Restoranitest: Pargikohvik lõunasöögi ja kohviga

Tallinna piiril Laagris on küll meeletult sireleid, inimesi aga vaid mõni üksik – kõik need puiesteed olid peaaegu inim- ja autotühjad. Aga kui lõpuks Tipo üles leidsin ja selle söögisaali astusin, oleksin kui rahvakogunemise keskele sattunud – söögisaal oli inimesi pilgeni täis ja vaatamata jahedale tuulisele ilmale jätkus sööjaid ka terrassile.

Midagi lõunaeuroopalikku oli selles ühissöömises, justkui oleksin turistina kusagil Hispaanias või Portugalis juhuslikult sattunud ainult kohalikele teadaolevasse toidukohta.

Stiililt on Tipo pigem kesk- kui lõunaeuroopalik, taolisi kohvikuid leiab Viini ümbrusest ja Lõuna-Saksamaalt. Kuigi nimelt ja stiililt kohvik, pakutakse Tipos kella kaheteistkümnest kolmeni toekamat lõunat ning on ka ? la carte menüü. Nii et kolm ühes – kohvik, söökla ja restoran.

Suurima elamuse sain Tipo lõunaroogadest, need olid värsked, maitsvad ja lihtsad. Kui taipärase kookosese kanasupi kanalihatükid poleks olnud nii puiseks keedetud ja kui suppi kaunistama mõeldud idandid poleks leemesse ära uppunud, trumpaks Tipo supp üle nii mõnegi restorani tom kha. Kiievi kotletiga prae uhkeim osa oli krõbevärske salat, imeliselt maitsvad värsked keedukartulid ja nostalgiline jahusoust, kotlet ise erilist muljet ei jätnud. Teenindus oli kiire ja krapsakas, kohapeal küpsetatud leiba sai vabalt võtta – kõik oli lihtsalt suurepärane.

Tipol rikkalik koogi- ja saiakeste valik oli tublisti üle keskmise. Oli näha, et seda hinnatakse: pea kõikidel laudadel oli peale prae-supi-salati ka paar koogikest.

Kuna lõunasöök oli nii värske ja maitsev, tekkis soov teada saada, milleks on Tipo kokad võimelised siis, kui neid ei piira lõunapakkumiste kiirus ja hind: tahtsin saada osa ka nende ? la carte roogadest. See oli viga. Oleksin ma piirdunud kohvi ja saiakestega, lisaks võib-olla ka mõni smuuti või värskeltpressitud mahl, oleksin tõenäoliselt väga rahule jäänud. Aga mina, rumal restoranikriitik, valisin menüüst hoopiski tursafilee ürdipähklite ja hooajaliste köögiviljadega, lisandina safraniga kuskussi – lisandid tuli ka menüü järgi tellitud roogadele ise valida.

Selles õnnetus tursapraes polnud ei maitseid, kompositsiooni ega tekstuuri. Ega ka mitte safranit, mis mind õieti oligi ahvatlenud kalapraadi valima. Kõige rohkem oli mul kahju paarist plödipehmeks keenud sparglivarrekesest, mis ilma igasuguse maitsestuseta varasuvist värskust pidid taldrikule looma – ikkagi hooajalised köögiviljad.

Veel eelmise korra õnnestunud lõunasöögi mõju all, arvasin, et tegin seekord lihtsalt roa valikul vea – kohvikus ei tellita mitte praadi, vaid salatit. Aga ka paneeritud ja frititud krevettide ning grillitud köögivilja salatiga polnud lood paremad. Nii pidin möönma, et iga kingsepp jäägu ikka oma liistude juurde ja kolm ühes kontseptsioon ei toimi peaaegu kunagi.