Restoranitest: Trofé - hea idee, kehv teostus

Peaaegu korraga tegid uksed lahti Vana Wiru hotelli Eesti köögiga restoran Farm ja Meritoni hotelli Trofé, mis pakub uut Põhjala kööki. Viimase menüü on põnev, aga osa söökide teostus kehvake.

Farm rõhub kohalikkusel, pakkudes ehedalt eestimaist talukaupa, käsitööõlut, oma maja limonaadi ja muud kodukootut. Meritoni jaoks on pelgalt eestimaisusega piirdumine eilne päev: enne Troféd oli samades ruumides Eesti söögituba, traditsioonilist kohalikku toitu pakkuv restoran. Uue Trofé silmapiir on avaram, seal valitseb uus Põhjala köök. Verikäkk ja soolapekk on kadunud, kama asemele on tulnud tatar, kaerahelbe asemel kruup, hapukapsast on saanud kreem ja pastinaagist tšipsid.

Menüü on täielikult ümber sündinud, muus osas on ümbersünd jäänud poolikuks. Põhjamaade köögiga restorani seinu ehivad Hispaania härjapead, mälestus veel Eesti söögitoale eelnevast ajast, kui kelder teenis hotelli tapabaari ja restoranina. Ka hispaaniakeelne muusika, mis oma tugevuselt pigem tantsupeole kui restorani sobiks, pärineb tõenäoselt samast ajast.

Nagu moodsa kulinaariaga restoranis kombeks, on Trofé menüü napisõnaline: hapuoblikas ja veisepõsk, siig ja kurk, kilu ja leib, veisepõsk ja odrakruup. Peakokal on fantaasiat ja teadmisi, tema menüü sobiks uut Põhjala kööki esindama kus iganes. Seda pigem teoreetiliselt, menüüsse kirja pandu põhjal arvates. Maitsete osa ehk tegelikkus osutus kohati aga päris kehvakeseks.

Kehvakeste rida alustas eelroog kergelt soolatud siiafileest ja kurgist. Siig polnud esimeses värskuses, aga mis ta nii vesiseks tegi, sellest ei saanudki aru – kas tõesti külmutamine? Kurki oli siiaga võrreldes ebaproportsionaalselt palju, see oli riivitud peeneks, aga jäetud maitsestamata. Maitsete lisamise ülesanne oli ilmselt marjateradeks moondunud sidrunimahlal ja krõbedal riivleivapurul, aga nendest ei jätkunud. Vähemalt kübeke soola oleks vesise kurgi peale ära kulunud.

Hästi välja mõeldud, kuid kehvalt teostatud oli ka tatrakreemi-mustasõstrasorbeega magustoit. Sorbee oli hea, aga kreem polnud kreem, vaid meenutas tekstuurilt pigem kummikommi. Omaette ampsatult maitses see tatra-kummikomm täitsa hästi, aga sorbeega tal erilist klappi ei tundunud olevat.

Väga maitsvad ja toredasti koostatud road olid aga mõlemad pearoad, seakarree tatra ja hapukapsakreemiga ning vasikapõsk kruupide ja pastinaagikrõpsudega. Eriti nauditav oli vasika­prae mäng tekstuuridega: suus sulav põseliha, toekas ja tihke kruup ning krõbe pastinaak.Ma peaaegu usun, et Trofél on potentsiaali saada tõsiseltvõetavaks uue Põhjala köögi esindajaks, kui ideed, mis menüü koostajal meeles mõlkunud, ka tõepoolest teostatud saaks. Ja kui esindus ei lõpeks köögiuksel, vaid jõuaks ka joogikaardile – praegu on kohalike ja Põhjamaade päritolu jookide valik rohkem kui napp.

Kui söögisaali seinal just peavad tapetud loomade pead rippuma, võiks ka härjad millegi põhjamaisema vastu välja vahetada, põtru ja kitsesid meil ju küllaga.