Andres Sõber: kehva suhtumisega kaugele ei jõua

Meeldiv kuulata, et ütled edukas treener. Ma olen juba 33 aastat treener olnud, et need igasugused liited ette enam nii palju ei morjenda. Mulle see protsess on viimastel aastatel hakanud üha rohkem meeldima.

Strateegia on ikkagi väga lihtne. Niikaua, kui treener olen olnud, olen pidanud kinni põhimõttest olla aus mängijate kui ka iseenda vastu. Ja ega siis palju pole vaja rohkem teha. Oskuseid ja taktikaid saab tänapäeval igast august vaadata - kuidas mängitakse, kus mängitakse. Ma arvan, et see ongi kõige tähtsam kogu protsessis, et poistele tekitada mugav olemine.

Ma arvan, et mingil määral kindlasti ja see on nüüd aastatega juba välja kujunenud. Süsteemne selle järgi, et trennid on ühesugused ja ma katsun trennides ise alati kaasas olla ning mitte jääda kõrvaltvaatajaks. Kaasas olemine tähendab seda, et ma ergutan ja motiveerin oma meeskonda trenni ajal. Tihtipeale ei ole mugav rassida ja vaeva näha, kui tulevad negatiivsed emotsioonid kõrvalt. See pigem segab tegemist, kui paneb sooritusi tegema. Süsteem on see, et olla sportlikud ja värsked, selleks teeme hommikul trenni õues ja õhtul sees.    

Ega siin spordi ja muude elualade vahel ei ole ju vahet. Kunagi oli prioriteediks see, et kindlasti võita. On ju Eesti mõistes võidetud igasugu tiitleid ja on ka toredaid mängijaid tulnud, rääkimata näiteks Martin Müürsepast, kes on ka NBA-s korvpalli mänginud. Tihti tekib siis küsimus, et mis edasi? Ma arvan, et see edasi ongi see, et tulevad uued poisid peale ja hakkad nendele oma seda nö karmat peale ajama. Osad võtavad selle omaks, osad mitte. Ja ma olen nüüd jõudnud järeldusele, et ma ei hakka ennast nende järgi painutama, kes seda omaks võtta ei taha. Ma lasen neil rahulikult auto nina Tallinna poole keerata ja koju sõita või saadan koju mõne välismaalase, kes selle värgiga ei taha toime tulla. See, kes ei oska, neid saab aidata, aga nende peale, kellel on nö sõrad vastu, pole mõtet aega raisata. Ja see on üks tähtsamaid asju, mida jälgin, et need persoonid oleksid mul… no mitte just nagu meeldivad, aga kes teevad südamega ja naudivad oma tegevust.

Eks see esimene värk ole ikkagi teatud oskused, sest kui mängida Eesti meistriliigas korvpalli ja seal esimese nelja-viie seas, selleks on vaja päris häid oskusi. Hiljuti ütles mulle meeskonnaga liitunud Julius Brookes, et Eesti liiga on selgelt kõvem kui Kanada liiga. Ka mujal maailmas, näiteks Kreeka või Itaalia liigade tagumine ots on Eesti liiga puntidele täitsa mängitavad meeskonnad.

Mille järgi ma meeskonda valin, on ikkagi inimlikud omadused, et kuidas ta suhtub kaaslastesse, kuidas minul temaga läbisaamine on. Ja see võib-olla ongi viimastel aastatel olulisem, kui mõni hea mänguoskus. Tähtis on inimene ja persoon, sest meil on ikkagi üheksa kuud läbida sügisest kuni kevadeni, ja see pole üldsegi kerge. Nii mõnedki mehed pannakse proovile, kes on kodust kuude kaupa ära. Ja mõned mängijad, kes ei pääse hetkel nii heasse meeskonda kui tahaksid, siis olen ka neid alati hea meelega enda punti võtnud. Eks selline lapselik mäng ja hasart on alati sees, et kui keegi teine ei saa temaga kuskil hakkama, siis ikka tekib kohe väike vilkur pea kohale ja proovin, et äkki mina saan hakkama. Kui saan, on hea meel.

Ma ei ole kunagi hakanud meeskonnavaimu looma. Olen sirge ja selge olemisega meeskonna vastu - aus käitumine ja rääkimine asjadest ka siis, kui vahel ei ole raha tulnud sponsoritelt ja on sitad ajad. Siis olen öelnud meestele, et peame nüüd hakkama saama. Ja kui ma neid asju räägin, siis on ka tagasilöögid kergemad. See ongi kõige põhilisem minu meelest.

Aga seda ausat olemist ei suuda enamus treenereid ja ei ole võimelised tegema, sest tihtipeale lakutakse tagaotsa kõvadel mängijatel ehk nö staarmeestel. Ja siis on tagumine osa, ma nimetan neid siis santehniliseks personaliks, keda ei peeta mitte millekski. Ma pean alati lugu sellest, et kõik on meeskonnas võrdsed. Kuigi üks võib saada palka 10 000 ja teine 1000 eurot, siis ka nii saab olla võrdne.

Peab ära suutma selgitada, miks sinu palk on selline. On Sõbra oma seadus, et halloo, mees, su pallid ei taha hästi korvi sisse minna, võtame midagi ette. Ma teen ettepaneku teha palk poole väiksemaks, kuidas tundub? Vahel hakkavad siis pallid pärast seda paremini sisse minema. Ja teinekord, kui sisse ei lähe, siis võetaksegi palka maha või ta läheb ise minema. Neid bluffijaid on alati, kes hindavad ennast alguses hästi kõrgelt.

Ma ei arva, et seal peavad alati oma ala tipud olema. Elu on näidanud, et tihtipeale on osad sellised meeskonnad, kuhu ostetakse tipud kokku ja tekib sünergia, siis ollakse ka võitmatud. Aga meie tasemel on meeskonnavaim ja hing see, et sa võid endast ka palju tugevamaid võita. Seda siis, kui suudad meeskonnale sellise hinge sisse luua oma tegemiste ja olemistega.

Hea näide oli siin karikamäng detsembris, kui me Kalev Cramot võitsime ühe punktiga. Need on sellised hetked, mis panevad mind alati tegutsema ja mõtlema. Hea on, kui võtad kapiservalt eurosid ja ostad kokku, aga kas see tekitab mõnu? Teinekord võib mõnest noorest poisist hoopis kõva mängumehe teha.

Eks needsamad jutud ole kogu aeg olnud, et ma pean seda korvpallivärki samaks tööeluga. Seal on ju ka 11 või 12 mängijat ja ma olen alati öelnud, et ei saa olla üks noor juht väga edukas, sest tal puuduvad kogemused. Need tulevad aastatega, kas või NBA-s on need põhitreenerid ju kõik üle 60 aasta vanad.

Kui sa suudad selle tööka kollektiivi niimoodi panna ühte ratast käima, siis nad on head. Aga enamusel jääbki see tihti juhi taha, sest ollakse noored ja tehakse otsuseid. Siis kukutakse oma vigu mitte tunnistama ja siis ongi kogu punt laiali. Lihtsam oleks siis, kui juht tagasi astuks.

Poliitikas seda kuradi udu ajamist on nii palju, et ma olen hakanud nautima selle vaatamist telekast. Kui keegi hakkab rääkima mingisugust täielikku möga jälle suust välja. Uskumatu! Eks see ole ka anne, et õppida ära nii lühikese aja jooksul nii lolli jutu ajamine.

 

Taust. 58aastane Andres Sõber on BC Rakvere Tarvas peatreener. Varem on ta juhendanud ka korvpalliklubisid Tallinna Kalev, TTÜ/A. Le Coq. Aastatel 1990-2000 oli Soome klubide Lappeenrannan NMKY ja Helsinki Torpan Pojat treener.

Sõber esineb tänavusel Pärnu Finantskonverentsil, mis toimub 16.-17. aprillil.

Vt. ka Äripäeva veebist videot „Andres Sõber: juhtimises on tähtsaim ausus“.