerukust ongi Eesti Kinnisvarafirmade Liit teinud ettepaneku vastava maksuerisuse seadustamist, mille kohaselt võiks eraisikutele olla nende omandis olevate eluruumide väljaüürimine maksustatud 10% tulumaksuga või olla kogunisti tulumaksuvaba, silmas pidades asjaolu, et üüriobjekti müügi korral rakendub sellele tulumaksukohustus täies mahus.

 

 

Eesti Omanike Keskliit on kinnisvaraomanike huve esindava organisatsioonina igasuguse kinnisvaramaksu vastu. Leiame, et üürituru korrastamiseks oleks ühelt poolt vaja omanikele tagada maksusoodustus üüri pealt (näiteks õigusena teatud kulude üürist mahaarvestamiseks või lihtsalt väiksema maksumäärana) ning teisalt tuleks tõhustada kontrolli.

Samas ei pea me kindlasti õigeks mingisuguste üürileandjate või üürnike registri loomist, mis tähendaks üksnes täiendavat halduskoormust.

Strateegiliseks eesmärgiks on üürituru põranda alt väljatoomine ning seda ei saa teha üksnes täiendavalt kinnisvaraomanikke koormates. Pigem näeme, et tuleks luua olukord, kus üürileandjatel tekib endil huvi üüritulu deklareerimise vastu.

Praegu on probleem selles, et kui eraisikust üürileandja maksab saadavalt üürilt kehtiva õiguse järgi korrektselt tulumaksu, siis ei tekigi üürileandjal tihtipeale mitte mingisugust mõistlikku tulu, kuna tulumaksu arvestatakse praegu kogu üürisumma pealt, millelt üürileandjal ei ole õigus maha arvestada mitte mingisuguseid üüritud kinnisvaraga seotud kulusid.

Kõige lihtsam on tänapäeva andmetöötlusvahendite juures luua võimalus üürilepingu registreerimiseks keskses andmebaasis ning sätestada nii positiivsed kui negatiivsed tagajärjed, kui üürilepingut siiski ei registreerita. Kinnisvaramaks on meil juba olemas, maamaksu nime all. Ilmselt ei saa keelata inimese õigust elada korraga mitmes kohas, mistõttu maks kinnisvarale, milles omanik ei ela, oma eesmärki tõenäoliselt ei saavutaks.

Selle mõtte tugevaks plussiks on see, et inimesed ei kogu omale kinnisvara, mida neil vaja ei ole. Ehk siis me raiskame vähem ressursse. Aga igasuguse rikkuse maksustamise süsteemi haldamine on väga keerukas. Näiteks kas maksustada 40 ruutmeetri suurust korterit Tallinnas või Valgas ühe määraga või siduda maksu suurus vara väärtusega? Ja nii põrkame paljude probleemide otsa.

Lõpuks leiavad need, kes tahavad oma korteris "mitte elada", ikkagi mingisuguse võimaluse, kuidas maksu vältida.

Minu arvates praegune põhimõtteline lähenemine, et maksustatakse reaalselt saadavat kasu, on õigem. Viimase aasta jooksul on üüritulu maksustamisest palju räägitud ning seetõttu on minu kogemuse kohaselt nende klientide hulk, kes julgevad võtta maksupettuse riski, oluliselt vähenenud. Inimesi motiveerivad ikka piits ja präänik, kusjuures piits on erinevate uuringute põhjal ikka suurem motivaator. Aga pakkuda tuleb mõlemat. Alustama peaks lihtsalt teadlikkuse tõstmisega.