Börs, kus kõik loodavad turukrahhi

Nimelt on tegemist Londoni finantsrajoonis asuva baariga, kus joogihinnad määratakse nõudluse ja pakkumise alusel – see saadab finantssektori janusemad töötajad parimate hindade püüdmisel Ameerika mägedele.

Baaris on börsi kajastavad ekraanid, kus hinnad kõiguvad reaalajas. Tekib tunne, et tegemist on reaalse börsisaaliga, kus börsikrahhi pärast keegi muretsema ei pea. Kõige hullem, mis juhtuda saab – või siiski parem – on see, kui joogihinnad tõusevad liiga kiiresti. Peaaegu alati järgneb sellele „börsikrahh.“ Tulemuseks on odav kärakas: turg kukub 35-40 protsenti ja joogihinnad on peaaegu et linna kõige soodsamad.

„Mida rohkem sa ostad, seda suurem on ka võimalus, et turgu tabab krahh. Siis saad endale praktiliselt kõike lubada,“ ütles baari finantsdirektor Marianne Magnin. Magnin oli oma eelmises töökohas PwC-s spetsialiseerunud optsioonidega kauplemisele, seega teab ta täpselt, kuidas turud toimivad.

Baari omanik Alan Grant proovib aga olukorraga siiamaani kohanduda ja strateegiaid mõista – tema pole börsidega varem tegemist teinud. Reserve Bari jaoks tekkis tal idee Uberi tegevjuhi Travis Kalanickiga rääkides. Nimelt korraldas ta ühes teises enda baaris Londonis Uberi jaoks pidu.

„Ma olin lummatud sellest, kuidas ta nägi tulevikku – kuidas tehnoloogia surub ennast igapäevastesse asjadesse,“ ütles Grant. „Seega ma hakkasin selle põhimõtte peale mõtlema enda baare silmas pidades. Ma ei ole kunagi olnud seotud Londoni finantsrajooniga, seega oli tegemist pimeda alaga. Aga ma arvan, et finantsrajooni inimesed võtavad sellise tehnoloogia ehk parema meelega vastu.“

Tundub, et praeguseni on see väide kinnitust leidnud. Reserve Bari jaoks on tegemist alles algusega – baar avati juunis. Aga tundub, et baar resoneerub hästi näiteks börsikauplejate ja pankuritega, kes tulevad oma strateegiaid testima madalama riskiga keskkonda.

On aru saada, miks nad börsimängu täiega sisse elavad. Hinnad muutuvad reaalajas ja sinu eesmärgiks võib olla klassikalise mohiito ostmine 4 naela (5,76 euro) eest või Amsteli õlle soetamine päeva madalamas punktis, kus hind on 2,5 naela (3,6 eurot).

Kõige tähtsam on Reserve Baris inimeste jaoks see, et nad ei maksaks joogi eest rohkem kui nende kõrval istuv naaber. Sa tahad osta oma napsud hinnalanguse põhjas. Selleks on vaja strateegiat – näiteks sellist nagu on Carl Marrotal, kes töötab veidi maad eemal aktsiakauplejana.

„Ma ostan oma lemmikjooke hinnapõhjas,“ ütles ta. „Ma määran ära viis oma lemmikjooki, panen nad paremuse järjestusse ja valin neid selle põhjal, kuidas hinnad õhtu jooksul muutuvad. Kui ma tahan väga juua, siis ma võin muutuda veidi subjektiivseks. Kui ma olen väga purjus, siis strateegiat enam ei eksisteeri.“

Osade klientide jaoks ulatub strateegia isiklikust tarbimisest kaugemale. Grant ütles, mõned otsivad ka pärast jookide soetamist turult ostjaid. „Trikk on selles, et sa pead joogi ostma odavalt ja maha müüma kallimalt. Hiljuti ostis üks mees 10 pitsi, läks ühe teise laua juurde ja proovis neid 50-pennise kasumiga maha müüa. Sellisel juhul on olemas ka järelturg,“ ütles ta.

Granti eesmärk on suve lõpuks kauplemine natuke keerulisemaks muuta. Ta tahab müüma hakata ka „futuure“, mille kaudu saavad kliendid oma hinna varem kindlaks määrata. Kui klient tahab nädalavahetusel kõvasti alkoholi tarbida, siis on võimalus madalamad hinnad baari kauplemisrakendusega nädala sees ära fikseerida. Muidugi on ka risk, et laupäeval ei pruugi sa Reserve Bari jõudagi. Teisipäeval ohtras koguses ostetud tequila pitsid ei pruugi enam nii ahvatlevad olla.

„Me tahame tõesti teha börsisaali,“ ütles Grant. „Idee on selles, et klientidel oleks võimalik turgu edestada.“