Miks Vladimir Putin OPECile appi ei tõtta?

Spekulatsioon, nagu oleks midagi sellist möödunud kuul tõesti juhtunud, päädis augustis toornafta hinna suurima kolmepäevase tõusuga viimase 25 aasta jooksul. Hoolimata sellest, et turg kihama lõi, on siiski üsna ebatõenäoline, et selline kokkulepe sündida võiks. Seda nii mitmelgi majanduslikul ja tehnilisel põhjusel.

„Venemaa ja OPEC on minevikus üsna palju kordi rääkinud kokkumängust ning toodangu vähendamisest, tulemused on aga alati pettumust valmistanud,“ märkis Nalcosa konsultant ning Alžeeria endine energiaminister Nordine Ait-Laoussine. „Venemaa on alati eeldanud, et kui nafta hind langeb, on OPECi liikmesriigid kohe nõrgemal positsioonil ning seega esimesed, kes on valmis toodangut vähendama. Ja nii alati ka läks,“ lisas ta. 

Venemaa võistleb Saudi Araabia ning USAga maailma suurima naftatootja tiitli nimel. Kui Venezuela president Nicolas Maduro teatas möödunud nädalal, et on kokku leppinud Venemaa presidendi Vladimir Putiniga nafta hinna võimalikes korrigeerimise meetodites, näitas ta välja, et vajab hädasti olukorra muutumist naftaturul.

Kremli ametnikud taganesid Maduro ettepanekust pea kohe pärast selle esitamist. Venemaa energiaminister Alexander Novak märkis, et pikas perspektiivis on kunstlikud kärped mõttetud.

Rosnefti juht Igor Setšin polnud samuti ettepanekust vaimustuses, öeldes, et riik ei plaani OPECiga liituda ning ei suuda naftatoodangut vähendada isegi siis, kui ta seda tahaks.

Mõistagi on vägagi Venemaa huvides, et nafta hind taas tõuseks. Energia moodustab 60 protsenti Venemaa ekspordist ning nafta hind on üks põhjustest, miks riik on praegu suurtes majandusraskustes. Venemaa riigikassa andmeil moodustab nafta ja gaasi müük praegu eelarve käibest väikseima osa alates 2009. aastast.

Siiski selgub, et Venemaa suudab odavale naftale paremini vastu panna kui paljud OPECi liikmed. Venemaa eelarvedefitsiidiks ennustatakse tänavu kolm protsenti SKPst, teatas riigi rahandusminister Anton Siluanov. IMFi andmeil on Saudi Araabia puhul eelarvedefitsiit tänavu aga sootuks 20 protsenti.

Venemaa asepeaminister Arkadi Dvorkovitš ütles, et Venemaale on igati sobiv, kui naftabarreli hind on üle 60 dollari. IMFi andmeil on enamikul OPECi liikmetel aga eelarve katmiseks tarvis, et barreli hind oleks kallim kui 100 dollarit. Brenti toornafta hind liigub praegu 48 dollari piirimail.

Venemaa energiaministeerium on teatanud, et isegi kui Venemaa tahaks OPECiga liituda, et tootmist ohjeldada, pole Venemaal tootmises niisugust paindlikkust kui Pärsia lahe riikidel. Venemaa ei suuda kiiresti nafta tootmist tõsta või langetada, põhjuseks peamiselt karmid talved ning Siberi naftaväljade keerukas geoloogia.

Lisaks eelnevale pole Venemaal erinevalt näiteks Saudi Araabiast ühte kindlat riigi kontrollitavat ettevõtet, kes tegeleks nafta tootmisega. Ka see takistab nafta tootmise kontrolli.

Niisiis pole Venemaa naftakompaniid OPECiga kampa löömisest kuigi huvitatud, eriti arvestades, et nii mitmegi majandusnäitaja poolest teevad Venemaa ettevõtted OPECi liikmete omadele ära. Nafta hinna langedes vähenevad Venemaal nii kulutused kaevandamisele kui ka ekspordi maksumäärad. See omakorda loob olukorra, kus ettevõtete jaoks moodustub puhver, mis aitab odava hinna tingimusi paremini taluda.

Lisaks tasub märkida, et Venemaa on otseses konkurentsis turuosa üle paljude OPECi liikmetega. Eriti suur on võitlus osapoolte vahel just Aasias, kus nafta nõudluse kasv on suurim.

„Venemaa pingelised suhted OPECiga pärinevad juba Nõukogude Liidu ajast,“ märkis Joseph Mann Israelis asuvast Bar-Ilani ülikoolist. Ta lisas, et omavahelisi suhteid ajavad keerulisemaks nii võistlemine Euroopa ja Aasia turuosa pärast kui ka erinevad väärtused endise Nõukogude Liidu ja OPECi islamistlike liikmesriikide vahel.

Moskvas asuva Energiadiplomaatia ning geopoliitika keskuse juht Stanislav Žiznin, kes sõnas, et esimesi liitlassuhete märke võib Venemaa ja OPECi vahel näha juba 1970. aastatel, mil võideldi Ameerika imperialismi vastu.

„OPECil polnud aga ühtseid seisukohti ning mitmed riigid, näiteks Saudi Araabia, pooldasid hoopis Ameerikat ning olid Nõukogude Liidu vastu,“ selgitas ta ja lisas, et Nõukogude Liit ei tahtnud end näha OPECi lihtliikmena, vaid selle juhina.

Lisaks räägiti Venema ja OPECi vahelisest liitlassuhtetest taas pärast 11. septembri terrorirünnakuid ning pärast 2008. aasta majanduskriisi. Mõlemal korral ei jõutud läbirääkimistest kaugemale.