Restoranitest: Uulits, kohalik tänavagurmee

Veel viis aastat tagasi poleks burgerikioskil restoranirubriiki mingil juhul asja olnud, burgerite suurimaks väärtuseks oli individuaalsuse puudumine. Burger oli nii unifitseeritud, et kõlbas isegi maailmamajanduse indeksiks, millega andis mõõta elatustaseme erinevusi suuremas osas maailmas. Burks oli burks ja friikas oli friikas.

Nüüd on burgerid löönud pärisgastronoomia ukse valla. Burger-šovinistidest on saanud natsionalistid. Kuklisaiad lähevad järjest kohalikumaks, kohati isegi hüperkohalikuks ning pressivad end ka lausa gurmeeroogade sekka – saia vahele pannakse juba foie gras'd ja nooblit juustu.

Uulits järgib trende ja nimetab pakutavat julgelt tänavagurmeeks. Kohalikke maitseid esindab rukkikukkel ja mädarõikakaste, taimetoitlaste jaoks on vegeburger, elustiiliroogasid esindavad fitnessiburger ja paksuke – viimane jäi küll maitsmata, sest ausalt öelda ma lihtsalt ei julgenud sellise nimega rooga tellida. Joogiks pakutakse muidugi kohalikku käsitööõlut – see on nüüd ju kõikjal, aga Uulits astub sammu veel edasi, pakkudes ka talus toodetud naturaalseid mahlajooke, mida veel mujalt saada ei ole.

Uulitsa pihvid on “leegil grillitud”, nagu kinnitab menüü. Ka kastmed, majoneesid ja ketšupid on kohalikud, oma maja kraam ja aus kaup, nagu võisin veenduda. Aus kaup on ka Uulitsa kuklid, värsked ja maitsvad.

Burgeri kõige paremaks osaks on minu jaoks aga alati pihvid ja nii ka Uulitsas, kus nad on eriliselt pontsakad, prisked ja mahlakad ning eheda grilliaroomiga. Ainult et see, mis minu kukli vahele jõudis, oli leegilt juba tükk aega tagasi lahkunud ning vaevu leige. Teine, rukkikukli kaaslane, saabus samas otse tulelt, seda kinnitasid nii tema temperatuur kui ka maitse.

Rukkikukkel ise oli üllatus. Napisõnalises menüüs, mis burgerite erisusi kastmete ja lisandite abil eristas, oli selle nimeks “rukkileiva-mädarõika kastmega” – ma küll natuke imestasin, et rukkileib on kastmes koha leidnud, aga mis siis ikka, on ta ju ka brülee­kreemi ja panna cotta'ssegi jõudnud. Aga selgus, et rukkileib ja mädarõigas polnud siiski kastmes üheks saanud, rukkist oli siiski kukkel ja kastet maitsestas vaid mädarõigas.

Praktika puudumise tõttu ei saa ma kuidagi sündsa burgerisöömisega hakkama, ma lihtsalt ei oska seda hiiglaslikku moodustist käe vahelt süüa, ikka kipuvad lisandid silma minema ja kaste nägu mööda alla voolama. Minu soovi süüa seda ebasündsal moel, st noa ja kahvli abil suhtuti mõistvalt, kuid tõenäoselt oli soov nii haruldane, et selleks ajaks, kui burger valmis, oli see juba ununenud. Ümberserveerimise järel sain küll noa ja kahvli, aga söömisaluseks oli paberiga kaetud plastkorv, nii et ega ma ennast päris kindlalt ikka ei tundnud.

Suurepäraste Cheddar-juustu kastme ja jalapenodega serveeritud friikartulite pärast olen valmis aga kas või iga päev Uulitsas käima.