Mida arvavad oma maal toimuvast süürlased ise?

Valitsuse sõjalennukite müra ja Damaskuse äärelinnade pommitamine on osa süürlaste igapäevaelust ning selle mürgliga veel üks liitunu ehk Venemaa ei muuda nende jaoks põhimõtteliselt midagi, kirjutab BBC Beiruti toimetuse ajakirjanik Lina Sinjab.

„Mis vahet, kes pommitab, praktiliselt kogu maailm tegeleb Süüria hävitamisega,“ rääkis BBC ajakirjanikule telefonivestluses Damaskuses elav Samar.

Tänaseks on viis aastat sellest, kui süürlased nõudsid massiprotestidel vabadust ja demokraatiat, kuid nad jätkavad endiselt elu võimude kontrolli all ja kardavad välja näidata rahulolematust hirmus, et eriteenistus nad vahistab.

Samari jaoks võrdub Venemaa sekkumine Süüria okupeerimisega, samas on see mõne teise kodaniku jaoks see täiesti loomulik asjade käik, arvestades kahe riigi aastatepikkuseid suhteid. Damaskuse ja Moskva suhted on tugevad juba sellest ajast, kui Bashari isa Hafez (presidendina võimul aastatel 1971-2000) rajas strateegilist ja sõjalist partnerlust Nõukogude Liiduga.

„Nõukogude ajast saati on venelased pidevalt kasvatanud siin oma kohalolu ja süvendanud suhteid Süüriaga,“ räägib Damaskuse elanik, muusik, kes on õppinud vene õpetajate käe all. „See, milliseks on olukord maailmas muutunud viimastel kümnenditel, on Venemaad ja Süüriat veelgi teineteisele lähendanud. Venelasi on siin riigis palju ja nende mõju on palju suurem kui Lääne esindajate oma.“

Koostööl Venemaaga on läbi aegade olnud eri vorme, mis on peamiselt sõjalised, kuid näiteks on paljud Vene firmad saanud soodsaid lepinguid nafta-gaasi sektoris ja teistes tööstusharudes.

Vene kohaololu on nähtav isegi Damaskuse arhitektuuris. Homsi linna viiva magistraali ääres kõrgub vene spetsialistidele ja nende peredele ehitatud elumaja, mida on massitiražeeritud ka linna teistes piirkondades. Damaskuse Vene kultuurikeskus on koht, kus paljudel süürlastel on olnud võimalus tutvuda vene kultuuriga, õppida seltskonnatantse ja mekkida vodkat.

Kultuurikeskuses õppivatele süürlastele võimaldati stipendiume ja haridustoetust. Paljud neid hüvesid kasutanud on seotud Süüria võimuladviku ja valitseva parteiga. Räägitud on ka sellest, et osad stipendiaadid naasid Venemaalt lihtsalt ostetud diplomiga, et seejärel saada tööle juhtivale kohale valitsusringkonnas või hariduses.

„Sõjaline ja kultuurisfäär olid soliidsemad, aga teistes valdkondades oli palju korruptsiooni,“ meenutab anonüümsust palunud muusik. „Näiteks ei läinud me kunagi Venemaa diplomiga arsti juurde, sest me ei usaldanud tema haridust.“

Venemaal õppinud professor Salwa Abed Allah olukorda nii hulluks ei pea. „On juhuseid, kui partei või valitsev klikk saatis oma tudengeid õppima ja need tulid tagasi tühjade kätega, kuid enamik, kes läksid Venemaale õppima nn valitsuse viisaga, tulid tagasi diplomiga.“

Abed Allah tervitab Venemaa osalemist praeguses kriisis ja loodab sõja peatsele lõppemisele. „Me ei taha oma maal näha võõrvägesid, aga kui valida Islamiriigi ja venelaste vahel, siis eelistame me loomulikult venelasi. Me peame neid sõpradeks, liitlasteks. Nad on siin selleks, et meid aidata.“

Kuid eelkõnelnud muusik suhtub venelaste abisse kui Süüria iseseisvuse rikkumisse. „Meie maad ei ole enam, see ei ole enam kunagi endine. Me vaatame abitult pealt, kuidas meie maa tükkideks rebitakse,“ räägib ta. „Süürial ei ole suveräänsust. Kui võimsad naabrid omavolitsevad sinu maa peal, aga sina ei saa häältki tõsta, siis millisest sõltumatust riigist saab olla jutt?“

Vene kõrge ametniku sõnul on Moskva kinnitanud, et Süüria operatsioon kestab kolm-neli kuud. Ometi on risk, et see venib mitmeaastaseks verevalamiseks ja Süüriast saab Venemaale uus Afganistan.