Islandi pankadel lasti kokku kukkuda

Gissurarson möönab oma mõjukust Islandi majanduse liberaliseerimisel, mis lõi eelduse väikese saareriigi pankade ülikiireks laienemiseks, mis 2008. aastal täieliku krahhiga lõppes. Kõik toimus aga toona Euroopas kehtinud reeglite järgi. Krahhi tingis see, et kriitilisel hetkel ei tulnud teised keskpangad Islandile appi.

2001-2009 istus ta Islandi keskpanga nõukogus, kuid ei tunne isiklikku vastutust, et finantssüsteemi stabiilsuse eest vastutav instants "roolis magama jäi". Aastast 2004 kuni krahhini kujundas Islandi ühiskonna mentaliteeti end laenurahaga rikkaks teinud ärimeeste klikk, kelle kohta seadused justkui ei kehtinud, rääkis Hannes Hólmsteinn Gissurarson Tallinnas Äripäevale antud intervjuus.

1991-2004 oli Islandil liberaliseerimise, maksude kärpimise, erastamise ja stabiliseerimise periood. Aastal 2004 oli Islandi majandus väga tugev ja kummaline, aga see tõi meile häda kaela. Island sai tänu meie poliitikale nii hea renomee, et krediidireitingud tõusid ja kui pangad pildile tulid, said ka nemad kõrged reitingud. See tõi kaasa pangandussektori vastutustundetu laienemise ja kollapsi 2008. a.

Samas ma ei arva, et süüdistada saaks dereguleerimist, kuna Islandi pangandus oli reguleeritud täpselt samal moel kui teiste Euroopa riikide pangad.

Ei olnudki. Võrrandis oli süsteemne viga. Islandi pangad tegutsesid kogu Euroopas, kuid nende institutsionaalne tugi oli Islandil, mis oli nende aitamiseks liiga väike. Sama probleem olnuks ka Šotimaal, kus pankade varad ületasid SKP  12 korda, Šveitsis 10 korda, jne, kuid nemad leidsid omale viimase instantsi laenuandja. Šotlased said tuge Briti keskpangalt, Šveits ning Taani, Rootsi ja Norra USA-lt, Islandile ei tulnud keegi appi. Meie pankadel lasti kokku kukkuda.

See ei tähenda, et Islandi pangad tegid kõik õigesti. Ma arvan, et nad olid vastutustundetud ja laienesid liiga kiiresti, kuid sama tegid teiste riikide pangad nagu Danske Bank, Saksa ja Šveitsi pangad, jne.

Ja samas - kuidas sa seda kiiret kasvu pidurdad, milline on juriidiline alus? Ma ei saa ju lihtsalt helistada ja öelda, et rohkem kliente ei või vastu võtta.

Arvan, et vaateid tuleb korrigeerida vastavalt kogemusele.

Mida me nägime, oli see, et teatud mõttes oli see Islandile varjatud õnnistus, et me ei olnud võimelised oma panku välja aitama. Sest seda ei tohi teha - pankadele peavad kehtima samad reeglid kui teistele ettevõtetele, et nad ise oma võlad ära maksavad. Üks kriisi põhjuseid oli pankurite süsteemne vastutustundetu riskivõtmine, kui nad teavad, et kui neil läheb hästi, saavad nad kasumi taskusse panna, aga kui läheb halvasti, siis valitsus maksab arve. See loob väära motivatsiooni. Valitsus ei pea panku abistama maksumaksja rahaga. Kui, siis vaid sellisel juhul, kui see on hädavajalik katastroofi vältimiseks.

Island ei ole toibunud, sest ta pole põrmus olnudki. Island ei saanud nii suurt lööki kui paljud teised Euroopa riigid, näiteks Balti riigid. Jah, Islandi pangad kukkusid kokku, aga tööpuudus ei kasvanud väga suureks. Ja Islandil oli võimalus devalveerida, mis aitas eksporditööstusel kasvada. Islandi majandus on tugev elujõuline majandus, mis seisab neljal sambal - kalandusel, turismil, energial ja inimkapitalil. Sel põhjusel polnud üllatus, et Island nii kiiresti jalule sai.  

Ja pankade pankrotipesades oli olukord kardetust parem, nii oli kahju arvatust väiksem.

Inimesed olid šokeeritud ja hämmeldunud pankade kokkuvarisemisest, sest islandlased olid endast traditsiooniliselt mõelnud kui rahumeelsest ja jõukast Põhjala riigist, kus eriti suurt midagi halba ei juhtu.

Kaua riiki valitsenud paremtsentristlik valitsus hääletati maha ja võimule tulid vasakpoolsed, kuid 2013. a valimistel sai neile osaks suurim kaotus, mis ühele poliitilisele parteile Islandil kunagi osaks on saanud.

Nad ei püüdnud luua ühtset nägemust kriisist välja tulemiseks.

Mis nad tegid - tõid endise peaministri Geir Haarde kohtu ette, kes mõisteti kõigis tõsistes süüdistustes õigeks. Süüdi jäi ta vaid selles, et ei olnud kriisi ajal korraldanud ministrite tasemel nõupidamisi, mis on naeruväärne. Siis püüti muuta konstitutsiooni, kuid konstitutsioon ei põhjustanud krahhi. Siis püüti  Islandit sundida Euroopa Liiduga liituma. Ning vaidlustes Suurbritannia ja Hollandiga, kelle kodanikud Islandi panga harus oma hoiused kaotasid, olid nad liiga pehmed. See oleks riigi pankrotti viinud, kui me oleksime pidanud hüvitist maksma. 2013. a jõudis EFTA kohus järeldusele, ei Island riigina ei pea vastutama võlgade eest, mis johtuvad erasektori tehingutest. Ainus, kes pidi vastutama oli Islandi hoiuste tagamise fond. Me ei olnud rikkunud ühtegi reeglit, fond oli loodud vastavalt ELi seadustele.

Jah, arvan küll. Kriis näitas, et vahel on hea, kui sul on võimalik oma valuutat devalveerida. Seda me ka tegime, samas kui euroala riigid seda teha ei saanud. Nemad pidid läbi viima sisemise devalveerimise. Paindlik valuutakurss on hea riigile nagu Island, mille majandus on volatiilne. Praegu käivad aga arutelud, kuidas kapitalikontroll lõpetada .

Kõik on õige, aga kui minna iseseisva valuuta ujuvalt vahetuskursilt üle fikseeritud kursiga süsteemile, siis me asendame ühe halva teisega. Saame uue hulga probleeme - kriisi puhul peame sellisel juhul kärpima nominaalpalka ja kuidas sa seda tänapäeval teed?

Eesti sai suurema stabiilsuse, õige. Meie saame paindlikkuse ja meil on samuti õigus. Arvan, et eestlastel on kriisis rohkem enesedistsipliini kui Islandil. Sel põhjusel ma arvan, et Islandil ei ole see hea idee võtta kasutusele mõni muu valuuta. Aga kui seda peaks tegema, siis võiks see olla valuutakomitee, kus väärtusühikuks on Briti nael.

See idee, et valuuta vahetamisega on võimalik kõik probleemid lahendada, ei ole õige. Probleemid johtuvad halvast käitumisest, mitte valuutast. Võlg on võlg, olgu see eurodes või Islandi kroonides.

Sotsiaaldemokraadid seadsid selle valitsuskoalitsiooni loomisel tingimuseks. Aga avalik arvamus seda ei toetanud.

Jah, kriisi ajal küll. Aga me kuulume Euroopa äärele ja meil ei ole sellised probleemid nagu kontinentaalsetel riikidel. Me oleme Põhja-Atlandi saar. Ja meil on veel mitmeid põhjuseid, miks mitte liituda - ELi kalanduspoliitika, see, et oleksime ELis netomaksja. Ja pealegi  meil juba on juurdepääs Euroopa turule.

Eestlastel on teistmoodi - teil on vaja olla nii ELi kui ka NATO liige, et poliitilistel põhjustel tihedamalt Euroopaga integreeruda. Islandil neid poliitilisi põhjuseid ei ole, meil on naabritega paremini vedanud.

Pankadel ei lasta enam nii suureks paisuda. Ja nagu öeldud, Islandi majandus on terve ja tugev ning kindlal alusel.

Nn viikingid läksid liiga kaugele oma arrogantsi ja uhkusega. Aastatel 2004-2008 valitses Islandil väga kummaline atmosfäär - ärimehed olid justkui väljaspool seadust. Kuid nende saatus on olnud erinev. Islandi esimene miljardär Björgólfur Thor Björgólfsson on jälle miljardär. Ta kirjutas isegi raamatu sellest, kuidas ta miljarditest põrmu langes ja uuesti tagasi tuli.

Mõned on vanglas, mõned uurimise all. Kirju pilt. David Oddsson, kes aastatel 1991-2004 oli peaminister ja 2005-2009 keskpanga juht, on nüüd suurima päevalehe peatoimetaja.

Kui vaadata Islandi parlamendi poolt kriisi uurimiseks nimetatud spetsiaalse komisjoni töö tulemust, on selge, et tema oma semudega oli suurim võlglane. Tal oli tohutu mõju, talle ei kuulunud mitte ainult suurimad firmad, vaid ka peamised meediaväljaanded - suurim leht ja telekanal. Kui keegi on vastutav selle kummalise atmosfääri eest, kus valitses Klondike'i mentaliteet ja arvamine, et kõik on lubatud, siis on see tema. Ja kõik see toimus laenatud raha eest. Aga Islandi pankade kollapsi tõi ikkagi see, et teised keskpangad keeldusid Islandit abistamast.

Islandi praegune valitsus on teinud mulle ülesandeks sellest raport kirjutada. Praegu saan öelda seda, mis on ilmne. Island ei olnud süsteemse tähtsusega. See võis kokku kukkuda ilma, et kogu süsteem oleks kokku kukkunud.

Peame vahet tegema kahel perioodil, 1991-2004, mil võib väita teatud õigustusega, et mul oli mingi mõju. Kuid ajavahemikul 2004-2008 võib öelda, et pankurid kontrollisid ühiskonda. Riskides liigse lihtsustamisega - Jon Asgeir Jóhannesson kontrollis Islandi ühiskonda.  Ma ei võta vastutust selle eest, mis toimus 2004-2008. Ma ei olnud siis paljuga nõus, ärimehed olid liiga vastutustundetud, kulutasid liiga palju raha ja eputasid liialt.

Islandil. Ta ei kaotanud kogu oma raha, meedia on tal alles. Ta on saanud kaks süüdimõistvat otsust - kolm kuud vangistust raamatupidamisreeglite rikkumise eest ja edasi lükatud karistuse - 12 kuud - maksudest kõrvalehoidmise eest.