Saksa professor: Kreeka minek euroalalt oleks kohutav

Paulus on rahvusvaheliselt tunnustatud pankrotimenetluse ekspert, kelle ettepanekuid kuulavad Saksamaa rahandusminister Wolfgang Schäuble ja euroala stabiilsusmehhanismi juht Klaus Regling, lisaks Saksa valitsusele on ta nõustanud Maailmapanka ja Rahvusvahelist Valuutafondi. Riigi pankrotiprotsessiks on Paulusel ettepanek valmis.

Ajaloolisest perspektiivist on Kreeka viimase enam kui 200 aasta jooksul üheksa korda pankrotis olnud.

Praeguseks mingeid juriidilisi seadusi ei ole, nii on see poliitikute otsustada, kuidas nad tahavad probleemi lahendada. Minu oletus on, et poliitikud püüavad teha kõik, et Kreekat euroalal hoida, hoolimata Kreeka ja teiste euroala riikide halvenenud suhetest ja sõltumata Kreeka rahandusministri käitumisest. Ja seda mitte niivõrd juriidilistel ega majanduslikel põhjustel, vaid peamiselt psühholoogistel põhjustel. Sest selle sõnumi mõju, kui Kreeklased kas sunnitakse euroalalt lahkuma või lahkuvad nad ise, oleks kohutav. Ja seda kardetakse.

Selles, mis see Euroopale tähendab. See on suur tundmatu, valge elevant ruumis, mida kardetakse. Ja sel põhjusel püütakse teha kompromisse. Mina isiklikult loodan, et selle tagajärjel jõuavad poliitikud äratundmisele, et viimased viis aastat valitsenud olukord on väljakannatamatu ja tuleb asendada mingi korrapärase struktuuriga, juriidilise protseduuriga.

Jah. Just praegu arutatakse New Yorgis Argentiina algatusel juriidilise protseduuri kehtestamist riigi pankroti puhuks. See on Argentiina algatus. Ukraina on järgmine kandidaat. Nii et globaalsel tasandil on ära tuntud, et selline asi on vajalik.

Nagu ütlesin, mõju oleks peamiselt psühholoogiline. Meil on Saksamaa kantsleri avaldus, et eurole alternatiivi ei ole. Need on kõvad sõnad. Saksamaal on loodud lausa uus partei, mis kutsub ennast alternatiiviks. Kui on tehtud selline monumentaalne avaldus, siis tähendaks Kreeka lahkumine läbikukkumist. See on rumalus, lõigata alternatiivid ära ja väita, et muid valikuid ei ole. Just selle tähenduslikkuse pärast püütakse Kreekat euroalal hoida.

EL on ennast kahjuks määratlenud majandusliiduna, mis tähendab, et annad ennast globaalsete turgude meelevalda. Kui oleks rohkem rõhutatud, et oleme rahu mehhanism, ei oleks Kreeka lahkumisel nii suurt tähtsust. Turu reaktsiooni on raske ennustada – iga hetk võib turg otsustada, et halbu uudiseid on saanud liiga palju.

Poliitikud võivad nii väita. Aga me räägime numbritest, mis on liiga väiksed, et maksumaksja kohustustest vabastada. Kui midagi juhtub, ammenduvad ESMi vahendid kiiresti ja jälle on vaja abipaketti. Aga tehtud on tõesti palju –2012 kuni 2014 võtsid Euroopa ja Saksa seadusandjad vastu 64 erinevat seadusteksti, mis peavad kriisi ära hoidma. Kui reegleid on nii palju, ei tea keegi, mis seal sees on, tunnistas mulle üks Saksa pangandusliidu juhte. Poliitik saab öelda, et oleme midagi teinud. Aga seadusandja poolt on see selline ülereaktsioon, mis on pea samaväärne reaktsiooni puudumisega.

Järjest enam sakslasi arvab, et Kreeka peab euroalalt lahkuma, aga keegi ei tea, mis juhtuma hakkab. Tavaline sakslane ütleb, et tal ükskõik, nii enam edasi ei saa. Mul on sellest kahju, sest usun väga ELi eesmärki kui rahu mehhanismi. Esimest korda 1000 aasta jooksul on meil siin piirkonnas nii pikk rahu periood. Teeksin kõik, et seda ideed ja liitu hoida. Ja minu ettepanek on, et vajame vaid väikest muutust ESMi aluslepingus, et luua puuduv protseduur.

Võib kõlada rumalalt, aga see on brandingu küsimus. Ei tohi rääkida maksejõuetusest ega pankrotist. Mulle on öeldud, et selline oli Prantsusmaa endise presidendi Nicolas Sarkozy nõue. Nimetasin selle siis maksevõime taastamise protseduuriks.

Selle järgi oleks igas laenulepingus, mille riik sõlmib, klausel, mis ütleb, et maksejõuetuse korral on riigil õigus minna maksevõime taastamise kohtusse. See poleks otseses mõttes kohus ja sinna ei kuuluks kohtunikud, vaid endised riigijuhid, kel on riigi juhtimise kogemus ja kes on piisavalt vanad, et ei pea ennast enam poliitikuna tõestama. Nad ei oleks liiga lähedal ei laenu andjatele ega võtjatele. Nad jälgivad protseduuri täitmist, mis maksevõime taastamist taotlev riik peab läbi tegema. Taotluse saab esitada ainult võlglane, mitte laenu andja - nii on see vabatahtlik algatus. Lisada tuleb plaan, kuidas riik kavatseb maksevõime taastada. „Kohus“ ütleb, kas see on piisav. Praegu dikteerivad Kreekale tingimused kreeditorid ja troika.

Just.

Saksa rahandusminister teab sellest, kantsler Merkel võib teada, olen seda esitlenud ÜROs ja ESMi juhile Klaus Reglingule. Individuaalsel tasandil on nii mõnigi öelnud, et tegelen kõige olulisema asjaga. Poliitilisel tasandil on  reaktsioon on kõhklev. Aga olen sellega tegelenud 15 aastat, olen visa ja valmis ootama.

Viimased 2000 aastat on juristid püüdnud valitsejaid siduda ja püüavad ka järgmised 2000. Kui juba selline ettevaatlik ja tark inimene nagu Christine Lagarde ütleb Kreeka kriisi lahvatades, et unustage aluslepingud, nagu ta ütles Prantsuse rahandusministrina, siis meie, juristid, oleme oma võimalused ammendanud. Meie eeldame, et reeglid mida loome, on rakendamiseks.

ESM pole paraku muud, kui senise olukorra jätkumine varjatud kujul, sest ESMi taga on ikka poliitikud – direktorid on kõik rahandusministrid. Kõik jätkub nagu seni.

Ei enam. See on arusaadav, mida Mario Draghi on teinud. Kuid see tuli hinnaga, et institutsioon ei ole enam neutraalne.

Kui oleks maksevõime taastamise kohus ja konkreetne protseduur, võtaks see nii palju poliitilist mürki kõigest välja. Praegu oleme jõudnud olukorda, kus Merkelit kõrvutatakse Hitleriga ja sakslased on veendunud, et kõik kreeklased on laisad. On vaja neutraalset instantsi, siis kaob diskussioonist see mürgitatud aspekt.