Mikser: usaldust ei ole

Eile tõmmati koalitsiooniläbirääkimistel pidurit, kuna nii Vabaerakond kui Sotsiaaldemokraatlik Erakond polnud rahul kõneluste seniste tulemustega. SDE esimees Sven Mikser ütles, et erakondade vahel pole piisavalt usaldust – osapooled mängivad pokkerit ja meedia kaudu suheldakse rohkem kui omavahel.

Kas tüli on majas… Ei ole. Ma arvan, et on tekkinud mõningane usaldamatus. Sellest tuleb nüüd üle saada. Vaadates viimase kahe päeva väljaütlemisi meedias, on näha, et ajakirjanduse kaudu suheldakse rohkem kui omavahel.

Mitte ainult, näiteks ka eilse päeva väljaütlemised jõudsid adressaadini läbi ajakirjanduse. See ei ole hea viis, kuidas erakondade vahel usaldust tekitada. Hetkel on mõningane seisak. Kui peaminister Brüsselist tagasi jõuab, siis küllap otsib ta lahendusi ja väljapääse. Loodetavasti saab valitsus ikka moodustatud. Õigemini – ma olen kindel, et saab. Loodame, et saame kännu tagant välja.

Olen algusest peale öelnud, et reeglina üritatakse moodustada selliseid enamuskoalitsioone, milles poleks liigset elementi ehk mis sisaldaks minimaalselt vajalikul arvul partnereid. Samal ajal on selge, et suur osa neist minimaalse osaga partneritest omaks parlamendis väga nappi ülekaalu. See jällegi ei tagaks neljale aastale vastu minnes erilist stabiilsust.

Valija on sellise riigikogu meile kokku pannud. Kaks erakonda on täna end sisuliselt isolatsiooni asetanud, seega tuleb ülejäänud nelja peale vajalikud hääled ja ühisosa kokku panna. Vähemuskoalitsiooniga ei taheta neljale aastale vastu minna. Keeruline kombinatsioon on. Loomulikult on igal erakonnal oma programm, kus on ühisosa olemas, aga on ka märkimisväärsed erinevused.

Sotsiaaldemokraatidel on Vabaerakonnaga väga konstruktiivsed suhted, meil on ka märkimisväärne ühisosa. Kuid kindlasti on ka valdkondi, kus meie ühisosa mõne teise läbirääkimisi pidava partneriga on suurem. On selge, et Vabaerakond sai oma mandaadid tugeva muutuse taotlemiseks ja neile näib – ja ma saan ka suurepäraselt aru, miks –, et läbirääkimised pole senimaani suurte põhimõtteliste muutuste ja reformide suunas tüürinud. Praegu on pigem liigutud tehniliste lahenduste suunas, kus igaüks saab küll midagi, ent suuri muutusi endiselt ei puudutata.

Peaministri erakond tunneb jällegi, et nad on saanud mandaadi samal kursil jätkamiseks. Kas need kaks lähenemist on ühildatavad, peavad lähipäevad vastuse andma.

Jah, jätkuvalt on vara.

Küsimus pole tegelikult kiiruses, tuleb lihtsalt leida piisavalt usalduslik keskkond ja kompromissivalmidus. Tuleb loobuda pokkeri mängimisest, kus kõik varjavad oma kaarte ja keegi ei suuda teha esimest sammu tagasi. On selge, et riigile pole võimalik kõikidele osapoolte soovidele vastu tulla. Kui aga kõik erakonnad maalivad punased jooned maha ja ütlevad, et neist nad ei tagane, siis ilmselt on võimalik umbes viie minutiga mõista, et igaüks asub oma kastis, mille ühisosa on väike, kuid erinevused väga suured.

Köie jämedam ots on läbirääkimiste vedaja ehk Taavi Rõivase ja Reformierakonna käes. Nad peavad ka ise demonstreerima, et on piisavalt paindlikud. Kindlasti pole ka neil hoolimata suurest mandaatide arvust riigikogus mõistlik öelda: „Vaadake, meie ei saa oma põhimõtetes mingeid kompromisse teha, sest me oleme saanud nii tugeva mandaadi!“ Sellisel juhul on partnerid sunnitud ütlema, et teostage siis oma mandaati selle 30 hääle toel. Kompromissivalmidus peab algama läbirääkimiste vedajast.

Mõistmine on tasapisi ikka tulnud. Eks nad üritavad kompromissikohta otsida, mis pole neile lihtne.

See on küsimus neile – kas nad usuvad, et nende mõtted on leidnud piisavalt aktsepteerimist või siis leiavad, et koalitsiooni pääsemine iseenesest on neile eluliselt olulisem. See on iga läbirääkija oma valik, millise taktikaga ta laua taha läheb. Kindlasti on neil ka asju, mida nad tahavad koalitsioonileppes näha, kui nad on selles osalised.

Ma ei hakka ühegi läbirääkija – ei indiviidi ega erakonna – emotsioone kirjeldama. Mõnikord on arutelud rahulikud, teinekord konstruktiivsemad. Kuid ma ei arva, et leppe sisu üle vaidlemine oleks ainuke faktor, mis protsessi pärsib. Faktoreid on kindlasti teisigi.

Kindlasti pole mõistlik halvustada oma läbirääkimiste partnereid, see ei loo õhustikku. See on usalduse küsimus, mis ei puuduta vaid viimast kümmet päeva. Põhjused, miks üksteist ettevaatlikult piieldakse ja pokkerit mängitakse, ulatuvad palju kaugemale kui viimased poolteist nädalat. Mõne erakonna puhul on selleks nende varasemad kogemused eelmiste partneritega, samuti näiteks valimiskampaanias loodud vastandumised. On selge, et nendega tuleb tegeleda. Keegi ei taha küll minevikus koperdada, aga usaldust tuleb luua. Selle puudumine tingib praegu ka selle, et takerdutakse tehnilistesse küsimustesse. Vastasel juhul ei juhtuks seda.