Päti tunnused maksuhalduri silmis

Advokaadibüroo ATTELA partner ja vandeadvokaat Marko Saag rääkis täna Äripäeva teemaveebi raamatupidaja.ee maksumenetluse seminaril, et iga ettevõtja ja raamatupidaja peaks olema kursis, kuidas maksuhaldur erinevaid kontrolle läbi viib. "Võib ju arvata, et maksumenetluse temaatika on rohkem advokaatide pärusmaa, kuid tegelikult sõltub maksuotsus sellest, milliseid vastuseid annab ettevõtja menetluse käigus,“ märkis Saag.

Saag tõi näiteks fiktiivsete arvete kontrollimise. Kui maksuhaldur küsib ettevõtjalt, milline seos on tal kahtlustatava ettevõttega, nimetatakse tihtipeale kolme asja: leping, arve ja pangaülekanne. „Kui ütled, et sa pole probleemi märganud ja ütled, et sul on need kolm asja, siis on seis suhteliselt hapu,“ ütles Saag, lisades, et sellisel juhul tuleb suure tõenäosusega maksuotsus, mis jääb ka kohtus kehtima.

„Need on pätitunnused. Need, kes teevad fiktiivseid arveid, pööravad just tähelepanu sellele, et oleksid arved ja dokumendid olemas,“ selgitas ta. Tagant järgi maksuhaldurile seletades, et tegelikult uuriti enne lepingu tegemist ka majandusaruandeid ja partneri krediidiinfot, enam ei aita, kuna maksuotsuse tegemisel arvestatakse vaid asjaolusid, mis on tuvastatud maksumenetluse käigus. „Segased tõendid võivad tuua kehva tulemuse. Olge valmis maksuhalduri küsimustele vastama,“ ütles Saag.

Ta lisas, et viimastel aastatel on taas rohkem uurima hakatud juhatuse liikmete dividendidena palga maksmist. Kui maksuhaldur leiab ettevõtte, kes maksab regulaarselt dividende, asub ta juhatuse liikmelt suuliselt üldiseid asju küsima.

Nelja-viie üdise küsimuse järel pärib maksuhaldur, miks juhatuse liige omale rohkem palka ei maksa. „See on äkiline küsimus, mis ehmatab. Kui vastad, et vastasel juhul peab sotsiaalmaksu maksma, on rong läinud,“ ütles Saag. Oluliselt mõistlikumad vastused oleksid näiteks, et juhatuse liige ei peagi üldse palka saama ja palk on võrdväärne tema panusega ettevõttesse.

Viimasel ajal on Saagi sõnul aktiivselt kontrollima hakatud äriühinguna soetatud kinnisasju. „Iga nädal tuleb vähemalt üks isik mu juurde murega, et maksuhaldur on asunud kontrollima ettevõtte ostetud kinnisasja,“ ütles Saag. Reeglina saadakse sellekohast infot kinnisturegistrist – kui omanik on märkinud kinnisasja kui äriühingu, on ka kindel kontroll tagatud. „Need on väga pikad ja tüütud,“ märkis Saag, tuues näiteks ühe enda esindatava menetluse, mis kestab juba kaks aastat. Seetõttu rõhutas ta, et kinnisasja äriühinguna ostes peab olema jällegi valmis maksuhalduri küsimustele vastama.

Ettevõtlusega seotud kinnisasjadelt saab sisendkäibemaksu maha arvestada. Maksuhaldur kontrollib, ega selliseid kortereid tegelikkuses isiklikuks elamiseks ei kasutata. Kahtluse korral tuleb maksuhaldur koha peale kontrollima, kogu korter pildistatakse üles ja kui tuvastatakse, et tegu on elamu, mitte kontoriga, on tihtipeale keeruline vastupidist tõestada. „Kui ikka korter näeb välja, nagu seal elatakse igapäevaselt, siis on ikka väga raske vaielda,“ ütles Saag. Ta lisas, et elamispindu ostetakse äriühingutena palju ja tihtipeale teeb maksuhaldur ka järelkontrolle. Kontrolli võidakse kaasata isegi naabreid, kellelt küsitakse, mis uuritavad korteris ikka täpselt toimub.

Saag ütles, et aastaid tagasi oli väga kuum teema varjatud käibe kontrollimine. Enam sellest nii palju ei räägita, küll aga pole kontrollid kuhugi kadunud. Silm hoitakse peal sektoritel, kus on sularaha käive tavapärane, näiteks juuksurisalongid ja väiksemad ehitus- ja remondiettevõtted. Saag rääkis, et paljud müüvad eraisikutele kaupa ilma arvet väljastamata. „Eraisikud ütlevad isegi, et arvet pole vaja ja küsivad, kas nii saab käibemaksu võrra odavalt. Mõnikord saabki,“ rääkis Saag. Nii tekib ettevõttesse nii nimetatud must kassa. Möödunud aastal tehti masskontrolle näiteks toitlustusettevõtetes ja ilusalongides.

Varjatud käibe kontroll hakkab reeglina pihta vaatlusega ehk minnakse ette teatamata kohale. Maksuhaldur otsib sellistel juhtudel kaustikut, kuhu pannakse reeglina kõik müügid kirja, reeglina ka sellised, mille eest pole arvet väljastatud. Esimese asjana läheb maksuhaldur kirjutuslaua esimese sahtli juurde, kus ka enamik juhtudel otsitav kaustik on. Kui pole sahtlis, siis on arvutis, tihtipeale isegi avatud failina. „Sellise andmebaasi leidmine pole üldse keeruline,“ ütles Saag. Varjatud käivet kasutatakse reeglina ümbrikupalga maksmiseks.

Tänu mullu kehtima hakanud töötajate registrile on küll ümbrikupalga tuvastamine lihtsam, pole kontrollid siiski ära kadunud. Kuigi mustalt palga maksmine on oluliselt vähenenud, on see omakorda asendunud skeemiga, kus väike osa palgast makstakse ametlikult ja ülejäänud ikka ümbrikus.

Saag ütles, et maksuhaldur astub ümbrikupalga kontrollimisel tihtipeale üle piiri. Näiteks kuna tihti panevad ümbrikupalga saajad maksuhalduri tulekul sõna otseses mõttes jooksu, läheb maksuhaldur objektile politseiga. „Seda kahel põhjusel – maksuhaldur ei jaksa joosta ja tal pole õigust teha isiku uurimist,“ märkis Saag.

Maksuhaldur rikub seadust, kui laseb objektil kontrolli tehes töötajatel pangaväljavõtet näidata. Saagi sõnul näitab aga praktika, et enamik, kes saavad ümbrikupalka, panevad selle oma kontole. „Vaja on ju maksta autoliisingut ja majalaenu,“ ütles ta.

Seda fakti ilmestab tema sõnul hästi kasvõi see, et palgapäevadel on sageli raha kontole paneku automaatide ees pikem järjekord, kui raha väljavõtmise omadel. Kui aga haldur näeb, et iga kuu on regulaarselt teatud summa kontole pandud, on ümbrikupalga maksmine tõendatud. „Selliste tüüpvigade pärast on maksuhaldurid edukad,“ ütles Saag.