Priit Piilmann: teiseksjäämine pole tulemus

Ma ei tunne ennast kindlasti rikkana, vähemasti mitte sellise raha hulgas osas, mida seal topis mainitakse. Minu meelest on tegemist virtuaalse rahaga, st ettevõtte väärtus on arvutatud teatud näitajate põhjal. Ei ole vist ühtegi ettevõtet, mis suudaks ennast sellise väärtusega realiseerida, et selline raha oma taskusse panna.

No teie küsite. Ükskord on Äripäeva ajakirjanik veel küsinud. Miljoni kokkusaamine oli küll minu jaoks maagilise tähendusega, aga edasi läheb juba lihtsamaks.

Ma ei valinudki nii, et oleks poliitikud. Pigem kutsusin neid inimesi, kellega on viimastel aegadel palju asju arutatud või kokku saadud või kellega on natuke isiklikum suhe. Ma ei vaadanud, kes on poliitik või arst või keegi teine,  pigem olid need inimesed lapsepõlvest kuni tänase päevani.

Väga keeruline on kahte asja lahus hoida. Kui on ainult äriasi ja südameasi ei ole, siis ei tule ka  äri välja. Pigem ongi nii, et kui teed mingit asja „väga-väga“ ja teistmoodi ei saagi, siis saad sa oma tulemused. Probleem on aga see, kui äriasi hakkab südameasju, st perekonda varjutama.

Ma ei ole alati seal. 2013 ma ei käinud kahjuks. Aga kui vähegi võimalik, siis ma püüan seal olla. Sel aastal plaanin kindlasti minna.

Ei oska praegu öelda, programmi pannakse alles kokku.

Seda on praegu vara öelda. Meil ei olegi isegi eeltööd selleks tehtud. Ma arvan, et kunagi on see aeg küps. Aga millal, ei oska vihjeid anda. Miks me pole seni läinud? Siiamaani oleme saanud kommertspankadest finantseeringut piisaval määral, lisafinantseeringut börsilt pole vaja olnud. Võib-olla siis, kui rafineerimistehast ehitada – kui see kunagi tuleb. Või midagi muud suuremat, nt tsemenditehas.

Eks ta on meil ikka meeskonnatöö. Eesti on väike ja keegi tunneb võib-olla kedagi paremini või suhtleb rohkem. Aga enamasti siiski käin mina suhtlemas.

Mulle tundub, et kõik asjad lähevad paremuse poole. Hoidku lippu kõrgel, proovigu tulevikus maksustabiilsust säilitada, see ongi ettevõtjatele kõige parem. Kui see ka avalikult välja öeldaks, oleks veel parem.

Ma ei tea selliseid ettevõtjaid. Ma ei oska sellest arvata midagi.

Ma ei tea, kas neid ettevõtjate tüüpe on kolm, võib-olla on kolmkümmend. Mõtlen nii, et ettevõtja peaks olema töökas, mõõdukalt optimistlik. See olekski kõik. Kui sa ei ole töökas ja oled paadunud optimist, ei jõua vist väga kaugele.

Kui te just sellise artikli teete, siis ju on sel tõsi taga. Pigem Eesti ettevõtja ehk praegu ootab, kuhupoole koalitsioon ikkagi läheb. Et kas hakkab stabiilse ettevõtluskeskkonna aeg, mitte hüplikud maksumuudatused (intervjuu on tehtud enne kobareelnõu heakskiitmist riigikogus – toim). Meie valdkonda mõjutab kindlasti palju maailmaturu hind ja selle liikumised. See on ka üks põhjus, miks meie valdkonna ettevõtted on praegu ootuspositsioonil.

Meie ei olekski loobunud, ta tuli ise sellise ettepanekuga välja. Sellest on siiralt kahju. Nii aktsionärid kui ka kogu ettevõte olid tema tööga väga rahul. Mingeid etteheiteid ei ole talle.

Seda peab pigem tema käest küsima. Ma arvan, et see 15 aastat, mis ta on töötanud, on ta ettevõttesse panustanud 100 või 110 protsenti ja enda jaoks on suhteliselt vähe aega jäänud. See on nagu tippsport: ükskord pead mõtlema, kas sa tahad veel tipus olla – üks aasta või kaks aastat. Ja kõik muud asjad kõrvale jätta. Sellepärast ta võib-olla selle otsuse tegi.

No kui me oleme Priit Rohumaaga rahul, siis tuleb vaadata Priit Rohumaad – milline ta oli, mida ta tegi. Kas me leiame parema või halvema, eks seda näitab tulevik. Kindlasti kuulutame välja konkursi, praegu käib pakkumiste võtmine personaliotsingufirmadelt. Valima ühe välja ja tema korraldab juhi otsingu.

Koondamiste juures ei saa keskkonnatasudele viidata. Seal on ikkagi otsene seos langenud naftahinnaga. Need tehased, mis kasutavad oma kaevandustest tulnud põlevkivi, töötavad. Kuna kaevandusmaht oli selline, et rohkem me oma kaevandustest kaevandada ei saa, siis osa põlevkivi ostsime Eesti Energiast. Eesti Energiast ostetud osale vastava tootmise olime sunnitud sulgema, sest see kivi oli kolm korda kõrgema hinnaga.

Me oleme küllaltki optimistlikud, et ühel hetkel suudame läbi rääkida ja suudame leida mõlemaid pooli rahuldavad kokkulepped. See, et me vaidleme ja käime kohtus, ei ole kellegi huvides.

Nii nagu Eesti Energiaga, on meil ka riigiga ainult üks vaidlusalune punkt. See ainukene asi on ressurss ja selle kättesaadavus. Ressursse jagati ettevõtete vahel 2009, ja meie ei ole selle jagamisega nõus. See on see põhiline, mille pärast me vaidleme. Ma loodan, et siin tuleb läbimurre lähiajal.

Eks see oli selline käeharjutus. Ikka tuleb keegi teinekord uksest sisse ja räägib, kui geniaalne idee tal on. Proovisime, siis saime aru, et selle valdkonnaga ei jõua me kaasas käia. Raha, mille me olime investeerinud, maksid teised osanikud välja, ja me lahkusime.

Miks võlad tekkisid, seda peab juhatajalt küsima. Mina olen tõesti omanik selles ettevõttes 50 protsendiga, olen ettevõttesse investeerinud aastate jooksul üle nelja miljoni euro. Kui ettevõttel oli raske, küsis ta juurde, ja ma laenasin. Antud hetkel olen otsustanud, et enam ma laenu anda ei saa, kuna maailmaturu hinnad on all ja lihtsalt ei ole sellist likviidsust. Ettevõte peab ise hakkama saama. Miks ma sinna investeerisin? Mitte ühelgi aastal pole ettevõtte juhatus välja tulnud negatiivse eelarvega. Iga aasta on ettevõte olnud kasumlik. Aga kuidagi lennuäris juhtub nii, et tulevad ettenägematud asjaolud, ja jälle on käibevahendeid vähe. Aeg-ajalt ma olen suutnud selleks raha anda, nüüd ma enam lihtsalt ei suuda.

See oli eelmise aasta sügisel, kui Rootsi ametiühingud avaldasid – Rootsis  oli viis lennuliini, mida Avies opereeris –  kõva survet. Avies võitis ja Rootsi ettevõte jäi kaotajaks, aga sees ei meeldi ametiühingutele, et keegi välisettevõtja opereerib nende riigis. Algasid etteheited, Aviesi sunniti tegema meeletuid kulutusi, pidime hoolduse ümber paigutama Rootsi. Viimaks nad tühistasid hanke, viis lennukit jäi angaari seisma. Sealt tulid lisakulud, neid pole võimalik olemasoleva rahavooga katta. Nüüd olen ma öelnud, et olen nõus, et olen nõus oma antud laenudest 80 protsenti maha kandma. Kui ka teised kreeditorid on sellega nõus, siis jääb ettevõte elama. Eks nüüd siis on ettevõtte juhatajal võimalus koos ajutise pankrotihalduriga vaagida, kas see toimib või ei toimi.

Oleme seal üle kümne aasta teinud detailplaneeringut. Tallinnas on see suhteliselt keeruline, pole veel sellest masinavärgist läbi saanud. Siis otsustasime hoone hoone kaupa renoveerida. Sellisel juhul ei pea detailplaneeringut tegema. Oleme rekonstrueerinud kaks hoonet, kolmas on planeerimisel. Nii et ehitame põhimõtteliselt vanade hoonete asemel uued.

Lapsepõlvest on külge jäänud selline: alati peab hakkama saama. Teiseks jäämine ei ole mingi tulemus. Peab olema tahtejõuline, ettevõetud asjad tuleb alati lõpule viia ja oma väljaütlemistes tuleb olla aus. Sõna peab pidama.

Elan oma elu. Kui puhkan, siis kuskil Eestis, mitte välismaal.

Ma ei ole endale väga suuri eesmärke seadnud. Seda, mida teed, tuleb teha hästi.

Priit Piilmann esineb Äriplaanil. Äripäeva esinduslikem konverents Äriplaan toimub 30. septembril ning sellel esinevad mitmed mõjukad ettevõtete omanikud, teiste seas Põldma Kaubanduse omanik Heinar Põldma, Sangari omanik Jürti Kraft, Chemi-Pharmi omanik Ruth Oltjer, puidutööstur Margus Kohava, kinnisvaraettevõtja Jaanus Otsa, reklaamiettevõtja Reet Roos, multitalent Rein Kilk ning Cityconi osanik ja juht Marcel Kokkeel.

Äriplaanile registreeruda saab siin.