Naftasõja varjatud kõrvalmõjud tulevad päevavalgele

Nii oli aastal 1974 ja nii on ka praegu. Aastatel 1973-1974 tõusis naftabarreli hind vaid mõne kuu jooksul kolmelt dollarilt 12 dollarile. Uus hind tähendas uusi maailmamajanduse juhte: naftat toovad riigid peamiselt Lähis-Idas ja Põhja-Aafrikas, vahendab väljaanne The Atlantic.

Samuti tähendas see suurte naftaimportijate nagu Ameerika Ühendriikide, Euroopa ning Jaapani majandusele suurt lööki. Naftašokk muutis ning lõi uusi võimusuhteid maailma suuremate geopoliitiliste osapoolte vahel. 

Kõrgematel nafta hindadel oli palju ootamatuid tagajärgi – naftasõdadest kuni islami fundamentalismi rahvusvahelise levimahakkamiseni, kuna seda rahastas superrikkaks saanud Saudi Araabia. Praegu päevakorras olev odav nafta võib sarnaselt 1974. aastaga kaasa tuua vägagi suuri muudatusi. 

Mõni odava nafta tagajärg on juba nähtav: rõõmsad tarbijad bensiinijaamades või hoopiski murelike nägudega ametnikud naftat eksportivates riikides. 

Vene rubla on üle elanud suure languse, keskpanga reservid kahanevad ning kapital voolab riigist välja. Venemaa majanduse allakäigu põhjused on nii odav nafta ja gaas kui ka kehtestatud sanktsioonid.

Venezuelas oli olukord majanduslikult kehvasti juba siis, kui nafta barrel püsis 120 dollari juures. Praeguseks on riigi majandus suure korruptsiooni, madala nafta hinna ning viletsa juhtimise tõttu kontrolli alt väljumas. Venezuela president Nicolas Maduro leiab, et kogu olukorra on põhjustanud USA juhtitav rahvusvaheline vandenõuteooria.

Need on otsesed mõjud odavale nafta hinnale. Tasapisi tulevad ilmsiks ka teisesed mõjud.

Detsembris tühistas Chevron 10 miljardi dollari suuruse kildagaasi uuringute projekti Ukrainas. Ukraina valitsus lootis, et see projekt aitaks stimuleerida riigi kehvas olukorras majandust ning vähendada sõltuvust Vene gaasist.

Ukraina näide on vaid üks vähestest, mis näitab naftatööstuses praegu valitsevat trendi: erinevaid energiaprojekte lükatakse aina edasi, põhjendusega, et praegu ei tasu need majanduslikult ära. Goldman Sachsi hinnangul on praegu riski all rohkem kui ühe triljoni dollari eest investeeringuid energiasektorisse. Pikas perspektiivis võib see viia väheneva naftatootmise ning kõrgema energiahinnani. Lühikeses perspektiivis tähendab investeeringute voolu peatumine seda, et energiakompaniide käsi ei käi just kõige paremini.

Siiski, mitte just kõik teisesed odava nafta hinna tagajärjed pole negatiivsed. Näiteks kirjutab IMF Malaisia majanduse kohta nii: „Pärast 2014. aastal toimunud elektritariifide tõusu kasutas valitsus ära olukorda, kus nafta hind oli odav ning kaotas järelejäänud toetused bensiinile ning diislile. Toetuste reform peaks aitama laiendada föderaalset tulusüsteemi ning tähendama, et väheneb sõltuvus volatiilsest nafta- ja gaasikäibest. Toetuste kaotamine tähendab, et saadakse raha, mida kasutatakse kehvemas majanduslikus olukorras olevate majapidamiste aitamiseks“.

Malaisia pole seesugsue praktika ainus näide. Samasuguseid strateegiaid on kasutusele võtnud riigid Omaanist Indoneesiani.

Maailmapanga hinnangul on nimetatud toetused väga regresseeruvad: 60-80% summast, mille Lähis-Ida või Põhja-Ameerika riigid kulutavad energiatoetustele, läheb umbes 20%-le riigi rikastest, kui vaid 10% vaesemast elanikkonnast saab neist toetustest kasu. 

Madal nafta hind toob endaga kaasa ka selle, et keskkonda säästva nafta tootmist ei hoogustata. Kuna neil maardlatel on kaevandamine väga kallis, lükatakse need projektid suure tõenäosusega edasi.

Madal nafta hind võib õõnestada ka alternatiivsete energiaallikate nagu päikese- ja tuuleenergia eluvõimet. Optimistid loodavad, et odav nafta hind julgustab alternatiivenergia tootjaid täiustama oma tehnoloogiaid ning tootmismeetodeid, mis muudaks need energiaallikad omakorda odavamaks ja majanduslikult mõttekamaks. See võiks omakorda teha alternatiivsed energiaallikad atraktiivsemaks siis, kui nafta hind taastuma hakkab.

Geopoliitilises plaanis on Venemaa ning Euroopa vahelised suhted muutunud väga jahedaks. Seda põhjustavad nii madal nafta hind kui ka Ukraina konflikt. Venemaa otsus South Streami projekti peatada näitab samuti, et olukord on muutumas. Ka Vene-Hiina suhted on muutumas.

Ladina-Ameerikas ning Kariibi mere piirkonnas on Venezuela poliitiline mõjuvõim vähenemas. Selle peamine põhjus on see, et Bolivari valitsusel pole enam nafta müügist tulevat suurt tuludevoogu, mis võimaldas omal ajal Hugo Chavezil saada märkimisväärne mõjuvõim.

Odav nafta on samuti mänginud rolli USA-Kuuba suhete parenemisel. Venezuela majanduskriis suurendas riski, et Havanna ei pruugi saada Caracaselt enam suuri toetusi, mida ta oli aastaid nautinud. Kuuba režiim oli seega huvitatud uue toetaja leidmisest ja leidis selleks Ameerika Ühendriigid.

Siiski, mitte kusagil mujal pole odava nafta tagajärjed nii erinevad, olulisemad ja ettearvamatumad kui Lähis-Idas. Financial Times kirjutas, et tulenevalt nafta hinna langusest on ka ISIS pidanud tegema oma eelarves suuri muudatusi ja kärpeid.

Iraanil käivad samal ajal tuumaläbirääkimised maailma liidritega mitmel põhjusel. Tõik, et Iraan on üks suuremaid nafta tootjaid, on kindlasti üks neist.

Kõik nimetatud tulemused, olgu nad siis otseseid või kaudsed, panevad küsima: kui madalale nafta hind võiks langeda ning kui kaua võiks odava nafta aeg kesta.

Ennustamine on tänamatu töö, pealegi ei osanud ükski ekspert ette näha möödunud suvel alanud nafta hinna langust. Siiski võib leida märke, et nii-öelda uus normaalsus kestab veel mõnda aega.

Nagu ütleb ExxonMobili juht Rex Tillerson: „Maailm peaks harjuma, et nafta hinnad on mõnda aega madalad. USA kildaõli tootmine on osutunud vastupidavamaks kui algselt arvatud. Samal ajal on nõudluse kasv Hiinas ja mujal maailmas langenud. Selline olukord võib veel kesta.“