Kuidas maaomanik saab ulukikahju kompensatsiooni?

Artikkel

- Uudised
- Inga Jakobson
- 14. märts 2015 kell 9:41
Kuula
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Kuidas maaomanik saab ulukikahju kompensatsiooni?
Põdrad tekitavad metsadele palju kahju.Foto: Andras Kralla
Erametsaliit koostöös jahimeeste seltsiga kutsub maaomanikke ulukikahju ennetusteatist esitama, kirjutab 18. märtsi kuukiri Metsandus.
2013. aasta 1. juunil jõustunud jahiseadus tagab jahiloomade kaitse ja arvukuse ohjamise ning suunab jahimehi ja maaomanikke koostööle. Uue jahiseadusega loodi alus, et jahiselts ja maaomanik sõlmiksid omavahel lepingulised suhted ja lepiksid kokku, millistel tingimustel ja kuidas maaomaniku maa peal jahti peetakse.
Kokkuleppe üks osa peaks olema ka see, kuidas konkreetsel maal jahiloomade tekitatavat kahju ennetatakse ja tekkinud kahju kompenseeritakse. Uue seaduse järgi hüvitab jahipiirkonna kasutaja uluki tekitatud kahju maaomanikule vastavalt omavahel sõlmitud lepingule maaomaniku nõudel.
Lepingu puudumise korral on kinnisasja omanikul või tema nõusolekul muul isikul õigus nõuda jahipiirkonna kasutajalt põllumajanduskultuuridele ning metsamaal kasvavatele okaspuudele uluksõraliste tekitatud kahju osalist hüvitamist ühe vegetatsiooniperioodi jooksul kuni 100 eurot hektari kohta aastas ulukikahjustuste ennetamise teatises näidatud kohas.
Jahipiirkonna kasutaja ei ole kohustatud hüvitama uluksõraliste tekitatud kahju, kui:
1. maaomanik või tema nõusolekul muu isik on kirjalikult keelanud jahipidamise oma kinnisasjal;
2. põllumajanduskultuuri kasvupindala kahjustatud ala on väiksem kui 100 ruutmeetrit;
3. põllumajanduskultuuri kahjustus üle viie hektari suurusel põllumaal on tekkinud välispiirist esimese kümne meetri ulatuses;
4. uuendataval metsamaal on vähemalt 1500 kahjustamata okaspuud hektari kohta;
5. puistus on esimeses ja teises rindes kokku 1200 kahjustamata okaspuud hektari kohta;
6. maaomanik või tema nõusolekul muu isik ei ole jooksva aasta 1. maiks esitanud jahipiirkonna kasutajale ulukikahjustuste ennetamise teatist;
7. maaomanik või tema nõusolekul muu isik ei ole rakendanud eelnevalt esitatud kahjude ennetamise teatises toodud kahjude ennetamise meetmeid;
8. maaomanik või tema nõusolekul muu isik on takistanud ulukikahjustuste ennetamise teatises näidatud kohas jahipidamist.
Kullamaa vallavolikogu esimehe, Eesti Erametsaliidu juhatuse liikme ja ettevõtja Einar Pärnpuu hinnangul esitatakse ulukikahjude ennetamise teatist tänapäeval veel vähe. “Uus asi, tahab harjumist,” selgitas Pärnpuu.
2013. aastal vastu võetud jahiseadusest tulenevalt peaksid maaomanikud esitama kahju ennetamise teatise iga aasta 1. maiks selle jahipiirkonna kasutajale, kuhu ta maad jäävad. See võimaldab jahiseltsil ja maaomanik sõlmida lepingulised suhted, milles oleks määratletud, millistel tingimustel ja kuidas maaomaniku maa peal jahti peetakse. Kokkuleppe üks osa peaks olema ka see, kuidas konkreetsel maal jahiloomade tekitatavat kahju ennetatakse ja tekkinud kahju kompenseeritakse.
Kui kahju ennetamise teatis on esitatud ja jahimeestega leping olemas, on hiljem võimalik küsida ka kahju hüvitamist. “Kui ei ole eraldi jahimeestega lepingut, siis peab jahimaa rentnik lõpuks kompenseerima maksimaalselt 100 eurot/hektar ja seda ainult männi, kuuse ja arukase korral,” lisas ta. Kahjuga tulenev kulu on aga üldjuhul oluliselt suurem. Metsaseaduses on ulukikahjul täpne definitsioon. Kui puistu on ulukite poolt kahjustatud ja seda just kultuurid või noorendikud ning soovitud puuliigi arv jääb alla metsaseaduses lubatust. “Männil näiteks istutatakse 3000 mändi hektarile ja kui on kahjustamata taimi alla 1500 tk/ha, siis on kahjustus,” selgitas Pärnpuu.
Metsas saavad kõige rohkem kahjustada männi kultuurid, kased, kuused ja haavad. “Suurtest puudest koorivad 30–40aastast kuuske. Põllul nisu, hernest ja heinamaid,” rääkis Pärnpuu. Kahju suurust hindas ta hektari metsakultuuri rajamise kuluna – ligi 3000–4000 eurot, mille sisse kuuluvad maapinna ettevalmistus, taimed, istutamine, hooldus mitu korda, täiendamine jne. “Suurte puude kahjustusi koorimise korral väga raske määrata,” sõnas ta. Kahjust teavitamine on maaomaniku teha. “Metsaga on asi konkreetsem,” ütles Pärnpuu selgitades, et kahjustusest tuleb vastavalt seadusele teatada keskkonnateenistusele, seal tehakse akt.
“Aga põlluga on asi hullem, sest ma ei tea isegi sellist komisjoni ega sellist pädevust omavate inimeste olemasolust midagi, kes oskaks tekitatud kahju hinnata,” tunnistas Pärnpuu. “Enamasti on kahjud kõige suuremad teravilja puhul,” tunnistas keskkonnaministeeriumi pressiesindaja Berit-Helena Lamp, kuid lisas, et ulukikahjude korvamisse riik ei sekku. “See käib maaomaniku ja jahipiirkonna kasutaja ehk jahiseltsi vahel. Ehk siis, kui on ulukikahju, siis peab maaomanik esitama teatise jahipiirkonna kasutajale,” jätkas Lamp.
Kahjud hüvitab jahipiirkonna kasutaja
“Kuivõrd maaomanike ja jahiseltside vahelised lepingud ja hüvitamine on kahe osapoole omavaheline asi, siis puudub meil igasugune statistika selle kohta, kas ja kui palju on jahiseltsid maaomanikele uue jahiseaduse alusel hüvitist maksnud,” selgitas keskkonnaministeeriumi pressiesindaja. Eesmärgiks mitte kompensatsioon, vaid ennetus. Pärnpuu sõnul ei soovi tegelikult metsa- ja põllumees mitte kahjude hüvitamist, vaid et kahjud oleks minimaalsed. “Samas oleme me nõus, et metsas on ka loomi vaja,” sõnas ta. Hiiumaa metsaseltsi juhatuse esimehe ning Erametsaliidu juhatuse liikme Aira Tossu sõnul ei ole veel paljud erametsa omanikus ulukikahju ennetamise teatise esitamisega harjunud. “Sel aastal on see alles teine kord, kui kahju ennetamise teatist saab esitada,” sõnas Toss.
Samas rõhutas Toss, et ulukikahjude ennetamise teatise eesmärk on eelkõige just kahjustuste ärahoidmine. “Kui jahindus toimiks vaid sellel põhimõttel, et kütitaks neid ulukeid, mis jahimeestele atraktiivsed, siis oleksid maaomanikud väga kaitsetus seisus,” selgitas ta. “Jahinduses on atraktiivsed ikka vanad pullid, kellel suured sarved – need on siis trofeed ja jahimeeste uhkus, aga nagu me kõik teame, ei saa ükski ulukiasurkond koosneda vaid vanadest uhketest sarvekandjatest,” lisas Toss, “looduses on liigid ikka mõlemast soost, nii emas- kui ka isasloomad ja igas vanuses. Ja maaomaniku vara söövad nad kõik, seega maaomanike huvi on ikka see, et kütitaks ikka ka neid ulukeid, mis jahimehe jaoks vähem atraktiivsed.”
Ulukikahjustuste ennetamise teatise eesmärk ongi Tossu sõnul see, et teada anda, millised ulukikahjud võivad sellel maatükil tekkida ja milliste kahjustuste ärahoidmine on jahimeestele maaomanike poolt eesmärgiks seatud selle teatise esitamisega. Maaomanikke ei ole alati lihtne leida, et leping sõlmida.
Seisukohta toetas ka Eesti Jahimeeste Seltsi tegevjuht Tõnis Korts. “Eelkõige peaksime rääkima just ennetustööst, sest ilmselge on see, et keegi kahjusid ei taha. Kui asi jõuab juba kahjude hüvitamiseni, siis on see mõlemale asjapoolele ebameeldiv kogemus, sest jahimehed peavad maksma ja maaomanik ka kannatada saanud,” rääkis ta. Kortsi sõnul on prioriteet ennetamisel, selleks on aga vaja teha koostööd ning oluline, et info liiguks.
“Tihtipeale on probleem just selles, et jahimees tahaks maaomanikuga lepingut sõlmida, aga omaniku leida ei ole alati just kõige lihtsam,” selgitas Korts lisades, et Eestis on 324 jahipiirkonda, iga piirkond on keskmiselt 10 000–12 000 hektarit ja piirkonnas on kuskil 500–1300 maaomanikku. “Hetkel on omanikel kergem leida jahipiirkonnad, rohkem infot on avalik,” sõnas ta.
Jahimeeste seltsi tegevjuht lisas, et plaanis on koostada üldine andmebaas JAHIS, et jahimehed ja maaomanikud üksteist võimalikult kiiresti leida oskaksid, kuid projekt on alles arendusfaasis. Ulukikahju ennetamise teatise eesmärk ongi info parem liikumine. “See annab teada, kus peaks jahti pidada ja jahimehed saavad täpsemalt tegutseda. Ja see süsteem on tegelikult hästi tööle läinud,” arvas Korts. Ta selgitas, et maakondlikes jahindusnõukogudes räägitakse läbi, millal, kus ja kui palju keda on lubatud küttida, et loomade populatsioon hoida sellisel tasemel, et kahjusid ennetada.
“Mets on ökosüsteem ning selge on, et see loom peab sööma ja mingi kahju tekkib igal juhul, aga eesmärk on leida kesktee, kus hundid söödud ja lambad terved,” lisas ta. Et jahimeestega leping sõlmida, peaksid maaomanikud pöörduma oma kohaliku metsa- või põlluseltsi poole, kus teda osatakse juba edasi suunata. “Võib vaadata ka Eesti Jahimeeste Seltsi kodulehelt oma piirkonna jahiseltsi,” soovitas ta maaomanikel endast aktiivsemalt teada anda.
Kommentaar: Ulukeid peab olema nii palju, et kahjud poleks suured
Kalev Männiste, RMK jahinduse peaspetsialist
RMK peab ulukikahjude kohta arvestust vähemalt RMK loomisest arvates. Oluline on, et riigimetsas oleks täidetud metsakasvatuslikud miinimumnõuded metsaseaduse mõistes. Kui miinimumnõuded on täidetud, pole tegu olulise metsakahjustusega.
Olulised on kahjud noorendikes. RMK on sõlminud kõikide jahipiirkondade osas jahipiirkonna kasutusõiguse luba omavate jahiühendustega riigimaa jahindusliku kasutamise lepingu. Lepingus käsitletakse ulukikahjusid metsaseaduse mõistes, mitte jahiseaduse alusel (jahiseaduses käsitletakse ulukikahjusid juhul, kui maaomanikul puudub leping jahipiirkonna kasutajaga). I
gal aastal on RMK hallatavas riigimetsas kokku kõiki (ka mitteolulisi) ulukikahjustusi vahemikus 2500–4000 ha, enamikus vanemas metsas (vanad kumuleerunud kahjustused rinnaspindala või täiuse languse tõttu). RMK peab ulukikahjude arvestusel esmatähtsaks kahjustusi metsakultuurides ja -noorendikes, keskendudes olulisele metsakahjustusele. Suurima kahju teeb põder.
Kui riigimetsas on tekkinud oluline (uluki)kahjustus, saadetakse keskkonnaametile vastav metsakahjustuse teatis, kes koostab metsakaitse ekspertiisiakti. Teatis olulisest metsakahjustusest saadetakse RMK puhul alati. Viimasel aastal oli metsakultuurides ja noorendikes enim kahjustatud peapuuliikideks haab (50%) ja mänd (45%), 90% juhtudest oli kahjustajaks põder.
RMK rakendab ulukikahjude vähendamiseks metsakultuuride rajamisel suuremat algtihedust (kuni kolmandik suurem algtihedus nõutavast miinimumist), olles koostanud selleks eraldi RMK-sisese protseduuri. RMK ei kasuta ulukite tõrjumiseks metsas reppellente ega piira noorendikke aedadega. Ulukite kodu on mets. Peame väga oluliseks hoida ulukipopulatsioonide suurused tasemel, mis välistaks ülemäärased ulukikahjud. Seda soovitame ka kõikidele teistele metsaomanikele.
Lugu ilmub 18. märtsi kuukirjas Metsandus, kus veel saab lugeda, millised on tööviljakad ettevõtted metsanduses ja palju gaselle Eesti metsast leiab.
Minu Äripäeva kasutamiseks logi sisse või loo konto.
- KESKKONNAMINISTEERIUM
- KESKKONNAAMET
Hetkel kuum