Restoranitest: Ginger mahutab terve kontinendi

Kui ma ükskord ühelt India päritolu kokal palusin rääkida India köögist, ta keeldus - India on nii suur, kirju ja eripalgeline maa, et ühe jutu sisse see kuidagi ei mahu. Et ta võib mulle Indiast rääkida küll, aga ainult sellest piirkonnast, kust ta ise pärit on. Indiast tuhandete kilomeetrite kaugusel asuva Eesti (ja mitte ainult Eesti, vaid ka muude Euroopa maade) restoraniköökides aga mahuvad ühe pliidi äärde ära lisaks Indiale veel ka Tai, Nepaal, mõnikord ka Hiina - piisavast kaugusest vaadatuna on eksootika lihtsalt eksootika.

Kuni rahvusköögi imiteerimine saab hakkama ilma liigse tärkliseleeme ja naatriumglutaminaadita, kuni restorani ei täida korduvkasutatud kirbe õlilehk, läheb suurem osa sööjaid - mina nende hulgas - kulinaarse mänguga kaasa, autentsuse üle liigselt muretsemata. Palju siis meie hulgas Peeter Vähi, Tiina Jokineni ja Roy Strideri suguseid maailmarändureid ikka on, kellel suur osa maailmast oma silmaga nähtud ja oma suuga järgi proovitud on.

Nii ei hakanud piirkondlikku autentsusse süvenema ka prantsuspärast café nime kandvas India ja Tai söögikohas Ginger. Üks kokk igatahes olla Indiast, teine Nepaalist - vahet pole, kes siin kaugel põhjalas rohkem kui miljardi elanikuga Indiat ja 60 miljoni elanikuga Taid esindavad. Peaasi et on maitsev ja seda ta oli. Lisaks oli Ginger tagasihoidlikul moel ka ilus, seda nii disainilt kui roogadelt, nii et põhjust rõõmu tunda oli topelt.

Kes armastab üht meie vanimat (ja parimat), Kadriorus India-Tai kööki pakkuvat Villa Thaid, see armastab ka Gingerit, nad on lähedalt sugulased, nagu kinnitas kelner. Sugulust kinnitab ka toiduvalik. Menüü on segakeelne, taikeelsed tom yam ja priew waan gai vahelduvad inglise keelega - hot and sour chicken soup, crispy chiken with honey and pepper jne. Arusaamisega pole probleemi, kõik on ka ilusas eesti keeles lahti seletatud.

Gra-bong ehk krõbe baklažaan seesamiseemnetega oli hõrguks avapalaks, mõnusaks suupisteks Tai päritolu Singha õlle kõrvale. Nii et tellisime veel ka teise eelroa, crispy mushrooms, chef´s special ehk krõbedad šampinjonid. Kui seejärel veel kahte pearooga palusime, kaeng kiew waan bret ehk part kookospiima-rohelise karri kastmes ja crispy lamb with sesame ehk krõbe lambaliha seesamiseemnetega, andis kelner mõista, et seda on liiga palju ja me ei jõua kõike ära süüa. Tal oli õigus, portsjonid sobivad - nagu Aasia söögikohtades sageli, pigem jagamiseks kui omaette nosimiseks.

Kahetseda polnud aga midagi, kõik maitses suurepärane, lisaks pakkus roogade küllus ka rohkem võimalusi serveeringute imetlemiseks. Alates kaunist teekannust kuni viimase väikese vürtsikausikeseni oli kõik väga kaunis. Mitte luksuslik, aga stiilne ja rõõmustas silma. Nii et olgu selle autentsusega kuidas on, peaasi, et on maitsev ja ilus. Ja kui Ginger väidab, et see ongi India ja Tai, võtan veel ühe ampsu vürtsikat curry´t ja noogutan nõusolevalt.