Restoranitest: Hea maa leiab linna südamest

Tegemist on nurgamajaga, mille üks tiib vaatab Nikolai, teine Uue tänava poole. Restorani sissepääs asub Uue tänava küljes, otse turismi infopunkti kõrval. Hoov koos restoraniterrassi, vana pirnipuu ja kauni haljastusega on omaette vaatamisväärsus, julgen arvata, et "Heal maal" on Pärnu kõige kaunim, vaiksem ja varjatum väliterrass. Söögisaal, mis sel soojal õhtul küll inimtühi oli, on lihtne, mõned vanad väärikad mööbliesemed lisavad valgetele lihtsa joonega laudadele-toolidele mõõdukalt ajaloolist hõngu.

Kui sinu menüü pole hooajaline, siis sind pole olemas, võiks sõnastada kaasaegse restorani toimimise esimese reegli. Tihtipeale jääb aga hooajalisus ainult lubaduseks, endiselt pakutakse kevadel kõrvitsat, sügisel (kodumaist) sparglit, suvel hapukapsast ja talvel rohelist salatit. "Hea maa" oli aga nii suviselt krõmps kui vähegi võimalik. Sparglita ei saanud läbi ka nemad, aga suvised suhkruherned, värsked ürdiõlid, marjad, arbuusid, kukeseened ja kerged valged kalad olid suvisemast suvisemad.

Valikut tehes polnud küsimuseks mida võtta, vaid mida võtmata jätta – kõik tundus ahvatlev. Rohelise herne püreesuppi pakuvad nii mõnedki söögikohad, "Hea maa" täiendab seda veel valge kala, rediseviilude ja kurgirohuõitega – imeilus ja väga maitsev. Eelroaks pakutav, kaunis kaares taldrikule laotud praetud kiisafilee rustikaalsete näkileibade, säravate rediseviilude ja eriliselt maheda kodujuustuga oli kui rafineeritud lühikokkuvõte Eesti köögist, sealjuures väga esteetilise ja rafineeritud stilistikaga.

Sama joont jätkas ka talle välisfilee, mille lisandiks oli mündipesto, mida pakuvad nii mõnedki kohalikkusele orienteeritud söögikohad, ja sametine sibulakreem, millega varem pole olnud juhust kohtunud. Arvestades seda, kui kiiresti peakokad teiste restoranide paremad palad üle võtavad, ennustan selleks sügiseks sibulakreemi plahvatuslikku levikut. Nii et kes Pärnusse seda maitsma ei jõua, kohtub sellega peatselt Tallinna ja Tartu restoranides.

Teenindus on "Heas maas" tugevalt üle Pärnu keskmise. Alates vastuvõtust sujus kõik kenasti, kuni tekkis lahkarvamus kohakala värskuse üle: minu arvates balansseeris üks serveeritud kohafileest värskuse-vanaduse piiril, kuid teine oli selle juba ületanud. Ettekandja väitis aga kaljukindlalt, et kala on värske, alles kaks päeva tagasi püütud. Rohkem me ei vaielnud. Sõin krõmpsud ja värsked köögiviljad ära, pühkisin maitsva koorekastme leivatükiga kokku ja jätsin koha taldrikule. Mine võta kinni, kellel oli õigus.

Lõpp hea, kõik hea – suussulav, õrn kuid täidlane juustukook rabarbri, maasikate, beseetäppide ja krõbedate küpsistega peaaegu et suutis kalakurbust leevendada. Samavõrd kui maitsev, oli see ka kaunis. Ja sest pole midagi, et samasugust kooki olen kohanud juba varem paaris restoranis, hea asi väärib järgi tegemist.