Vitsur tarbimisest: pruuniks teiseks juuniks!

Konjuktuuriinsituut märkis, et tarbijate kindlustunne on languses, perede inflatsiooniootused on kasvanud. Hinnates perede rahanduslikku olukorda märkis konjuktuuriinstituut, et 50% peredest väitis, et tulevad „ots-otsaga välja“, veidi säästa suudavad 44% ning ülejäänud osa elab miinuses ehk vaesuses.

Ma arvan küll jah. Viimase poole aasta jooksul või isegi pikema aja jooksul on majanduses üldiselt domineerinud negatiivsed uudised. Kas Euroopa osas või Eesti osas, Soome osas või Venemaa osas või Ericssoni osas. Kui sellele kõigele panna otsa praegune valitsuse maksude muutmise kava ning meedia ja ärisektorite reageeringud sellele, siis tarbijad tajuvadki, et midagi ei lähe just kõige paremini. Loodetakse ja oodatakse, et hakkab paremini minema.

Jah, on küll. Kui vaadata leibkondade uuringuid, siis selline protsent meil enamvähem väikeste kõikumistega on olnudki. Kuskil 20% elanikkonnast elab ju otseses vaesuses, nad ei suuda tarbida miinumimtasemel ja järgmisel kolmel klassil pole ka midagi kilgata. 50% inimestest elabki üsna viletsas olukorras.

Säästavad need, kes on kolmes jõukamas detsiilis, eriti need, kes kuuluvad kõige jõukamasse detsiili(kihti). Nende hoiused kasvavad ja kasvavad jõudsalt. Enne kriisi oli meil hoiuste maht kuskil 3,6 miljardit eurot, siis nüüd on juba 5,5 mld eurot.

Jõukamal ikka jah. Kõige huvitavam on see, et just kindlustunde puudumist väljendav tähtajatu hoius on see, mis suureneb. Kui enne kriisi olid inimesed paigutanud oma raha kindlalt tähtajalisele hoiuseke või investeerinud ligi 60%, siis nüüd on tähtajalisel hoiusel 35% ja muu raha lihtsalt seisab jooksval arvel, tähtajatul hoiusel. Inimene hoiab raha ja ei tea, mida sellega teha.

 Jah, ning osta ka väga ei taheta.

Ega ilmaasjata pole juba viimased 5-6 aastat maailma majandusfoorumil Davosis olnud üks põhilisemaid riske just sissetulekute ebavõrdsuse suurenemine. See risk on kahtlemata olemas. Kuid, nagu ka juba Vilfredo Pareto enne I maailmasõda uuris ja jõudis järeldusele, et ebavõrdsus ei saa kasvada kunagi väga suureks, sest see viib alati välja revolutsioonini, mingi murranguni, kus ebavõrdsust juba vägivaldsel teel muudetakse.

Kui vaadata OECD riike, siis Eesti kuulub praegu suurema ebavõrdusega riikide hulka. Ka Türgi ja Tsiili, kes kuuluvad OECD riikide hulka, on ühed suurima ebavõrdsusega riike. Ka Ühendsriikides on ebavõrdsus kasvanud suureks.

Eks Eestis tajuti siiani kiirenenud inimeste lahkumist, siit mindi ära paremat teenistust otsima. Nüüdseks ollakse juba ära mindud või on siin leitud midagi, kuid emigratsioon on veidi vähenenud.

Inimesi häirib valitsuse poliitika käekiri, see, kuidas asju tehti. Ma ei usu, et inimeste olukord nende maksumuudatuste tõttu nii palju halveneb, kuivõrd inimesed tunnetavad, et tehakse midagi, mis on mingil määral vastuoluline ja mis ei taga majanduskasvu kiirenemist. Kuivõrd see on valitsuse põhikava, siis inimesed tajuvad, et majanduskasvu kiirenemiseks valitsusel kava polegi. Pakutakse välja exceli tabeli tehteid, mite majandusarengu programmi, see häirib inimesi ja võtab kindlustunde ära ja foon on negatiivne.

Kuid, kuna lähikuudel elu halvemaks ei lähe, siis negatiivne foon suvel ununeb. Inimesed tahavad suvel teisel juunil pruuniks saada ja unustatakse muud asjad ära.

Sügisel meenub jah. Kuid suvel hakatakse jäätist sööma ja tänaval õlut jooma ja olukord läheb paremaks. Kuid sügisel, kui olukord ei parane, siis negatiivne sentiment taastub jah.

Inflatsiooni pole hetkel kuskilt tulemas, palju see viin ja tubakas ikka teeb! Ja möödunud suvel oli kütus veel kallis näiteks, võrreldes tänavuse suvega. Kavandatavad kütuseaktsiisid ei käivitu ju ka kohe. Kõik aktsiisismuudatused on tulevikku suunatud, inimesed ei tunneta seda ja unustavad selleks ajaks asja juba ära.