Restoranitest: Neikid järgib trende

Kui ta 2011. aastal uksed lahti tegi, olid võõramaa köök ja söök veel au sees. Kokk toodi Katalooniast ja menüü oli algusest lõpuni vahemereline. Nüüd on vahemerelisusest jäänud vaid riismed ja selle asemel ruulivad kodused maitsed.

Peipsi sibulast tehtud supi sees on ravioolid, aga need on saanud kadakajuustu-küüslaugusisu. Fetajuustukreem sobib eelroaks, aga ainult koos peedi, õuna ja rabarberiketšupiga. Peedita ei saa läbi ka risoto, šokolaad on saanud maalähedaseks mullaks ja brüleekreemi täiendab leivapuru.

Vahemereliste riismete hulka kuulub õnneks ka üks minu selle restorani lemmikuid – escalibada, grillitud paprika ja baklažaan koos grillitud kitsejuustuga, mis on menüüs olnud vist avamispäevast alates. Mitte et ma võõramaa kööki taga nutaks, aga köögiviljaroogade poolest on hispaanlased, itaallased, prantslased kahtlemata andekamad kui meie.

Trenditundlikkust ilmutab Neikid ka päevase-õhtuse menüü lahkulöömises. Päevapakkumised on ju pea kõikides söögikohtades, aga Neikidil on neid lausa kaks komplekti: päevane erimenüü ja lõunapakkumine, mõlemad iga päev vahetumas. Lõunapakkumine on tavapärased soodsate hindadega pretensioonitud road nagu kõrvitsapüreesupp, seakael ahjukartuliga ja kirju koer. Päevane erimenüü on aga põhimenüüst valitud üks eelroog, üks pearoog ja üks magusroog. Kes tahab a la carte menüü täisvalikut, peab tulema pärast kella kolme.

Õhtumenüü esitleb roogasid peamise tooraine järgi: kõigepealt “Lammas”, siis alles see, mis temaga on tehtud ja mis selle juurde veel käib. Mõnikord on meelest läinud lisada, mis toorainega tehtud on: roog nimega “Kala” saab järgmisel real täienduseks veel “hooajakala”, aga mis kujul kala meile ilmub, seda tuleb ettekandjalt küsida.

Sama lugu desserdiga “Kitsejuust ja peet”. Peedist on saanud jäätis, lisandina must leib (tegelikult küll leivapuru, nagu hiljem nägin) ja marineeritud õun, aga et kitsejuustust on saanud brüleekreem, sellest menüü vaikib. Võib-olla ongi parem, see loob eeldused kliendi-teenindaja suhtluseks, milleks meie põhjamaisel natuuril muidu erilist soodumust pole. Esimesel korral oli tegemist profi ettekandjaga, teisel korral pidi nooruke tütarlaps ka lihtsatele küsimustele köögist vastuseid otsima. 

Uuendusi on Neikidil veelgi – eelroogi pakutakse nii tavapärases kui ka topeltsuuruses. Püsikliendid võib-olla tõesti teavad, kui suured on mingid road, minul jäi üle ainult imestada: nii topeltsuuruses lõhe-eelroog kui ka tavasuuruses escalibada tundusid olevat suuremad kui pearoogade hulka kuuluv tallekarree.

Suurim üllatus oli aga roogade ebaühtlane tase. Lõhehakk kurgilisandi ja munaga oli suurepärane, samuti päevamenüüst valitud escalibada, kuid õhtumenüü lambakarree pretensioonikate lisanditega, aga eriti lõunapakkumise kuivanud kanafilee ja vormi kaotanud köögiviljad, tõid vaid pettumust.